Krisztina Toth: naiskirjaniku elu Ungaris pole just kõige mugavam | Kirjandus

In the heart of Estonia, a fascinating story unfolds about Krisztina Toth, a Hungarian writer whose life is a testament to the power of creativity and resilience. Born in a small town in Hungary, Toth’s journey is marked by both triumph and struggle. Despite the challenges she faced, she continued to write, pouring her heart and soul into her work. Her stories are a reflection of her experiences, a window into the complexities of human nature, and a celebration of the beauty of language. Join us as we delve into the remarkable life of Krisztina Toth, a true literary gem.

Ma tahaks rääkida sinu tööst, eelkõige kahest teosest. Esimene on “Piksel”, mille mina eesti keelde tõlkisin. Ma tean, et seda on paljudesse keeltesse tõlgitud. Kui mitmesse?

See oli tõlgitud üheksasse keelde ja nüüd tõlgiti ka araabia keelde, see ilmub järgmisel aastal Kuveidis.

Ma olin selle pärast pisut mures, mu agent küsis nende kirjastajalt, kas ta on selles ikka kindel, sest selles raamatus on oluline liin üks geipaar, ja talle vastati, et pole probleeme. Ootame siis araabiakeelset tõlget.

“Piksli” ülesehitus on väga intrigeeriv, sest see koosneb jutustustest, kuid meenutab pigem romaani, millest keegi on leheküljed välja rebinud. Alles on ainult mõned leheküljed ja jutustaja pöörab neid lehekülgi, liigub edasi ja tagasi, läheneb ja kaugeneb. Väga huvitav, sest kui me arutasime seda romaani, küsisid sa, mis soost on minu jutustaja. Ja kui ma vastasin, et eesti keeles pole sugusid, tundsid sa suurt kergendust. Ja sa ütlesid, et enamik tõlkijaid arvab, et jutustaja on naissoost. Miks? Ja miks on see mees- või naissoost jutustaja nii tähtis?

Ma alustaksin raamatu ülesehitusest. On see romaan või novellikogu? See on romaan. Kui ma hakkasin “Pikslit” kirjutama, siis kaks aastat varem olin ma avaldanud klassikalise romaani – “Akvaarium”. See oli tavalise romaani ülesehitusega.

Kui ma alustasin “Piksliga”, tahtsin ma teha midagi ebatavalist ja luua ebatavalise struktuuri, mitte lineaarse jutustuse. Seetõttu ma valisingi jutustused, mis on omavahel seotud. Pärast paari peatükki mõistab lugeja, et tegu on romaaniga. Loos on palju tegelasi, kes ilmuvad ja taas ilmuvad, kuid romaanis pole kronoloogilist järjestust.

See on nagu Rubiku kuubik. Teate Rubiku kuubikut? Lugeja peab selle ise kokku panema ja oma versiooni looma. See on omamoodi koostöö lugejaga.

Mind huvitas just ülesehitus. Sa mainisid, et ma olen skulptor, ja mulle on struktuur oluline. Selles raamatus ongi struktuur kõige alus.

Mis puudutab jutustaja sugu, siis enamasti tõlgitakse ta naiseks. Ma olen sellele mõelnud ja see on huvitav, et enamik tõlkijaid samastab jutustaja autoriga. See pole ju ilmne. Romaanis on prantsuse jutustaja, üsna pealetükkiv jutustaja. Sest loo autor hakkab lugu jutustama, aga siis ilmub jutustaja, kes annab loost teise versiooni. See mees või naine ütleb: ei, see pole õige versioon, mina jutustan teile õige loo. Jutustaja peatab autori. Mulle on jutustaja androgüünne olend. Me ei saa otsustada, kas ta on mees või naine. Enamasti jääbki see tõlkija otsustada.

See jutustaja annab teatud võõritusefekti. Sa loed raamatut, korraga ilmub jutustaja, katkestab su lugemise ja annab oma versiooni. Ja see muutub häirivaks. Sellepärast ma tõingi ta mängu.

“Piksel” on mitmes mõttes väga eriline raamat. Iga peatükk on nimetatud ühe kehaosa järgi. Ja koos moodustavad need nagu pikslid ühe pildi, ühe teksti, mida ma eesti keeles nimetasin tekstikehaks. Miks sa otsustasid kirjutada raamatu kehaosadest? See on nii ebatavaline.

