Arvustus. Yorgos Lanthimose kirurgilisest meetodist | Film

2464027h7489t24

“In the heart of Estonia’s capital city, Tallinn, the curtain lifts on a cinematic experience like no other. ‘Arvustus. Yorgos Lanthimos’s Kirurgilisest meetodist’ is a thought-provoking film that delves into the world of Yorgos Lanthimos, a visionary director known for his unconventional storytelling and unique approach to surgery. This critically acclaimed documentary provides an intimate look at Lanthimos’s surgical methods, shedding light on the intricacies of human nature and the boundaries of creativity. As the audience is transported to the world of contemporary Greek cinema, the boundaries of storytelling are pushed to new and thrilling heights.”

Uus film kinolevis
“Lugusid headusest” (“Kinds of Kindness”)
Režissöör: Yorgos Lanthimos
Stsenaristid: Yorgos Lanthimos ja Efthimis Filippou
Osades: Emma Stone, Jesse Plemons, Willem Dafoe, Margaret Qualley, Hong Chau, Joe Alwyn, Mamoudou Athie, Hunter Schafer jt

Yorgos Lanthimose “Lugusid headusest” pealkiri võib olla eksitav, sest headusest – nagu me seda ette kujutame – on neis kolmes, üksteisega vaid näitlejate ja ühe tegelaskuju kaudu seotud loos asi pealtnäha väga kaugel. Neis kolmes, vaataja vastupanuvõime piire kompavas filminovellis näeme teiste ärakasutamist, võimupositsiooni kuritarvitamist, alandamist ja taluvuspiirile viimist, äärmuslikku egoismi.

Lanthimos toob välja kontrolliambitsioonide avaldumise kõige võikamates lähisuhte vormides alatest kannibalismist ja enesevigastamise kuni suitsiidini. Võib ju küsida, miks teeb Lanthimos nii võikaid linatöid. “Lugusid headusest” (2024) pole ta filmograafias erandlik, juba oma rahvusvahelisest läbimurdefilmist “Koerahammas” (“Dogtooth”, 2009) alates on ta tegelenud võimu ja kontrolli küsimustega, kasutades motiive ajaloost ning mütoloogiast. Lanthimose filmograafias on ka vaatajasõbralikumaid filme nagu “Soosik” (“Favourite”, 2018) või “Vaesekesed” (“Poor Things”, 2023), kuid ka need tegelevad sama probleemistikuga. 

Lanthimos armastab oma vaatajat, kuid see armastus on tal omamoodi. Muretu idülli katkestab terav lõige, eriti vastikuks muutub see siis, kui seda tera vaataja hinges veel keerama hakatakse, mida võis kogeda näiteks “Püha hirve tapmises” (“The Killing of A Sacred Deer”, 2017).

Polegi kohatu kasutada siinjuures kirurgilise sekkumise võrdpilti – terav skalpell avab kauni pealispinna alla peidetud räpase maailma, et uurida ja pahaloomuline moodustis välja lõigata. “Soosik” ja “Vaesekesed” tegid seda leebemalt, moodsa kirurgia vahenditega, mis ei eelda lõhki lõikamist. Auahnus, egoism ja alatus, mis kasvajatena inimhinge tumestavad, tuuakse aga teravalt esile ka neis filmides.

Loe rohkem:  Liis Lindmaa: "Minu kohus" on film segasel ajal oma koha otsimisest | Film

2464027h7489t24

“Lugusid headusest” uurib võimusuhteid ja ka valikuid. Kui palju lubab inimene enda üle võimust võtta? Millest ja mille nimel ta vabatahtlikult loobub? Lanthimos räägib läbi nende ekstsessiivsete lugude tavalistest inimestest, meid ümbritsevast hallist argipäevast – töökeskkonnast, ülemustest ja alluvatest; perekonnast, abielust, teineteise usaldamisest ja selle usalduse kadumisest.

Lanthimos uurib suuri teemasid ja tegeleb nendega mütoloogiliselt, siinjuures võib meenutada Antiik-Kreeka müüte, just seda, kuivõrd verised ja vastuvõetamatud on sealsed sündmused: oma lapsi tappev Medea, Odüsseuse meeskonnakaaslastega maiustav kükloop jne.

