Aivar Kulli ajalootund. 100 aastat Lenini surmast | Kirjandus

Tere tulemast Aivar Kulli ajalootundi! Täna tähistame 100 aastat alates Vene revolutsionääri ja poliitilise juhi Vladimir Lenini surmast. Kulli juhendamisel uurime Lenini olulist rolli vene kirjandus- ja kultuuriloos ning tema mõju maailma sündmustele. Läbi põneva ja hariva õppetunni avastame Lenini tähtsuse kirjanduses ning tema jätkuvat mõju tänapäeva ühiskonnale. Liitu meiega ja sukeldu sügavale Lenini ajalukku ja tema mõtteviisi mõjule kirjanduses.

Hiljuti aga juhtusin vaatama videot, kus üks vene ajaloolane, kes on püüdnud uurida Lenini viimaseid eluaastaid ja tema haigust, kaebas, et mitmed selle haiguslooga seonduvad dokumendid on veel praegugi, 100 aastat hiljem, salastatud!

Ometi on vahel ka nii, et püütakse viimse võimaluseni “salastada” asju, mis on tegelikult ammugi teada.

Sellega seoses meenusid mulle meie originaalse esseisti, arsti ja psühhiaatri Juhan Luiga (1873–1927) omaaegsed artiklid Lenini haigusest, mis leidsid taasavaldamist Hando Runneli poolt koostatud köites “Mäss ja meelehaigus” (sari Eesti mõttelugu, 1995).

Luiga kirjutab erapooletu asjalikkusega Lenini haigusest – ja mis see muud sai olla kui kurikuulus süüfilis – ning sellega kaasnevast vaimsest tasakaalutusest, meenutades ka Nietzsche juhtumit. Ta tsiteerib Lenini maailmarevolutsiooniliselt kõrgelennulisi “kommunistliku internatsionaali” ülistusi ja annab järgmise kommentaari:

“Muidugi võib neid lauseid võtta liht-liialdustena erakonna agitaatori suust. Kuid seda kriitikalagedat optimismi, seda põhjendamata1 heatujulisust – Vene elus kõige raskemal ajal – võib õigusega võtta progressiivse paralüüsi esimese staadiumi ilmena, kus sõnaohtrus ja heatujulisus ei vasta reaalsetele andmetele, kus eufooria, hingeline tuhin tingitud algavast kriitika vähenemisest, moraalse ja poliitilise kriteeriumi nõrgenemisest.”

Nii et kui näiteks vene kõige intelligentsem marksistlik filosoof Georgi Plehhanov nimetas Lenini 1917. aasta kuulsaid “aprilliteese” lihtsalt jampsiks, siis võis ta selle ütlusega tabada nende teeside meditsiinilist tagatausta.

On tõepoolest olnud põhjust meeleheitlikult varjata tõsiasja, et kogu Lenini kommunismiteooria ja Nõukogude Liidus valitsenud niinimetatud marksism-leninism tuginesid vägagi tõsiste vaimsete häiretega isiku haiglastele mõttekonstruktsioonidele.

Nagu ikka, nii ka Lenini puhul on tema isiksuse ja mõttemaailma sügavat ebaloomulikkust ajaloolastest vahel isegi paremini tabanud kirjanikud. Meil hiljuti ilmunud, 20. sajandi alguses vene huumoriklassikuks tõusnud Teffi (1872-1952) raamatus “Mälestusi Leninist ja Rasputinist” öeldakse Lenini kohta:

“Inimest ei näinud ta mitte kelleski. Pealegi oli ta inimesest üsna madalal arvamisel. Kui palju pidin ma tõdema, et tema meelest oli igaüks suuteline omakasu silmas pidades üles andma, kätte maksma, reetma. Igaüks oli hea seni, kuni temast tõusis kasu parteile. Aga kui kasu polnud – käigu kuradile. Aga kui teeb kahju või on lihtsalt ebamugav, siis sihukesele võib ka otsa peale teha. Ja seda kõike väga rahulikult, heatahtlikult, mõistlikult. Ta nähtavasti käsitles ka ennast mitte inimese, vaid oma idee teenrina. Need kirglikud maniakid on väga hirmsad.”2

Järgnevalt aga tooksin ära teise vene huumoriklassiku, “naljakuninga” Arkadi Avertšenko (1880–1925) poolt Leninile aastal 1922 adresseeritud “vennaliku kirja”, mis läbinägelikult ja vaimukalt, lausa lõikava iroonia ja sarkasmiga avab selle Nõukogude Liidus “kõige inimlikumaks inimeseks” kuulutatud tegelase tegelikku, otse monumentaalselt monstrumlikku ebainimlikkust.

ARKADI AVERTŠENKO
VENNALIK KIRI LENINILE

Kallis Vladimir Iljitš!

Tervist, mu kullake! Kuis siis sinu eluke ka veereb? Ega tervis ei jukerda?