Kirjandusteaduses nimetatakse üht tekstiüksust tekstikehaks. See on teatud kunstlik väljend. Mulle ei ole kirjandus abstraktne, mulle on see täiesti reaalne. Mulle on kirjandus teine reaalsus.

“Pikslit” kirjutades tahtsin ma luua tekstidest ehtsa inimkeha. Igal peatükil on pealkirjaks üks kehaosa, mille abil ma lõin tervikliku inimkeha ja näitasin, et kirjandus pole midagi abstraktset. See raamat on otsekui võimalike reaalsuste looja.

“Piksli” lood ulatuvad üle mitme aastakümne ja läbivad mitmeid kohti Euroopas. Kreeka, Rumeenia, Inglismaa, Montenegro ja mitmed kohad, mis jooksevad kokku Ungarisse. Ja ka kõik tegelased on seotud. Kui ma seda raamatut tõlkisin, siis ma kujutasin enda ees ette suurt maakaarti ja selle teine kiht puudutas kõigi tegelaste seoseid. Kas sul oli kaart, kui sa seda kirjutasid?

Mul oli laual hiiglaslik plaan, kui ma neid jutte kirjutasin. Ma tahtsin, et tegelaste vahel oleksid tugevad seosed. See oli päris keeruline töö kogu see struktuur välja mõelda.

Väga huvitav, et iga kord, kui raamat ilmus uues keeles, sain ma palju kirju lugejatelt, kes jälitasid tegelaste salaseoseid. Ma sain aru, et neil oli huvitav neid salaseoseid välja uurida. Jah, ma pidin joonistama kõik tegelaste seosed välja ja tegema täpse romaani ülesehituse plaani. Ja sündmused hõlmavad 30 aastat.

Kuna see pole lineaarne jutustus, pidin ma olema tähelepanelik eri juttude ajastusega.

Mis oli esimene lugu, mille sa “Pikslisse” kirjutasid? Kust sa alustasid?

Nagu ma ütlesin, pärast “Akvaariumi”, mis oli traditsiooniline romaan, tahtsin ma luua uut struktuuri. Ma mõtlesin sellele struktuurile, kui ma kirjutasin lugu silmast. See oligi esimene jutustus. Nüüd on see vist teine peatükk? See lugu andis lugejatele võtme, kuidas seda raamatut lugeda.

Ma sõitsin Ungaris metrooga. Mul ei ole juhiluba, nii et ma sõidan ühistranspordiga. Lennukiga sõites jätaks ma endast suure süsinikujälje, nii et ühistransport on väga hea.

Ma istusin metroos ja jälgisin nagu ikka inimesi, see on kirjanikule väga kasulik harjutus. Minu vastas istus üks naine. Tal olid ees mustad prillid, ma sain aru, et ta on pime. Ja tal oli käes valge kepp.

Paar peatust hiljem sain ma aru, et miski ta välimuses ei klapi. Tal oli randmel käekell. Miks on pimedal naisel käekell? See pole loogiline. Ta ei saa ju kella vaadata. Mu peas hakkab keerlema lugu. Vahest oli ta nägemise kaotanud mingi õnnetuse tagajärjel ja käekell oli ta abikaasa kingitus, ta ei tahtnud sellest loobuda.

Mõni minut hiljem märkasin, et tal on kõrge kontsaga kingad. See on ka ebatavaline pimeda naise puhul. Aga ma otsustasin, et ta on moodne pime naine.

Nii meie aju töötabki. Me ei saa tõde teada, meil on oletused reaalsuse kohta ja väikesed detailid, mille abil me püüame siis tervikpilti kokku panna. Mina mõtlesin välja loo, et ta on kaotanud nägemise mõne õnnetuse või haiguse tõttu.

Kui me kohale jõudsime, tõusis ta püsti ja ma sain aru, et valge kepp oli valge kardinapuu ja see sinine kott oli Ikea kaubakott. Ta ei saanud pime olla. Aga mina olin sõidu ajal temast viis lugu välja mõelnud.

Aga kuidas sa need lood kirjutasid? On need tegelikust elust tänu su jälgimisoskusele või oled sa need välja mõelnud?

Skulptorina meeldib mulle lugusid välja mõelda. Oma elust kirjutan ma haruharva,
autobiograafilised teemad mind ei huvita. Mulle on huvitav tegelane välja mõelda.