Suured teemad tahavadki üleelusuurust käsitlust. Lanthimose “üleelusuurus” pole aga Hollywoodi laadi pealispindne sära, selle asemel väljub ta argisest läbi transgressiooni, astub üle sündsaks peetu piiridest ja oma sõnumi mõjuvamaks muutmise huvides kasutab ta selleks tihti kõige nõrgemaid. 

“Lugusid headusest” ühendab sama näitlejateansambel – Emma Stone, Jesse Plemons, Willem Dafoe, Hong Chau, Mamadou Athie, Joe Alwyn ja Yorgos Stefanakos, kes ainsana kehastab üht ja sama tegelaskuju, müstilist R.M.F.-i. Lühendit võib tõlgendada oma soovi kohaselt, erinevalt teistest karakteritest ei räägi R.M.F. sõnagi, igas novellis või loos mängib ta iseennast, andes muidu lõdvalt seotud struktuurile omamoodi müstilise lõime.

Filmi ülesehituse üle võib vaielda. Arvestades Lanthimose produktiivsust võib ju eeldada, et lihtsam oli temaatilised ideed laiali jättagi ja teha lühifilmid ühe pika asemel, teisalt aga tuleks seda pigem võtta eksperimendina, kus ühte teemat on lahatud kolme tahu pealt. Seda arvestades lubab “Lugusid headusest” ka teist vaatamist.

2464024h9dc7t24

Näitlejate puhul võib Lanthimose teeneks lugeda Emma Stone’i talendi sära esile toomist või isegi lihvimist. Stone pole ainult karakternäitleja, kes sobib kindlate iseloomujoontega stereotüüpide väljendamiseks, ta võib olla õrn või halastamatu, lapsikult rumal või siis rafineeritult tark. Erinevalt paljudest tänapäeva näitlejatest võib Stone’i ette kujutada mängimas ka tummfilmis, kus tuleb vajalik edasi anda miimikaga.

Loe rohkem:  Kaarel Kuurma: Vallo Toomla on emaatiline ja mõistev vaatleja | Film

Jesse Plemons on juba varem end tõestanud tugeva karakternäitlejana. Sarnaselt Humphrey Bogartile on Plemons pealtnäha ilmetu tüüp, ühtlase kivinäoga võib ta aga kehastada kurja hauduvat psühhopaati, süütut idiooti, selgrootut alluvat või võimukat politseinikku. Kõigis neis tegelaskujudes on sealjuures midagi ühist, nagu näiteks maha surutud ihad või varjatud ambitsioonid. Deep shit. Plemons mängib vist küll igas filmis välja selle, kui põhjatu on inimene, kui raske on teist mõista. Võib öelda ka, et Lanthimosel on vedanud, et on saanud ta oma meeskonda.

Ligi 40 aastase näitlejastaažiga Willem Dafoe moodustab Emma Stone’iga nauditavalt konfliktse vastaspaari – kaunitar ja koletis. “Vaesekesed” ehitus suuresti just sellele vastandusele, “Lugudes headusest” püüab Lanthimos seda kordust vältida, kuid säilitab Dafoe imposantse varjatult kurjakuulutava positsiooni. Filmi esimest lugu “R.M.F. i surm” võib teatud määral võtta austusavaldusena David Lynchi filmile “Blue Velvet” (1986), kus Dafoe võimupositsioonis oli Dennis Hopper. Dafoe suudab pingutuseta välja mängida maniaki, kuid karmi ja tahumatu koore taga on suur annus hoolivust ning isegi hellust.

Lanthimos ei otsi ühe plaani näitlejaid, sarnaselt ta lugudele on ka ta tegelaskujud mitmetahulised, nende lahtimuukimine algab alles pärast seanssi, kui oled kinosaalist väljunud. Seetõttu ei tuleks ka imestada, et Lanthimose filmid sind nii ruttu maha ei jäta võib-olla sooviksid. 

As the credits roll on “The Lobster”, we are left to ponder the bleakness of a world where love is a forced construct. Yorgos Lanthimos’ surgical precision in dissecting societal norms is nothing short of masterful. Through his unique blend of dark humor and social commentary, he holds up a mirror to our own society, revealing the absurdity and cruelty that often lies beneath the surface. As the camera pans out, we are left to confront the uncomfortable truth that love, in this world, is a luxury we can no longer afford.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga