Elin Toona: olen terve maailma läbi käinud ja ma olin igal pool võõras | Kirjandus

“Bask in the wisdom of Elin Toona, a literary luminary with a passport full of stamps and memories from around the world. With a travelogue that spans the globe, ‘Elin Toona: olen terve maailma läbi käinud ja ma olnud igal pool võõras’ is a captivating collection of anecdotes and insights from a writer who has lived life on her own terms. Come along on a journey that embodies the essence of Estonian literature – introspective, poetic, and filled with the beauty of the human experience – as Toona shares the essence of her extraordinary odyssey across the world.”

Ene Paaver: Mina, Elin Toona ja Teele Pärn oleme siin seepärast, et meid tõi ühel ristteel elus kokku selle aasta suvelavastus “Üks helevalge tuvi”, mis põhineb suures osas Elini autobiograafilistel teostel – suures osas raamatul “Pagulusse” ja – ning näitlejanna Teele Pärn mängib seal peaosa.

Elin, üks tähtis teema sinu loomingus ja ka selles lavastuses on kodutunne. Sa oled kirjutanud ja rääkinud, et sul ei ole kodu, kuhu minna koju, sest saatus on justkui sinu kannul luuaga kõik kodud ära pühkinud ja aadressigi pole alles. Aga ma küsin, kas on siiski miski, mis sulle kodutunde annab?

Elin Toona: Jah, ma saan aru. Kodutunne jäi siia Eestisse, aga ma olen nüüd terve maailma läbi käinud, ma olin igal pool võõras, aga üks ainus koht jäi mulle silma ja südamesse, mis on minu kodu. Kui ma olin väike laps, siis ma põlvitasin meie köögilaua peal ja vaatasin merd ja promenaadi. See vaade meie köögiaknast on jäänud minu koduks.

Nüüd ma olen tagasi ja vaade on seal veel alles. Maja on kadunud, kõik muu on kadunud, aga vaade on ikka veel seal, täpselt selline, nagu ma mäletan, kui ma olin kuue-seitse aasta vanune.

Paaver: Sa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel seitsme-aastasena ja sa tulid Eestisse elama tagasi paar aastat tagasi 2021. aastal. Kas nii pika äraoleku aja järel on Eestis tulnud midagi uuesti õppida ja uuesti tuttavaks saada Eestiga?

Toona: See on raske küsimus, sest ma olen terve maailma läbi tuhninud, aga ma ei ole kuskil peatanud küllalt kaua, et mul oleks kodutunne tekkinud kuskil peale kodumaa. On olnud pikk teekond ja nüüd ma jõudsin tee lõppu.

Imelikult on ainult üks mälestus jäänud tegelikult, mis on kodutunne ehk ikka see vaade meie köögiaknast. Kõik on olnud, aga on nüüd haihtunud.

Paaver: Sa oled seda ka kirjeldanud ühe ilusa kujundiga, et lapsena sa vaatasid, kuidas tigu läheb oma teed ja jätab raja maha, et ta oskaks pärast tulla.

Toona: Jah, see minu teorada… Kui oli ilus ilm, läksime koos vanaemaga välja, näiteks lossiplatsile, turule või koristasime vanaisa hauda, aga ma kartsin alati –​ eriti turul –, et ma kaotan vanaema ära.

Ühel päeval ühel päeval istusin tänaval ja nägin, kuidas üks tigu läks minust mööda ja jättis maha hõbedase rea. Ma mõtlesin, et see tigu ka kardab, et kaob ära ja ei leia enam oma kodu, seega ta läheb mööda seda rada tagasi. Mina mõtlesin seepeale endale välja, et mina kavatsen endale teha ka ühe teoraja. Kui me läksime turule, siis ma vaatasin, et siin on punased kardinad ja siin ​on niisugune uks ehk kui ma lähen vanaemast lahku, siis ma tean, kuidas koju minna.

See on mul kestnud kogu elu. See on mulle sisse jäänud, silmanägemine on küll vilets, aga mu rada püsib.

Paaver: Teele, kust sina pärit oled? Kui Elin võib öelda, et tema on Haapsalust, aga kust sina pärit oled?

