Kapo ametnikud käisid valenime all korp! Sakalas õlut joomas ja jäid vahele | Eesti

In the heart of Estonia, a hidden world of secret agents and covert operations unfolded. Known as the “Kapo ametnikud” or “Kapo”, these undercover operatives worked under the guise of ordinary citizens, blending in seamlessly with the population. But beneath the surface, they were masters of deception, gathering intelligence and executing top-secret missions. Their exploits were shrouded in mystery, leaving only whispers and rumors in their wake. Yet, the truth remains: in Estonia, the Kapo were the ultimate guardians of national security, working tirelessly to protect their country from the shadows.

“Rüübet ja suupisteid on piiramatus koguses,” kuulutas korporatsioon Sakala kõigile abiturientidele ja meestudengitele ning lubas, et korporatsiooniga liitumine aitab tudengielust maksimumi võtta. Niimoodi reklaamiti välja Sakala läinud aasta 2. märtsil toimunud külalisõhtu Tartus.

Külalisõhtud on korporatsioonidele ja seltsidele väga olulised üritused. Vaatamata sellele, et volbriööl on Tartu üliõpilasorganisatsioonid rahvast täis, värbavad nad iga aastaga üha vähem rebaseid. Ajad on muutunud, tasuta õlu enam nii palju ei ahvatle ja paljuräägitud sotsiaalset kapitali hangitakse mujalt.

Kell kaheksa õhtul alanud peole saabus Sakala liikmete ja vilistlaste kõrval kümmekond huvilist, kellest enamus olid 19-20-aastased noormehed. Aga sisse astusid ka kaks varastes kolmekümnendates meest, kes esitlesid end Anton Meremäe ja Tanel Saagena. Samad nimed seisavad ka Sakala külalisteraamatus.

Sakala vilistlane Karl Kaur ütles, et Meremäe ja Saage vanus nii väga silma ei jäänudki. Ikka juhtub, et teklite, laulude ja rapiiride vastu tunnevad huvi ka vanemad tudengid. Aga kui õllelauda maha istuti, paistis, et midagi on valesti.

“Nende käitumine lihtsalt muutus aina spetsiifilisemaks,” ütles Kaur. “Nad tundusid väga huvitatud olevat meie vilistlastest ja küsisid nende kohta palju.”

“Nad tundusid väga huvitatud olevat meie vilistlastest ja küsisid nende kohta palju.”

Seda, et mehed uurisid organisatsiooni eluolu kohta rohkem kui tavalised külalised, teab kõnelda ka teine Sakala vilistlane Priit Suviste. “Suhteliselt alguses vist juba osad inimesed said aru, et seal päris kõik ei ole nii, nagu räägitakse,” vahendas Suviste kohalviibinute meenutusi.

Anton Meremäed ja Tanel Saaget pole olemas

Segasemaks läks olukord siis, kui kõigil külalistel paluti end mõne sõnaga tutvustada.

“Nad tundusid natukene sellised veest väljas olevad kalad olevat, nad ei tundunud tudengite moodi,” meenutas Karl Kaur. “Nad ei teadnud, mis eriala nad õpivad.”

Edasisisi sündmusi kirjeldades lähevad ERR-iga rääkinud inimeste jutud pisut lahku.

Mõni räägib, et Meremäe ja Saage tutvustasid end IT-tudengitena, mõni, et juuratudengitena. Mõne sõnul süstis kahtlusi juurde see, et IT-õpingutest rääkides nimetati ammusuletud õppekava. Mõni ütleb, et mehed mainisid kursust, kus osalev korporant nägi Meremäed ja Saaget esimest korda.

Mida õhtu edasi, seda udusemaks lähevad mälestused. Kuid ühte kinnitab mitu inimest – loo kangelased lahkusid varakult ja hüvasti jätmata. “Siis hakkasid alles inimesed spekuleerima, et mis just toimus,” sõnas Kaur.

