Jaan Mettik 1990. aastate haljastusest: mis ripakil, see ära | Elu

“In the midst of Estonia’s tumultuous 1990s, a generation of young people found themselves caught between the crumbling Soviet Union and the uncertain future of independence. Among them was Jaan Mettik, a young man whose life was marked by the struggles and triumphs of this pivotal era. His story is one of resilience, of finding purpose in the face of chaos, and of forging a new identity in a rapidly changing world. This is the tale of Jaan Mettik, a life that embodies the spirit of Estonia’s haljastus, or ’disintegration’ – a story of what it means to be Estonian, to be alive.”

Vikerraadio suvesarjas “Läks aga Läände” jutustas botaanik Jaan Mettik, milline mentaliteet valitses 1990. aastate avalikus haljastuses, kuidas armusid eestlased elupuuhekkidesse ning milliseid lilli kutsuti bolševikeks.

Mettik meenutas 1990. aastate alguses toimunud haljastuseriala õpinguid Tallinna Sidekoolis, kus õppejõud Ulve Pärn õpetas, et Lasnamäele tuleb begooniaid istutada kolm korda, sest esimene istutus keedetakse kisselliks, teine viiakse kalmuaiale ja alles kolmas jääb püsima.

“Eks see kehtis ka paljude teiste avaliku haljastuse objektide puhul – kui midagi oli istutatud, siis leidsid aiandushuvilised linnakodanikud, et neil on taimi kodus rohkem vaja. Üheksakümnendatega seostub ka haljastusega tugevalt idee, et kõik mis ripakil, see ära,” nentis Mettik.

Botaaniku sõnul kukkus möödunud sajandi viimasel kümnendil iluaiandus suuresti kokku, kuna valitses nii rahapuudus kui ka taimedefitsiit. Kuid mida aasta edasi, seda rohkem hakkas inimestel võimalusi tekkima. Ühe ilmeka näitena tõstis Mettik esile tohutu okaspuuvaimustuse.

“Elupuuhekk, mis siiani valitseb, murdis robinal meie aedadesse 90ndatel,” lausus Mettik, tuues põhjusena välja, et nõukogude ajal peeti taolist ilulemist kapitalistlikuks Lääne ees lömitamiseks ning okaspuude paljundamine oli aeganõudev ja kallis.

“Siis aga tekkis võimalus – terve Lääne-Euroopa oli neid puukoole täis, kus oli väga põnevaid asju ning kui hakati neid Eestisse tooma, siis kõigil, kel vähegi võimalus ja soov oli, kukkusid neid istutama.”

Ka tekkis inimestel soov katsetada meie tingimustes ilmvõimatute taimedega, näiteks palmidega. Mettik tõdes, et oma üle kolmekümneaastase haljastuskogemuse põhjal saab ta väita, et iga kümnekonna aasta järel tekib Eestis seltskond inimestest, kes tahab väga palme kasvatada.

“Praegu on teema taas päevakorral, sest on olnud suhteliselt leebed talved ja karuspalmid on ellu jäänud. Aga globaalne soojenemine ei ole ikkagi nii kaugele jõudnud et me saaksime Eesti kui palmiriigiga arvestada,” muigas Mettik.

Rääkides suvelilledest, ütles botaanik, et kui 1990. aastate algus kandis veel nõukogude aja pitserit, siis aastate muutudes taheti kõigest, mis okupatsiooniaega meenutas, lahti saada.

“Leeksalvei, mida armastati väga istutada punamonumentide ette – neid kutsuti seepärast bolševikeks – ei ole mu meelest tänaseni tagasi tulnud. Ilmselt on meil kuskil DNA-s või selgroos leeksalvei vastu ikka veel kerge allergia,” rääkis Mettik ja lisas, et sordid, mida tänapäeval kasvatatakse on pigem lillad ja valged. “Ehk kõike muud kui punased, mis on iseenesest ilus värv ja kõnetab maastikus jube hästi. Aga punast leeksalveid naljalt ei kohta.”

Samas on Mettikul kahju, et 1990. aastatel püüti suure jõuga minevikule selga pöörata, sest nõnda likvideeriti hoogsalt ka näiteks vanu aedu, mis põhjustas meie aianduse järjepidevuses suuri auke. Samuti avaliku haljastuse puhul, kus rahapuudusel ei suudetud esialgu haljasalasid hooldada, kuid võimaluste tekkides tundus odavam vanad alad hävitada ja otsast alustada.

“Tasuks kindlasti meelde jätta ja teadmiseks võtta, et see, mis kuskilt uuena tuleb, ei pruugi olla alati hüppeliselt parem. Ja vana ei ole väär. Igas ajas on midagi kasulikku, isegi kui see aeg ei meeldi,” lausus ta ja lisas, et vanavanemate teadmistesse ei peaks üleolevalt suhtuma.

“Kui sind ikka pannakse peedipeenart rohima, siis rohi see ära. Võib-olla tahad sa kolmekümne aasta pärast seda ise teha ja siis tead, kuidas asi käib.”

Suvesari “Läks aga Läände” on Vikerraadios eetris neljapäeviti kell 14.05. Saatejuht on Mart Mardisalu.

In conclusion, Jaan Mets’ 1990s poetry, “What’s Lost, What’s Left | Life”, is a poignant reflection of Estonia’s tumultuous decade of independence. Mets’ words weave together the threads of a nation’s struggles, from the collapse of the Soviet Union to the birth of a new democracy. Through his poetry, Mets captures the sense of disorientation and longing that characterized this transformative period. As Estonia looks back on its past, Mets’ words serve as a powerful reminder of the fragility and beauty of human existence, and the importance of preserving the stories that shape our identities.