Teele Pärn: Mingis mõttes olen mina ka Haapsalust pärit, sest minu isa on oma esimesed eluaastad veetnud Haapsalus. Aga üldiselt ma kipun sellele küsimusele vastama nii, et ma olen kasvanud üles pooleldi Tallinnas – ​ma olen linnatüdruk –, aga kõik oma lapsepõlve suved, talved ja igasugu muud vaheajad olen veetnud Lahemaal oma maakodus. Nii et mul on selle kohaga ka tugev side.

Paaver: Mis sulle kodutunde annab? Kas paik, inimesed või veel miski muu?

Ma arvan, et see on küsimus, millele ei maksagi kuidagi originaalselt vastata, sest kodu ei tohiks olla midagi erilist, vaid ta peaks olema midagi väga harjumuspärase, väga olemuslikku, mitte midagi sündmuslikku. Seepärast tekitavad minule kodutunde ikkagi eelkõige kodused inimesed, kes seal kodus on ja kes nendes kodudes on olnud, lisaks kõige tavalisemad asjad – minu voodi, riided; see padi, mis sobib minu peaga; see tekk, mis on õige raskusega; need lõhnad, mis on keldris ja saunas. Kõige lihtsamad ja tavalisemad asjad.

Paaver: Kui Elini elus on üks suur dominant kodust ja kodudest ilmajäämine, siis kas sina vaba Eesti lapsena ja väga noore inimesena oled ka mingil kujul kogenud ilma jäämist?

Pärn: Ma ei ole enam nii noor, ma olen ikka ilmajäämist natuke ka kogenud. Kes meist ei oleks? Ma arvan, et see ei sõltu vanusest. Ma arvan, et viie-aastane laps on ka millestki ilma jäänud või ta on kohtunud selle tundega. Ma arvan, et see juhtub varakult.

Paaver: Lavastuse “Üks helevalge tuvi” lavastuse ja Elini loomingu üks läbiv motiiv on suhtumine pagulastesse ja pagulasena toimetulek uuel maal, kuidas pagulane kogeb viha, umbusku ja tõrjumist. Nüüd on aga ajalugu teinud sellise pöörde, et me siin Eestis oleme ise pagulaste vastuvõtjad. Kuidas sulle tundub, kas me ühiskonna ja üksikisikutena saame sellega hästi hakkama?

Pärn: (ohkab) Ma ei tahaks sellist hinnangut otseselt anda, sest mul ei ole selleks piisavalt teadmisi.

Aga selle lavastusprotsessi juures on võib-olla olnud selline mõte, mis mind ennast varem ei ole külastanud seoses pagulusse minekuga, et kui me näiteks kujutame ette, et eestlane läheb pagulusse, siis ma ju ka vist esimese reaktsioonina tahaksin, et ta säilitaks eesti keelt ja kultuuri, et ta hoiaks võimalikult palju kinni sellest, kust ta pärit on.

Samal ajal, kui pagulased tulevad Eestisse, siis me tahame, et nad õpiksid ära eesti keele ja kohaneksid meiega, et see oleks niivõrd tore. Aga need on omavahel tegelikult pisut vastuolus.

Ma polnud sellele varem niivõrd palju mõelnud, mida see tähendab, kui sa oled justkui kahe olemise vahel. See on ju normaalne, et sa tahad kuuluda kuhugi, kus sa ei ole. Ma ütleks, et see on väga pingeline olukord.

Paaver: Lavastust tehes ja lavastusprotsessi jooksul olete te seda trupiga pidanud arutama?

Pärn: Ikka, muidugi.

Paaver: Elin, ma küsisin ka sult seda sama küsimust, et sina pagulasena kogesid Inglismaal äärmiselt tõrjuvat ja alandavat suhtumist, aga nüüd on Eestis nii, et meie võtame siia tulijaid vastu, aga kas me suudame olla paremad ega paku neile nii ränka kogemust. Sina vastasid, et need on väga erinevad olukorrad. Kas sa tahad sellest rääkida, miks sõjajärgne Inglismaa ja praegune heaoluline Eesti on erinevad?

Toona: Olla võõras teisel maal on väga raske. Esiteks me vaatame, kes on meie ja kes on võõrad. See on psühholoogiliselt väga keeruline, aga seda saab ümber keerata. See ei ole isiklik, see on ühiskondlik.

Mina kogesin seda Saksamaal ja Inglismaal, aga ma ületasin selle sellega, et ma õppisin hädavajalikult igasugu murrakuid ja kui keegi hakkas minule midagi rääkida, siis ma vastasin samas murraks ja kohe mõeldi, et oh, oma inimene. See oli hädavajalik, see ei olnud mingi eputus, vaid lihtsalt enese säilimine.

Paaver: Meie vestluses sa ütlesid, et üks kogemus, mida su rännakud on õpetanud, on see, et sa oled õppinud ületama eelarvamusi, nii materiaalseid kui ka eelarvamuslikke suhtumisi inimestesse.

Toona: Sa pead arvestama sellega, et inimesed sind ei salli või sa neile meeldid. Sa pead arvestama sellega küllalt, et kui keegi tahab sulle kallale tulla või sa oled ühiskonnas, kus nad sind lihtsalt vihkavad, siis on vaja enese säilitamiseks laveerida.

Paaver: Elin on öelnud, et ta on kirjutanud palju mälestusi ja lugusid selleks, et ületada seda tunnet, et ma ei ole mitte keegi. Selleks, et olla keegi ja oma identiteeti luua, tuleb kirjutada ja seda kinnitada, seejuures mitte klammerduda, vaid nende lugude põhjal seda identiteeti üles ehitada.

Teele, mis sina arvad, kas see on ka meie jaoks riigina tähtis, et peaksime praegu Eestis rääkima oma lugusid selleks, et mitte lahustuda ja oma identiteeti määratleda uuesti? Kas teatril on selles oma roll?

Pärn: Muidugi, aga ma isegi vist ei rõhutaks sõna “uuesti”, vaid “veel”. Ma usun sellesse, et tõeline jõud peitub ikkagi lugude rohkuses. Me ei peaks rääkima rahvana – see on minu arvamus, mis kõlab praegu väga suurelt – ühte lugu, sest sinna ei mahu kõik, sinna ei mahu tegelikult mitte keegi. See võtab tegelikult kõikidest mingi tüki, seega me kõik tunneme ennast selles ühes loos mingil määral ära, aga väga palju eripära jääb sellest välja.

Mina ise arvan, et ühe rahva tugevus peitub ikkagi selles, kui palju erinevaid lugusid nad suudavad jagada, ära kuulata ja neid kuidagi kogu aeg korraga toimimas hoida, sest muidu kaob ära igasugune eripära.

Paaver: See mitmekesisuse mõte haakub sellega, mida Elin on kirjutanud, et kirjanikuna sa oled nagu pildialbumi lehitseja. Sul on mälus pildid ja sa neid lehitsed, keerad ette, vaatad erinevaid detaile ja paned kirja. Kirjanikuna sa oledki pildialbumi lehitseja. Kas on õige nii öelda?

Toona: See pildialbum on minul hästi suur. Ma olen terve maailma läbi käinud ja pildid aitavad, aga mälupildid on hoopis teised. Ma arvan, et mälupildid on teinekord paremad kui fotod, aga teinekord fotod aitavad sul tunda paremini end selles olukorras.

Elu on väga keeruline, ma olen juba nüüd nii vana, et ma näen seda tervet pilti. Vanaduses maailm kahaneb ja samal ajal on laiem kui kunagi varem. See kõik on siin mälus. Sa hakkad noppima oma elu, oma kogemusi, oma inimesi, oma keelt, mis on minu oma ja mis on võõras.

Paaver: Elin on kirjutanud oma mälestusteraamatutes palju pärisinimestest või nende prototüüpide põhjal asju. Teele, kas näitlejal on vahet, kui sina hakkad rolli looma, et ajalooline prototüüp või see on puhtalt fiktsionaalne kuju? Kas see on erinev asi?

Teele: Sellele on praeguses situatsioonis keeruline vastata, aga ma pööran võib-olla selle küsimuse natuke teistpidi, kas igasse fiktsionaalsesse tegelasse ei peaks põhimõtteliselt suhtuma samasuguse respektiga nagu elavasse inimesse? Miks tuua üldse lavale inimest, kes ei ole inimene?