Spekulatsioonidele andis hoogu see, et Anton Meremäe ja Tanel Saage nimelisi inimesi pole olemas.

Küll aga võib internetist leida aastatetaguse video aktusest, kus mõlemale külalisele anti üle õigusteaduskonna magistridiplom. Nimed, mis videos välja hõigati, on küll teised, kuid mehed kahtlemata samad. Täna töötavad nad mõlemad kaitsepolitseiametis.

“ERR teab, kellega on tegu, kuid selleks, et mitte tahtmatult mõnda teist uurimist ohtu seada, jätame meeste nimed ja näod avaldamata.”

Rahvusringhääling teab, kellega on tegu, kuid selleks, et mitte tahtmatult mõnda teist uurimist ohtu seada, jätame meeste nimed ja näod avaldamata. Sestap kasutame selles loos läbivalt nende endi välja mõeldud varjunimesid.

Külalisõhtuga samal ajal käis Sakala majaostu puudutav kriminaalmenetlus

Kummaline külaskäik vajunuks tõenäoliselt unustustehõlma, kuid kaks kuud hiljem täitis Eesti meediaväljaannete esiküljed teade sellest, et kaitsepolitsei pidas kinni ettevõtja Parvel Pruunsilla ja Tartu abilinnapea Priit Humala.

Tänaseks kohtusse jõudnud kriminaalasi puudutab korporatsioon Sakala aastatepikkust soovi soetada Kuperjanovi tänaval asuv ERM-i endine näitusemaja.

Süüdistuse järgi survestas Pruunsild Humalat, et Tartu linn loobuks eesõigusest hoone endale osta.

Humal on Sakala aktiivse vilistlase Pruunsilla koolivend. Prokuratuuri väitel on Pruunsild toetanud Humala valimiskampaaniat ning omab Isamaa suurtoetajana piisavalt mõju, et tema poliitilist karjääri edendada. Süüdistuse järgi aitas Bigbanki üks osanik Pruunsild kaasa ka sellele, et Humala lähedane pangast laenu saaks.

Niisiis süüdistatakse Priit Humalat toimingupiirangu rikkumises ja ettevõtja Parvel Pruunsilda samale kuriteole kaasaaitamises. Mõlemad mehed kinnitavad, et nad pole midagi seadusevastast teinud.

Pruunsilla kaitsja: tõendid viitavad ebaseaduslikule jälitustegevusele

Jutud kaitsepolitsei ametnike õlleõhtust jõudsid peagi Parvel Pruunsillani. Selle aasta juuni algul, kriminaalasja eelistungil, võttis Pruunsilla kaitsja Paul Keres teema üles. Tema hinnangul toimus külalisteõhtul ebaseaduslik jälitustegevus.

“Tõenditest nähtub see, et kaks kaitsepolitsei ametnikku läksid Sakala külalisteõhtule ja esinesid seal valenimede all, ehk tegutsesid seal politseiagentidena, eesmärgiga ilmselt koguda Parvel Pruunsilla kriminaalasja kohta mingit teavet,” rääkis Keres ERR-le.

“Nad tegutsesid seal politseiagentidega, eesmärgiga ilmselt koguda Parvel Pruunsilla kriminaalasja kohta mingit teavet.”

Keres nõustub, et politseiagendi kasutamises pole iseenesest midagi eriskummalist.

“Aga antud juhul seisneb probleem selles, et nad tegid seda täiesti omal algatusel ja ilma vajaliku loata ehk ebaseaduslikult,” sõnas Keres. Ta viitas sellele, et süüdistusaktis pole külalisteõhtul käiku ega ühtegi sellega seotud dokumenti mainitud.

Kapo: meie ametnikud käisid lihtsalt vaba aega veetmas

Pruunsilla advokaatide teoorias on aga üks oluline eeldus, ehk nende hinnangul käisid ennast Meremäeks ja Saageks nimetanud mehed Sakalas tööasju ajamas.

Kaitsepolitsei komissar Harrys Puusepp lükkab selle väite tagasi.