Oled vist riigiasjadega rassides minusuguse päris ära unustanud?…

Minul seisad sa hästi meeles.

len seesama sinu ajakirjanikust kolleeg Avertšenko – ehk mäletad –, kes kuulas ja vaatas Kšesinski maja ees hingevärinal, kuidas sa seisid rõdul ja hõiskasid täiel häälel: “Kodanlus tuleb lämmatada! Riisujad paljaks riisuda!”

Olen seesama Avertšenko, kelle peale – mäletad – Lunatšarski sulle kaebas: mina oma “Satiriconis” pidavat teid torkima ja teie üle irvitama.

Siis käskisid sa Uritskil sedamaid mu ajakiri igaveseks vaikima panna ja mind ennast Gorohhovajale toimetada.

Vabanda, mu kullakallis, et ma kaks päeva enne seda ettenähtud sattumist Gorohhovajale sõitsin Peterburist minema ega jätnud sinuga isegi jumalaga. Polnud mahti.

Sa andsid sedamaid käsu mind Zernovo jaamas kinni nabida, kuid ma unustasin enne ärasõitu hoopiski sulle öelda, et lähen Unetša kaudu.

Seda ei osanud sa oodata?

Muide, palju tänu sulle. Unetšas võtsid sinu kommunistid mind kenasti vastu. Tõsi küll, Unetša komandant, see kuulus naiskursuslane sm. Haikina, tahtis algul mind maha lasta.
“Mille eest?” küsisin mina.
“Selle eest, et olete oma följetonides nii hirmsasti bolševikke sõimanud.”

Lõin endale rusikaga vastu rinda ja hüüdsin solvunult:
“Aga kas te minu viimaseid följetone olete lugenud?”
“Ei ole.”
“See’p see on! Mis seal veel rääkida!”

Aga tõega, “mis seal veel rääkida”, seda ei tea ma isegi, sest oma viimastes följetonides – sa vabanda, kullake, et ma nii otse ütlen – kirjutasin lihtsalt, et bolševikud on sulid, mõrtsukad ja marodöörid…

Paistis, et sm. Haikina ei saanud minust õigesti aru, ja ega ma hakanud teda ümber veenma.

Nõndaviisi, vend Volodja, mu elukene muudkui veeres.

Unetšast minema sõites nõudsin endale konvoid, sest tuli läbida neutraaltsoon, aga see oli küll kõige iseäralikum neutraaltsoon, mida ma eales näinud olen. Sest ühel pool seda tsooni röövisid ainult bolševikud, teisel pool ainult sakslased, keset tsooni aga röövisid mõlemad, ja veel ukrainlased ja kõik, kes vähegi viitsisid. Jumal ise teab, miks seda tsooni neutraalseks nimetati.

Suur tänu sulle, mu kullakallis Volodja, selle konvoi eest – kui toda sinu Haikinat pole veel maha notitud, võiksid talle minu kulul anda Punatähe ordeni…

Palju, sõber Voldemar, palju on selle kolme aastaga vett merre voolanud… Ma pole su peale pahane, olgugi et sa jälitasid mind otsekui hurdakoer jänest mööda laia Venemaad: Kiievist Harkovisse, Harkovist Rostovisse, siis tulid Jekaterinodar, Novorossiisk, Sevastoopol, Melitopol, uuesti Sevastoopol.

Seda kirja kirjutan Konstantinoopolis, tulin siia oma eraasju ajama. Aga jah, mis ma kogu aeg aina endast lobisen. Räägime nüüd ka sinust.

Sinust on vahepeal saanud suur inimene… Vaata vaid, kuhu on välja jõudnud: kogu Venemaa piiramatu võimuga valitsejaks… Siin kaugelgi näen enda ees sinu vilavaid silmi, isegi siia kuulen ära sinu vahelehüüde: “Ega mina ole ainuvalitseja, vaid Kesktäitevkomitee.”

Noh, Volodja, see pole miski mehejutt. Mis sa tühja keerutad, ma tean ju, et tasub sul vaid aevastada, ja kogu su KTK tõmbab saba jalge vahele ja teeb kõike, mida sa heaks arvad.

Sa, kavalpea, oled ennast osavasti sisse seadnud – kinnitan sulle, et isegi tsaariajal oli Riigiduuma tuhat korda iseseisvam. Oled oma “tööliste ja talupoegade valitsuse” kenasti ümber sõrme keeranud.

Aga kuidas sul muidu tuju on?

Kas sa ka tead, et ma mõtlen sinu peale päris tihti ja pean tunnistama, et viimasel ajal ei saa ma sinust enam üldse aru.

Mistarvis sa kõike seda tsirkust küll teed? Tollal, kui sa rõdul seistes endal hääle kähedaks karjusid, tahtsid sa ikka vist ka kõhtu täis süüa ja nooruse rumalusest maailma ümber teha.

Aga nüüd? Kõht on sul täis, aga maailma nagunii ümber ei tee. Olen kuulnud, et sinu plaani järgi ümberehitatud Venemaal on elu õige vastik.

