Aimar Ventsel: Arktika on siiski tähtis | Arvamus

Tere tulemast Eesti! Famed Estonian writer, Aimar Ventsel, has recently captured the attention of the nation with his thought-provoking article “Arktika on siiski tähtis | Arvamus” (The Arctic is still important | Opinion). In this compelling piece, Ventsel delves into the crucial significance of the Arctic region, shedding light on its environmental, geopolitical, and economic implications. His powerful insights and articulate writing style have sparked an important dialogue among Estonians, igniting a fervent discussion on the pressing issues facing the Arctic. Join us in exploring Ventsel’s enlightening perspectives on this vital topic.

Kohati tekib mulje, et me oleme jälle tagasi 19. sajandis, maadeavastuste ajajärgus. Nüüd lihtsalt on avastusretked Aafrika džunglist või Amazonase selvast kandunud polaaraladele, kirjutab Aimar Ventsel.

Viimasel Lennart Meri konverentsil sain üle hulga aja kokku ühe vana tuttavaga. Fiona Hill, keda poliitikahuvilistele ei pea vist pikalt tutvustama, oli kutsutud konverentsile kõnelejaks. Teda teatakse kui Barack Obama ja Donald Trumpi nõuandjat Venemaa asjus ning ka ühe võtmetunnistajana Trumpi Venemaa-protsessis. Palju vähemad teavad, et Fiona oli enne seda hoopis Siberi-uurija. Sedapidi me tutvusimegi kunagi ammu USA-s Houstonis toimunud suurel Siberi-teemalisel konverentsil.

Fiona Hill oli mõne aasta eest koos Clifford Gaddyga üllitanud raamatu “The Siberian Curse: How Communist Planners Left Russia Out in the Cold”. Raamat tuli välja huvitava kontseptsiooniga, nimelt et Venemaa Arktika aladel ei ela mitte liiga vähe, vaid liiga palju inimesi, kelle ülalpidamine sellistes tingimustes on liiga kallis.

Autorid väidavad ka, et Nõukogude Liidu kokkukukkumise üks põhjuseid oligi see, et Siberisse maeti suurte linnade ülalpidamiseks liiga palju raha. Gaddy ja Hill said muidugi kõvasti kriitikat, kuid elu on näidanud, et laias laastus oli neil õigus. Raamat lõi laineid ja Fiona kutsutigi tollele Houstoni konverentsile oma raamatust rääkima. Saime jutu peale ja ta saatis veel mulle oma raamatu, mida ma kõigile Arktika-huvilistele ka soovitan.

Lennart Meri konverentsil kohviaparaadi juures sain Fionaga taas kokku ja küsisin, kas ta mind veel mäletab. Mäletas küll, rääkisime kiiresti, mida kumbki vahepeal teinud oli. Õhtul vestlesime juba pikemalt, kusjuures Arktikast. Rääkisin, et paljud tema prognoosid, eriti Siberi demograafia kohta käivad, on osutunud tõeks. Seejärel leidsime, et oleme mõlemad skeptilised kurikuulsa Venemaa Arktika militariseerimise edu üle.

“Sellega ongi nii, et kes on korra põhjapolaarjoone taga elanud, sellel on Arktika ka igaveseks veres, nagu LSD.”

Mulle tundus, et Fiona tahtiski rääkida just Arktikast, mitte arutada geopoliitika üle. Kui ma läksin uue joogi järgi, siis “röövis” üksi seisva Fiona Carl Bildt. Kuulsin, et jutuks oli Hiina. Fiona heitis üle Bildti õla minu poole piinatud pilgu. Pärast rääkisime jälle Arktikast. Mõnuga. Sellega ongi nii, et kes on korra põhjapolaarjoone taga elanud, sellel on Arktika ka igaveseks veres, nagu LSD. Kuidagi jõudsime ühisele arvamusele, et sõnavõtte Arktika teemal kuuleb järjest sagedamini igal rindel.

Huvitav on pigem see, et Arktika tähtsus on kasvanud, selle regiooni on avastanud isegi riigid, mille huvi sealkandis nagu ette ei kujutagi. Näiteks Singapur, Hispaania ja Šveits on Arktika Nõukogu vaatlejaliikmed. Eks ka Eestis on viimastel aastatel märgata Arktika-suunalist aktiveerumist. Aeglaselt ja vähe, aga siiski.

Me kõik teame, et Arktika muutub järjest kättesaadavamaks ja tehnilised vahendid seal inimtegevust arendada täiustuvad. Neid enam või vähem utoopilisi plaane Arktikat kasutada kas transporditeede lühendajana või ka ressursside pärast ikka jagub. Teine asi on muidugi selles, et Arktika-riigid ehk Arktika Nõukogu püsiliikmed ei taha teisi riike eriti regioonis näha ja kaitsevad oma privilegeeritud staatust kiivalt. Nii kestab see kangutamine juba aastaid.

Ühelt poolt hoiavad USA, Kanada, Venemaa ja teised Arktika riigid ust kiivalt kinni, teiselt poolt aga üritavad järjest eksootilisemad maad jalga sellesama ukse vahele saada. Hiina puhul on riiklikud huvid Arktikas mõistetavad, aga nüüd oma Arktika-programmi välja kuulutanud ka Singapur ja India, riigid, kus jääd võib leida vist ainult kokteiliklaasist.

Üks asi, millele Eesti peab mõtlema, on see, et kui tahame võidujooksus Arktikale kaasa teha, siis mis oleks see nišš, mida Eesti saaks edukalt kasutada, kui tahta võistelda suurte riikidega nagu Saksamaa, India või Prantsusmaa. Kerge ei saa see muidugi olema.

Kohati tekib mulje, et me oleme jälle tagasi 19. sajandis, maadeavastuste ajajärgus. Nüüd lihtsalt on avastusretked Aafrika džunglist või Amazonase selvast kandunud polaaraladele. Polaaralade avastamise lugu on täis lugematud ohvreid ning näpuotsaga edulugusid.

Arvata võib, et ka nüüdne võidujooks Arktikale ei lähe päris libedalt. See on kant, kus kliima ei naljata, isegi nüüd, kui toimumas globaalne soojenemine. Lumetormid möllavad ja ära eksimisi ning surnuks külmumisi tuleb ette ikka, eriti kui uurimisretkele lähevad inimesed, kes eriti hästi ei adu, kus nad on ja kui habras on inimelu Arktikas.

Ma olen kuulnud palju ilusaid sõnu Arktika aadressil. Räägitakse sellest, kui unikaalne loodus seal on (aga kus poleks?), kui tundlikud on põlisrahvaste kultuurid vahelesegamise suhtes, kui suur potentsiaal on uutel kaubateedel ja võimalustel maavaru kaevandada. Eks elame ja näeme. Praegusega suudavad Arktika Nõukogu liikmesriigid kontrollida, kes ja mida regioonis teeb. Rebimiseks läheb aga nii või teisiti. Ka selleks peab Eesti valmis olema.

In conclusion, Aimar Ventsel’s article “Arktika on siiski tähtis” provides valuable insight into the importance of the Arctic region. He highlights the strategic, economic, and environmental significance of the Arctic, emphasizing the need for Estonia to take an active interest in the region. Ventsel’s well-researched and persuasive arguments make a compelling case for Estonia’s involvement in Arctic affairs. By understanding the potential opportunities and challenges in the Arctic, Estonia can better position itself to contribute to the region’s sustainable development and security. Ventsel’s article serves as a timely call to action for Estonia to prioritize its engagement with the Arctic.