“Nad käisid seal täiesti tavaliste inimestena,” ütles Puusepp. “Nägid kuulutust, mõtlesid, et oh, läheks vaataks, mis seal toimub. Veetsid seal natuke aega ja läksid minema.”

Puusepa sõnul oli üks ametnikest sel hetkel ka üliõpilane, kuid mis erialal ta õppis, ei tea Puusepp öelda. Küll aga sai ta mehe jutust aru, et tänaseks on koolitee lõppenud.

Puusepp ei oska ka öelda, mis eriala üliõpilastena ametnikud ennast esitlesid ning mis teemadel vestlesid. Valenimede kasutamises ta midagi eriskummalist ei näe.

“Nad käisid seal täiesti tavaliste inimestena. Nägid kuulutust, mõtlesid, et oh, läheks vaataks, mis seal toimub.”

“Kui sa lähed sellisele üritusele, kus kuhugi vihikusse enda nimi tuleb kirja panna, siis meie töötajatel see harjumus on, et kui pole teada, mismoodi nende isikuandmetega ringi käiakse, siis juhtub seda, et ei panda enda õiget nime sinna kirja,” selgitas Puusepp. Ja lisas: “Ega soov oligi see, et kuna nad olid seal oma vabast ajast, siis et seda nende töökohaga mitte seostada.”

Ametnikud said loa peole minna, sest Pruunsild oli kusagil mujal

Paul Kerese hinnangul pole kaitsepolitsei selgitused tõsiseltvõetavad. Ta rõhutas, et kuna kogu kriminaalasi on seotud Sakala sooviga endale maja soetada, puutub ka korporatsioon ise menetlusse.

“Üks nendest kaitsepolitsei ametnikest on Parvel Pruunsilla kriminaalasja uurimist läbi viiv kaitsepolitsei ametnik,” rõhutas Keres.

Harrys Puusepp kinnitas, et ennast Tanel Saagena esitlenud ametnik on tõesti Pruunsilla uurimisega seotud. Aga see ei puutu tema sõnul ajasse.

“Seal korporatsioonis avalikul üritusel viibimine ei ole mitte kuidagi selle kriminaalmenetlusega seotud,” sõnas Puusepp. “Sealt ei olnud mitte mingisuguseid tõendeid saada. Mitte keegi ei tahtnudki seda, see oli eraeluline käik.”

Puusepa sõnul uurisid ametnikud enne õlleõhtule minekut, kas sellest võib probleeme tekkida ning ametnike ülemus kinnitas, et mehed võivad minna. “Kuna teadaolevalt seal kedagi sellist ei olnud, kelle kohalviibimine võinuks tekitada küsitavusi.”

Nimelt teadis kaitsepolitsei tol hetkel täpselt, et Pruunsild viibib kusagil mujal. “Seega mingit häda seal ei olnud,” kordas Puusepp. “Korporatsioon ei olnud kuidagi menetlusalune ja seda ei uuritud. Seega seal ei olnud mingit seost.”

Parmas juhtunust: kaitsepolitseile see au ei tee

Kerese kaitsetaktikas mängib külaskäik siiski mõningast rolli. “Selle pärast, et ebaseaduslikud menetlustoimingud võivad mõjutada ka teiste menetlustoimingute seaduslikkust ja see võib omakorda mõjutada seda, milliseid tõendeid saab kasutada minu kliendi vastu,” selgitas Keres kuid ei täpsustanud, kuidas täpselt plaanib ta ametnike õlleõhtu ja prokuratuuri esitatud tõenditega omavahel kokku siduda.

Juunikuisel eelistungi järel lubas majandus- ja korruptsioonikuritegude ringkonnaprokuratuuri prokurör Gerd Raudsepp Delfile, et vaatab Kerese mainitud kahtlustused üle. Samas märkis ta, et kaitsjate soov jälitusel põhinevaid tõendeid ümber lükata pole tavapäratu.