Tööd ei tee seal keegi, kõik nälgivad, kärvavad, aga sina, Volodja, nagu ma viimasel ajal kuulen, oled omadega juba nii sassis, et sinu lahkel loal hakkavad ellu astuma eraomandus ja vabakaubandus ja kontsessioonid. Kas ikka tasub sedasi jahmerdada?

Muide, asi on vist milleski muus: ma kardan, et sul on lihtsalt igav.

Tead sa, ega minulgi oleks midagi troonil istumise vastu, aga võim on hea asi siis, kui ümberringi on rahulolu, säravad näod ja sihukesed kenad piigad nagu Louis’ õukonnas madame Montespant.

Louis’st jääb sinul nüüd küll natuke puudu, ära pane pahaks, et otse välja ütlen!

Sa oled enda ümber kogunud igasugust rämpsu – kõik need baškiirid ja hiinlased – ja Kremlist ei julge sa enam ninagi välja pista. Säärane võim, vennas, pole punast krossigi väärt. Isegi Nikolai II tuli omal ajal vahel rahva ette ja rahvas hüüdis “Hurraa”, aga mida hüütakse sulle?

Sulle ja Trotskile karjutakse: “Röövlid olete! Et te kärvaksite, kommunistid!”
Kena küll!

Ma saaksin veel aru, kui sa oleksid sündinud kuningas, noh, siis pole parata, amet nõuab. Siis muudkui istu oma troonil ja vorbi alamatele seadusi.
Aga sina – tunnen sind juba Šveitsi aegadest – ei saanud ju ilma kohvita, seltskonnata, lae all hõljuva suitsupilveta üldse läbi.

Küllap tuleb sul vahel praegugi tahtmine istuda tänavakohvikus, vaielda poliitika üle, nii et hääl kähe, nautida head tubakat – aga kus sa sellega! Ei saa sa Kremlist välja tulla, ja õllepoedki oled kõik – kurat seda teab, mis mõttega – oma dekreediga nr. 215523 kinni pannud.

Vilets on su elu, vennas, lausa koeraelu. Sa oled vene põlisaadlik, aga mehkeldad mingite baškiiride ja hiinlastega. Oled endale sõbra leidnud – Trotski – no on sul vast paarimees! Loomulikult, Volodja, ei taha ma keelt kanda, kuid tean, et ta õhutab sind kõiksuguseid rumalusi tegema, ja sina võtad kergesti vedu.

Kui tahad mu sõbralikku soovitust kuulda võtta, siis kihuta Trotski minema, saada laiali see idiootlik KTK ja anna välja oma viimane dekreet vene rahvale: tunnista üles, et oled omadega rappa läinud ja palud selle eest vabandust; et sa tahtsid meile kaela määrida sotsialismi ja kommunismi, aga et see on mahajäänud Venemaale liig mis liig, nii et sa käsid rahvast pöörduda tagasi vana kodanlik-kapitalistliku elukorralduse juurde, ise aga sõidad sanatooriumi puhkama.
Lihtne ja kena!

Jumala eest, sülita oma ettevõtmisele, näed ju isegi, mis sellest välja tuli: viletsus, sopp ja kaos.

Ega sul taskuraha tarvis ei ole? Viis või kümme liiri saan ehk kokku ja võin sulle posti panna.

Kui tahad, sõida mulle külla, puhkad ennast välja, ravid oma närve, ja siis haudume kahekesi koos välja midagi uut ja vahvat – etemat kui see sinu marksism.

Noh, jumalaga, vennas, ole siis terve!

Suudle Trotskit, kui süda läikima ei hakka.

Kus sa suvitad?

Ega ometi mitte Krimmis?

Kommunistliku tervitusega
ARKADI AVERTŠENKO

P. S. Kui tahad saata paar sõna vastuseks, võid kirjutada aadressil: Pariis, Élysée palee, Millerand, edasiandmiseks Avertšenkole.

1922
Tõlkinud Aivar Kull
Tõlke esmatrükk: Sirp 15. märts 1991

1 Juhan Luiga, “Lenini haigus” – Luiga artiklite kogumikus “Mäss ja meelehaigus”, koostanud Hando Runnel, sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 1995, lk 155. Tänu sellistele kirjatöödele oli Luiga ENSV päevil üks meie keelatumaid autoreid.

2 Teffi, “Mälestusi Leninist ja Raspuitinist”, tõlkinud Ilona Martson, Loomingu Raamatukogu 2023, nr 29, lk 26-27

Overall, Aivar Kull’s history lesson on the 100th anniversary of Lenin’s death was a thought-provoking and informative experience. Through his insightful analysis and engaging storytelling, Kull shed light on the legacy of Lenin and the impact of his ideas on the world. His exploration of Lenin’s influence on literature and culture provided a deeper understanding of the historical context and the lasting effects of the Soviet era. The lesson served as a reminder of the importance of critically examining history and its implications for the present. Kull’s expertise and passion for the subject made for a memorable and worthwhile experience.