Kui ma töötan tegelasega, olen ma väga tähelepanelik ja püüan teda kujutada
inimeste jälgimise kaudu. Nii loon ma midagi tüüpilist. Võib ju küsida, kas need tegelased on reaalsed, aga mina nimetaks neid tüüpilisteks. Kirjanduse usutavus
põhineb just sellel. Me püüame luua midagi, mis iseloomustaks meie aega. Ja need tegelased võivad iseloomustada tänapäeva Ungarit.

Tavaliselt ei kasuta ma autobiograafilisi elemente. Vahel kasutan ma mosaiigis mõnd väikest osa oma elust. Aga tavaliselt ei põhine mu lood tõestisündinud lugudel.

See on siis autofiktsioon?

Ma ei ütleks päris nii. Ma olen introvertne inimene ja ma ei kasuta oma elu seiku kirjanduses. Ma püüan luua lugusid, mis iseloomustaks meie aega.

Aga kes sind on mõjutanud? Kas on mõni kirjanik, kes on sulle mõju avaldanud? Või näiteks pereliikmed?

Tõlkijana mõjutab sind iga autor, keda sa tõlgid. Ma olen tõlkinud paljusid prantsuse poeete. Ülikooliajal mõjutasid mind tugevalt Apollinaire’i pikad laused, need pikad poeetilised laused. Muidugi mõjutasid mind suured ungari poeedid.

Mu esimene kirjanduslik šokk oli Thomas Mann. Ma olin siis 15-aastane ja sellest hetkest hakkasin ma kirglikult lugema. Ja hiljem, mis puudutab ka “Pikslit”, mõjutas mind raamatu struktuuri mõttes Italo Calvino kuulus romaan “Kui rändaja talvisel ööl”. Ta alustab igas peatükis uut lugu ja me ei saa päris lugu jälgida, me ei pruugigi teada saada, kas seal on päris lugu.

Struktuuri osas avaldas mulle veel mõju Bölli romaan, “Grupipilt daamiga”. Just ülesehituse tõttu. Skulptorina lummab mind just struktuur. Kui sa hakkadskulptuuri looma, siis kõigepealt valmib raam. Raami sa ei saa hiljem muuta, sa võid teha väikseid parandusi, aga kui proportsioonid lähevad valesti, siis neid muuta ei saa. Struktuur on midagi põhjapanevat.

Sa mainisid oma romaani “Akvaarium”, mille tegevus toimus Stalini-aegses Ungaris. Ajal, mis oli täis manipulatsioone ja propagandat. Aga su uue romaani “Ahvi silmad” tegevus toimub tulevikus, düstoopilises maailmas, kus on samuti palju propagandat. Ja see toimub Ungaris.

Me ei tea seda. See on kusagil Euroopas. Seal valitseb autoritaarne režiim, me ei tea täpselt, kus Euroopas.

See jutustab massimanipulatsioonist ja propagandast. Siin on ka keeruline struktuur, see on minu kinnisidee. Inspiratsiooni selleks romaaniks sain ma ühest fotost. Ma nägin fotot loomkatsetest. 1960. aastatel taheti Ameerikas teha pea siirdamine. Seal oli rühm teadlasi eesotsas Robert White’iga ja nad katsetasid pea siirdamist koerte peal.

Nagu ikka, venelased tahtsid neist ette jõuda ja neid katseid juhtis nõukogude teadlane Jemihhov. Nemad katsetasid pea siirdamist ahvide peal. Üks ta ahvidest elas pärast siirdamist veel ühe päeva. Ma nägin fotot sellest ahvist. See oli äärmiselt masendav. Sa mõtled, kes on see olevus? Kas see, kelle keha sa näed, või see, kelle pead sa näed? Kes on see õnnetu olevus?

Selles romaanis esindab seda tiiba psühhiaater, keda huvitavad väga sellised meditsiinikatsed ja kes tahaks inimteadvust siirata teisele inimesele. Kogu see raamat on üks suur psühholoogiline eksperiment. Ja romaani lõpus selgub, et kõik tegelased on selles osalised.

Peategelane on siis psühhiaater, nagu ma mainisin, kel on vägivaldne seksuaalsuhe oma patsiendiga. Paralleelselt on sel riigil seal kusagil Euroopas vägivaldne suhe oma kodanikega. Romaanis on kaks tasandit: isiklik tegelaste tasand ja siis poliitiline riigi tasand. See on väga huvitav.

Uue raamatu ülesehitus meenutab ka jutustusi. Siin oleks ka nagu jutustused, mis on kõik kuidagi seotud…

See meenutab jutustusi, aga mõne peatüki pärast saad aru, et see on siiski romaan.

See võtab pisut aega, kuni hakkad seostest aru saama.

Kui sa esimest korda kohtud selle psühhiaatriga, siis tundub ta kõige sümpaatsem inimene, aga tasapisi, peatükk peatüki haaval hakkad taipama, et selle mehega on midagi valesti. Kulub umbes 15 peatükki, kuni saad aru, et ta on tõbras.

Ma tahtsin, et lugejad ise avastaksid selle, sest kui mina oleks teda kohe tõprana näidanud, poleks huvitav. Palju huvitavam oli näidata teda esialgu sümpaatsena ja tasapisi saame aru, et ükski tegelane pole see, kellena ta esialgu paistis.

Sul on mitmes raamatus olnud sarnane olukord: mees tühjendab pärast oma ema surma tema korterit ja peab tegelema igasuguste mälestustega ja pisiasjadega – juuksekihar ja piimahammas, mida emad ikka alles hoiavad – ja igat sorti esemetega, millega pole midagi peale hakata. Ja siis need vanaprouad, keda ma tõesti armastan. Selles uues raamatus on ka üks vanaema. Sul on terve galerii veidraid vanaprouasid, kellel on vanad kombed ja arusaamad elust. Ja sa kirjeldad neid nii mõnusa huumoriga. Ma olen ikka mõelnud, et sa vist lustisid nende loomist. Need vanad naised on mu lemmiktegelased. Kas sul endal on mõni lemmik näiteks “Pikslis”?

Tavaliselt meeldib mulle kujutada rohkem õelaid tegelasi. Mulle meeldib kirjeldada vastikuid omadusi, nagu need vanad kombed.

“Ahvi silmades” oli mu lemmik seesama psühhiaater, tema on tõeliselt jälk kuju. Teda oli huvitav kujundada, sest kirjutades pidin ma aru saama tema motiividest. Mul tuli talle kuidagi piibellikult läheneda, et mõista teda alates ta lapsepõlvest. Ma pidin teda üleni tundma, et teha temast kurjuse kehastus.

Mulle meeldib väga luua negatiivset tegelast.

Sa teed seda väga hästi.

Aitäh.

Sinu raamatute kohta on öeldud, et su romaanid on nagu novellid ja su novellid on nagu luuletused. Sa ju alustasidki luuletajana? Pead sa ise ennast rohkem luuletajaks või proosakirjanikuks?

Tavaliselt ei tee ma vahet žanritel. Kui mul on mingi materjal, siis ma otsin sobiva vormi. See võib olla luuletus, novell, romaan või isegi näidend.

Luuletusega on lihtne. See on mulle mõistatus, aga kui esimene rida on ilmunud, tean kohe, et sellest tuleb luuletus. Ma ei tea, kuidas, sõltub see lause rütmist, aga sa tunned, et sellest tuleb luuletus.

Proosaga on keerulisem, sest loole tuleb õige pikkus leida. Nagu sa ütlesid, ma alustasin luuletajana ja mulle on tähtis tihedus. Isegi proosas ei salli ma eriti ilustusi. Ma püüan jutustada lugu nii lühidalt kui võimalik. Romaaniga on sama lugu. Ma püüan anda edasi triloogia lühivariandi. Tihedus on mulle väga tähtis.

Aga ma ei tee vahet. Ma ei ütle, et ma olen poeet või näitekirjanik või proosakirjanik. Mulle on see sama tegevus. Vorm sõltub materjalist.

Sa kirjutad ka lasteraamatuid, üks neist – “Emmele tehti operatsioon” – on ka eesti keelde tõlgitud. See räägib rinnavähiga naisest ja tema operatsioonist, see on väga dramaatiline teema. Tihti arvatakse, et lastele on lihtsam kirjutada. Mida sina arvad?

Ma olen avaldanud üle 25 lasteraamatu. Ma kirjutan neid pidevalt. Siin on üks vahe, lasteraamatute puhul kujutan ma oma lapsi lugejatena ette. Selle poolest see erineb, sest täiskasvanute puhul ma ei mõtle kirjutades lugejatele. Aga kõik lasteraamatud olen ma oma lastele ette lugenud.

Mulle meeldib kirjutada tavatutel teemadel. Mul on üks raamat lapsendamisest, mis on kirjutatud mustlasloo stiilis. Ühe raamatu kirjutasin oma tütrele. See oli Ungaris üsna populaarne. Selle tegelased on kaks Tatti, kes elavad poisi ninasõõrmetes. Härra ja proua Tatt. Nad armuvad teineteisesse ja pika sinusiidi ajal laiendavad nad oma korterit poisi pähe. Need on halvad bakterid. Nad liiguvad mööda poisi nägu. See oli väga vahva, me pidime leidma hea kunstniku, kes kujutaks härra ja proua Tatti.

Ma mäletan raamatu esitlust, kus üks range vanaema lahkus koos lapselapsega ja teatas, et see oli äärmiselt vastik. Lasteraamat Tattidest.

Ma püüan leida teemasid, mis oleks lastele huvitavad. Tatt on väga huvitav teema lastele.

Kui rääkida kirjaniku rollist, siis raamatutel ei ole sugu, aga kirjanikel on 21. sajandil ikka veel sugu. Meeskirjaniku puhul me ei rõhuta, et tegemist on mehega, aga naiskirjaniku puhul tuuakse see eraldi välja. Nemad erinevad kuidagi meeskirjanikest. Ma ei tea, kuidas sa seda kommenteerid, aga kui vaadata su raamatuid, siis sa kirjutad ka õnnetutest naistest, kes püüavad hakkama saada meeste maailmas, aga sinu teemade ring on palju laiem ja sügavam. Sa ei kirjuta üksnes sugudest, vaid ka eri rassidest, usust, kultuurist, ühiskondlikust seisundist. Hämmastav, millise kaastundega sa kõiki neid inimesi kujutad. Sa tunned neile kaasa ja mõistad neid. Kõik me oleme ju ikkagi vennad ja õed siin maailmas. Me peaks astuma sammu tagasi ja vaatama oma perekonda eemalt, siis näeksime, et ka meie peres on immigrandid, teistsugused inimesed, kes on marginaliseeritud. Kas kirjanikuna on raske kirjutada kõigist neist inimestest, kes tunduvad esmapilgul vastikud ja meist erinevad?

Siin oli nüüd terve kompleks küsimusi. Mulle on alati olnud tähtis kirjutada ka inimestest, kes tulevad ühiskonna äärealadelt. Mulle on tähtis kirjutada tõrjututest. Võib öelda, et ka naiskirjanik on omamoodi tõrjutud. Ma mäletan oma lahutust, kui kohtunik, kes oli vana naine, küsis mu ameti kohta, sest pidin esitama tõendi
oma sissetulekute kohta. Ma ütlesin, et olen kirjanik. Ja mäletan ta kahtlustavat nägu: kas tõesti? Kuna ta on kirjanik, siis pole ta usaldusväärne. Ma mõtlen ju lugusid välja ja mulle makstakse selle eest. Mingis mõttes olen ma professionaalne valetaja.

Naiskirjaniku elu Ungaris pole just kõige mugavam. Ma ei tea, kuidas teistes riikides, aga läänemaailmas üldiselt pole see enam probleem. Mu esimene raamat ilmus 36 aastat tagasi. Ja isegi minul on ikka veel vahel kummalisi olukordi.

Selgitamiseks kutsun teid kaasa mängima. Kujutage ette, et minu vastas istub kuulus meeskirjanik ja mina olen intervjueerija. Ütleme, et sina oled Andrus Kivirähk. Kujutleme, et ta saabus just ja mina küsin: “Kes teie laste järele vaatab, kui teie intervjuud annate?” Minul on sellele juba kindel vastus: “Ma panin nad kappi koos veepudeliga.” Või näiteks: “Mis tunne on olla meeskirjanik? Kas pole kummaline? Kas te mõtlete sellele kirjutades? Ei? Siis te eitate. Et olete meeskirjanik.”

Tihti arvatakse, et naiskirjanik laseb meid millegi erilise ligi. See on jama, sest iga kirjandusteos laseb meid millegi erilise ligi, muidu poleks see ju huvitav.

Ma ei tahaks teha kirjaniku soost mingit numbrit, aga see on ikka Ungaris teema ja ma pean sellega leppima.

In conclusion, the life of Krisztina Toth, a Hungarian writer, is a testament to the complexities of creative expression in Estonia. Despite being a Hungarian author, Toth’s work resonates with Estonian readers, highlighting the shared experiences and emotions that transcend linguistic and cultural boundaries. Her writing serves as a reminder that art can bridge gaps and bring people together, even in the face of adversity. As we reflect on Toth’s life and work, we are reminded of the power of literature to connect us, to challenge us, and to inspire us to see the world from new perspectives.