11. juunil, kui riigi peaprokurör Andres Parmas külastas riigikogu põhiseadus- ja õiguskomisjonide ühisistungit, tõstatas teema Isamaa poliitik Helir-Valdor Seeder.

Parmas (ühtlasi korp! Rotalia vilistlane) ütles, et temale rääkisid juhtumist korporatsioon Sakala liikmed, kuid toona sai ta aru, et jutt käis kunagi ammu toimunust. Alles hiljuti olla selgunud, et kirjeldatud sündmused olid üsna värsked.

Parmas ütles komisjonis, et kaitsepolitseinike Sakalas käiku on meelevaldne Pruunsilla kriminaalmenetlusega seostada ning selle raames mingisuguseid loata jälitustoiminguid tehtud ei ole.

“See, et korp! Sakalas olid kaitsepolitsei ametnikud kohal ning jäid vahele, kaitsepolitseile au ei tee.”

“See, et korporatsioonis Sakala olid kaitsepolitsei ametnikud kohal ning jäid vahele, kaitsepolitseile au ei tee,” lisas Parmas. Peaprokurör lisas, et komisjoni istungi ajaks oli ta kaitsepolitseiga ühendust võtnud ning avaldanud soovi nendega juhtunu teemal vestelda.

Prokuratuur: ebaseaduslikku jälitustegevust ei toimunud

Kolmapäeval kinnitas prokuratuuri avalike suhete juht Kairi Küngas, et ametnikud on oma selgitused andnud.

“Prokuratuur on seisukohal, et ebaseaduslikku jälitustegevust ei toimunud, kuid vestluse üksikasju ja järeldusi ei pea me õigeks praegu avada, sest mõlemad inimesed on tunnistajatena kohtusse kutsunud,” kirjutas Küngas.

“Enne kohtus ütluste andmist tuleb vältida olukordi, kus antakse tunnistaja asemel selgitusi ja hinnanguid, mis võivad tunnistaja ütluseid mõjutada,” lisas Küngas.

Küngas märkis, et kuivõrd tegemist ei olnud ebaseadusliku jälitustegevusega, ei mõjuta see prokuratuuri hinnangul algava kohtumenetluse käiku.

MIS ON KORPORATSIOON SAKALA

Korporatsioon Sakala on 14. novembril 1909. asutatud akadeemiline meesorganisatsioon, rajatud vastavalt tolleaegsetele Tartus levinud traditsioonidele. Sakalal on sini-violett-valge lipp. 

Liikmeid on Sakalal üle 500, neist ligi 400 on Eestis ning ligi 150 on väliskoondistes – Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Rootsis. Sakala ühendab rebaseid, tegevliikmeid ja vilistlasi erinevatelt elualadelt. Korp! Sakala liikmeskonda kuuluvad näiteks Parvel Pruunsild, Riho Terras, Hendrik Johannes Terras, Margus Tsahkna, Peeter Tali, Tiit Aleksejev, Ando Kiviberg, Peeter Espak, Tarmo Kulmar jpt.

Korp! Sakala põhimõteteks on: rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ning lipukirjana “Üks kõigi eest, kõik ühe eest”. Kokkuvõtlikult väljendatakse Sakala peapõhimõtteid sõnadega: natio, democratia, fraternitas.

Sakala konvendihoone Tartus, aadressil Veski 69 on valminud 1911. aastal. Kolmekordse juugendstiilis kivimaja on korp! Sakala tellimusel projekteeritud tuntud Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. 2013. aastal soetas Sakala endale konvendihoone ka Tallinnasse, aadressile Roosikrantsi 3.

As the curtain closes on the tale of the Estonian “Kapo ametnikud” who donned the pseudonym “Korp!” under the guise of camaraderie, we are left with a poignant reflection on the human condition. Beneath the façade of brotherhood and revelry, we find the same frailties and vulnerabilities that plague us all. Their story serves as a reminder to strip away the masks we wear, and to confront the complexities of our own identities. In the end, it is only through authenticity and self-awareness that we can truly connect with one another.