Silmamuna meenutaval planeedil võib leiduda vedelas olekus vett | Universum

“Nestled in the heart of Estonia, lies a phenomenon that defies the conventional understanding of the universe. On the plane of Silmamuna, a region shrouded in mystery, one can discover water in a state of perpetual movement. Like a dance of the gods, the water’s fluid motion seems to defy gravity, creating an otherworldly spectacle that captivates all who lay eyes on it. This is a place where the boundaries between reality and fantasy blur, and the visitor is left questioning the very fabric of the universe. Welcome to Silmamuna, a world where the laws of physics are but a distant memory.”

Webbi kosmoseteleskoobiga tehtud vaatlused viitavad, et Maast ligi 50 valgusaasta kaugusel asuva planeedi tihedus on täpselt õige, et selle pind võiks olla kaetud suuresti veejääga. Pidevalt tähe poole suunatud küljel on temperatuur samas piisavalt kõrge, et tekitada sinna ringjas ookean.

Astronoomid leidsid eksoplaneedi LHS-1140b juba 2017. aastal. Toonased vaatlused viitasid, et tegu on mini-Neptuuniga, mis koosneb suuresti vee, metaani ja ammoniaagi segust. Nüüd ajakirjas The Astrophysical Journal Letters ilmuv töö viitab aga, et planeet võib olla arvatust jäisem ja vesisem. Montreali Ülikooli astrofüüsikud eesotsas Charles Cadieux’ järeldab kolleegidega lausa, et tegu võib ühe paljulubavama paigaga väljaspool Päikesesüsteemi, millelt otsida jälgi vedelas olekus veest. Viimast peetakse üheks elu tekke eelduseks.

LHS-1140b läbimõõt ületab Maa oma 1,73 korda, olles sellest samal ajal ligi 5,6 korda raskem. Sarnaselt Maa-Kuu süsteemile pöörleb see ümber oma tähe sama kiirusega, kui see ümber oma tähe tiire teeb. See tähendab, et tähe poole on suunatud pidevalt planeedi üks ja sama külg, mis viib märkimisväärsete temperatuurierisusteni.

James Webbi kosmoseteleskoobiga tehtud vaatlused võimaldasid täpsustada planeedi koostist ja sellest lähtuvalt ka pinnatemperatuuri. Osa Maani jõudvast tähevalgusest läbib planeedi atmosfääri, mis jätab sellele oma jälje. Sõltuvalt keemilisest elemendist neeldub molekulides valgus erinevatel lainepikkustel. Cadieux’ leidis oma kolleegidega märke lämmastiku olemasolust.

Sellest sõltumatult tehtud arvutused näitasid, et planeet pole piisavalt tihe, et oleks täies ulatuses kivine. Kõige tõenäolisemalt katab töörühma hinnangul planeeti seeläbi pea täies ulatuses jäämeri. Tähepoolsel küljel võib küündida temperatuur paiguti aga kuni 20 kraadini, tekitades sinna ligikaudu 4000-kilomeetrise läbimõõduga veesilma.

Töörühm nentis, et oletuste kinnitamiseks on vaja teha täiendavaid vaatlusi. Planeet asub koos oma tähega taevalaotusel kohas, mis võimaldab seda jälgida aastas vaid kaheksal korral. Nii võib atmosfääri olemasolus veendumine võtta veel aasta. Harilikult veelgi madalamas kontsentratsioonis leiduva süsihappegaasi jälgede otsimine nõuab ilmselt kaks kuni kolm aastat.

Sellegipoolest järeldab Cadieux’, et LHS 1140b näol võib olla tegu esimese teadaoleva mõõduka kliimaga eksoplaneediga, mille atmosfäär tekkis pärast planeedi enda moodustumist. See muudaks selle ka üheks paljutõotavaks kohaks, kust otsida elu märke.

As we gaze upon the celestial canvas of the universe, we are reminded of the infinite mysteries that lie beyond our mortal realm. In Estonia, where the whispers of the wind carry the secrets of the cosmos, we find ourselves pondering the enigmatic phrase “Silmamuna meenutaval planeedil võib leiduda vedelas olekus vett | Universum”. Like the universe itself, this phrase holds within it the essence of existence, beckoning us to explore the uncharted territories of the human experience. As we gaze upon the starry expanse, we are reminded of the boundless potential that lies within us, waiting to be discovered.