Selles mõttes ma väga ei eristaks neid protsesse, kui ma tegelen materjaliga, kus on päriselt elanud inimesed ja kus justkui ei ole. Teatri mõte on ikkagi see, et laval tekiks elus hetk ja elus hetk saab tekkida elusate inimeste vahel ja selle jaoks pean ma igasse tegelasse suhtuma niimoodi, et tema elu ei alga kell seitse õhtul ja ta ei sure kell kõmme, vaid ta on elanud enne, ta elab praegu ja ta elab edasi.

Selles mõttes ma ütleksin, et et need on sarnased, aga seal on ka pisut erinevusi, mida ei saa vältida.

Paaver: Väga diplomaatiline. Aga kui sul on lavastuses kindlalt piiritletud ajalooperiood, siis kas sa proovid seda ajalugu endale ekstra lähedale tuua? Õpid ja loed?

Pärn: Muidugi. Väga tihti on see tore lugu teatris, et kuna teatris töötavad erinevas vanuses inimesed, siis väga lähedalt on võtta tavaliselt inimesi, kes on sellel ajal elanud ja kes oskavad kohe öelda, kas midagi on õigesti või midagi on valesti.

Paaver: Elin, kas sa oled oma vanaema ja vanaisaga inimestena tundma õppinud? Mis inimesed nad olid? Kas sa oled nendega kuidagi sarnane?

Toona: Vanaema oli minu päästepaat. Ta tõesti päästis mind, sest kui ma sündisin, siis ta võttis mind kohe omaks. Tema kaitses minu pead, minu südant, minu silmi ja minu tervet elu.

Ma olen nüüd 87-aastane, olen kodumaal tagasi ja ma sain tagasi oma vaate köögiaknast ja mul on veel Eesti südames ja peas. Ja vanaema on see, kes selle mulle andis.

Pärn: Teele, kas sul on olnud oma vanavanemate südamlik suhe? Kas sa oled saanud neilt midagi võrreldavatki kaasa? Oled sa neilt mingit eluvaadet õppinud?

Muidugi olen, ma olen ka väga palju oma vanavanematega kasvanud. Ma olen nendega olnud väga lähedane ja neist väga erinev, ma arvan. Aga seepärast mul ongi olnud nendega nii huvitav, et me oleme olnud nii erinevad ja tänu sellele olen mina olnud neist väga huvitatud ja nemad on minust olnud väga huvitatud.

Võib-olla seda ma peangi kõige olulisemaks, et juba üsna väiksest peale nad suhtusid minusse nii, et ma huvitasin neid. See on suur väärtus, kui keegi võtab sind võrdväärsena ja arutab sinuga neid asju, mida tema tahab ka arutada, mitte neid asju, mida ta arvab, et laps tahaks rääkida. See iseloomustab kõige paremini minu suhet oma vanavanematega. Ma mõtlen nende peale tihti ja just selles kontekstis, kuivõrd palju paremini nad saaksid hakkama nendes olukordades, kust ma ennast tihti leian.

Paaver: Teele, kas sul on Elinile mõni küsimus?

Pärn: Ma tahaks niisama juttu ajada (naerdes). Aga ma küsin siis nii: kas te tunnete, et te olete rohkem elu jooksul muutunud või olete pigem püsinud kogu aeg samasugune?

Toona: Kahanenud.

Pärn: Kahanenud? Kui huvitav!

Toona: Ma ei teagi õiget sõna, mu eesti keel ei ole veel nii hea, aga kahanenud nagu solid.

Pärn: Aa, okei, seega tihenenud, tugevamaks muutunud.

Toona: Jah, seda ma tahan öelda. Ma ei ole enam nii lai, ma olen kahenenud iseenesesse ja mälestustesse. 87-aastasena on sul vaimselt nii palju valikuid ja mälupilte, minu pildialbum on suur, aga see on nüüd kahanenud niiviisi, et seal on ainult need tähtsad pildid, mis jäävad minuga igaveseks.

In conclusion, Elin Toona’s memoir “I’ve walked the world and I was a stranger everywhere” is a poignant reflection on her experiences as a nomad. Through her travels, she grapples with the concept of identity, belonging, and the human condition. Estonia, with its rich literary heritage, has given birth to a remarkable author who has woven a tapestry of words that transport readers to distant lands and innermost thoughts. This captivating narrative is a testament to the power of literature to transcend borders and touch hearts, leaving an indelible mark on the reader.