“Pealtnägija”: Eestis on kümnetele ametnikele tehtud rätsepatööna eripension | Eesti

Tere tulemast Eestisse, kus ametnikele on tehtud eripensioneid nagu rätsepatööna! “Pealtnägija” paljastas, et vähemalt kümnele ametnikule on loodud eripensionid, mis tõusetavad küsimusi aususe ja õigluse kohta. See skandaalne paljastus raputas Eesti poliitilist maastikku ja tekitas avalikus arvamuses suurt pahameelt. Kuidas selline ebaõiglus sai võimalikuks? Mis tagajärjed sellel võivad olla? Astume sisse selle intrigeeriva loo sügavamatesse detailidesse ja avastame, mida see kõik tähendab Eesti ühiskonnale.

Aasta tagasi pidas kaitsepolitsei kinni ja esitas kahtlustuse kuuele tipp-politseinikule, eesotsas politsei- ja piirivalveameti (PPA) juhi Elmar Vaheriga. Kahtluse kohaselt osales kogu seltskond kelmuses, kus endisele tipp-politseinikule Eerik Heldnale tekitati fiktiivne tööstaaž politseis, mille alusel ta sai hiljem eripensioni, mis küündinuks aastate jooksul kokku kümnete tuhandete eurodeni. 

Vaher ning tema ja Eerik Heldna ühine kaitsja Margus Kurm ütlevad, et mingit pettust polnud. Seda enam, et nende sõnul sarnastel asjaoludel on eripension tekitatud kümnetele tuntud ja tähtsatele ametnikele, sealhulgas kaitsepolitseis ja riigiprokuratuuris endas.

Antud vaidluse vastaspoolelt saatsid siseministeerium ja kaitsepolitsei “Pealtnägija” kaamera ette avalike suhete spetsialistid, riigiprokuratuur piirdus kirjalike vastustega. Nende jutu resümee on, et iga juhtumi nüansse tuleb vaadata eraldi, aga keegi ei seisa seadusest kõrgemal. Seda kinnitas riigi peaprokurör Andres Parmas juba aasta tagasi “Pealtnägijas” samal teemal esinedes.

Kuuest algul kinni peetud politseiametnikust kolme puhul langes kahtlus ära, kuid selle nädala kolmapäeval toimus kohtus esimene eelistung, kus süüpingis on Heldna, Vaher ja endine keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. Esimest süüdistatakse kelmuses, teist kahte sellele kaasa aitamises. Süüdistatavad väidavad, et kui nemad tegid midagi valesti, peaks kohtu all olema veel hulk tippametnikke. 

Jurist Margus Kurm, kes ise töötas kunagi riigiprokuratuuris, toob mitmeid näiteid topeltstandarditest. Arusaadavalt ei ole ta sõltumatu ja tegutseb oma klientide huvides, aga “Pealtnägija” tegi päringuid, kontrollis tema väiteid dokumentide najal ja palus teemale otsa vaadata ka kahel eksperdil: Steven-Hristo Evestusel, kes on endine riigiprokurör, juhtis veel hiljuti MTÜ-d Korruptsioonivaba Eesti ja töötab praegu advokaadina, ning Meelis Oidsalul, kes on endine kaitseministeeriumi asekantsler, kes lahkus riigitöölt küll tüliga, aga tunneb jõuametite tööelu peensusteni.

“Seda Vaheri ja Heldna juhtumit serveeriti kui midagi erakordset ja erandlikku, mida ta tegelikkuses ei olnud. /…/ Selline praktika on tegelikult avalikus sektoris üsna levinud. Kas ta on õige või mitte, see on eraldi küsimus, aga ta kindlasti ei ole nii erandlik, kui meile on väidetud,” sõnas Oidsalu.

“Ma arvan, et see on üks segane olukord. Ma arvan, et siin on ka palju silmakirjalikkust sellepärast, et kõik juhtumid ei ole saanud võrdväärselt reaktsiooni ja see, et nendele on lähenetud erinevalt, on väga halb,” kommenteeris Evestus.

Vaidluse keskmes on kaks juriidilist mõistet – eripension ja rotatsioon. Eesti riik on eripensioni võimalusega motiveerinud mitmeid raskete elukutsete esindajaid alates kaevuritest ja lõpetades baleriinidega, kes võisid siirduda vanaduspuhkusele varem ja saada kohati ka kõrgemat pensioni.

Aastate jooksul on eripensionite ring üha koomale tõmbunud ja viimane suur reform toimus, kui valitsus kaotas politseinike, tegevväelaste ja prokuröride eripensionid alates 1. jaanuarist 2020. Näiteks politseinik saab eripensioni, kui on täidetud kolm tingimust: ta oli PPA hingekirjas hiljemalt 31. detsembril 2019, tal koguneb politseistaaži vähemalt 20  aastat ja täitub 55 eluaastat. Neil, kes olid tööl aastal 2010, on see staaž 50. Prokuröridel peab olema staaž 25 aastat. Praeguse seisuga on selliseid ametnikke ainuüksi PPA-s ligi 4100.

“Siin mõned aastad tagasi selliste eripensionite kindlustamine võib-olla sai veel tõsisemaks teemaks, et nii mõnigi kas juhipositsioonil olev inimene või madalamal positsioonil olev inimene, kes oli sattunud erinevates tõmbetuultes mõnele muule ametikohale või töökohale, siis oli tekkinud olukord, kus oli napilt puudu sellest, et see eripension kätte saada. Ja näha on, et siis hakkasidki need veidi ebaeetilistena tunduvad kokkulepped teatud suletud ruumides sündima,” rääkis Evestus.

Rotatsioonid on mõeldud lühiajalisena, kuid mõni on rotatsioonis olnud üle 10 aasta

Teine mõiste, millest tuleb rääkida, on rotatsioon. See on lihtsalt öeldes võimalus, kus ametnik justkui laenatakse ajutiselt teise asutusse. Ta töötab füüsiliselt uues kohas ja saab sealt palka, aga staaž jookseb eelmise tööandja juures edasi. Ehkki ametnikud räägivad kompetentsi jagamisest ja muust säärasest, on asjatundjate sõnul tihti asja peamine iva see, et inimesel ei katkeks eripensioniks vajalik staaž. Näiteks siseministeeriumi neljast asekantslerist kaks on juba aastaid Pagari tänavale roteeritud mujalt.

“Politseiametnikud on läinud nii-öelda ministeeriumitesse, prokurörid läinud ministeeriumitesse, ka kohtunikud on läinud ministeeriumisse /…/ ja nüüd inimene, kellele tehakse ettepanek tulla näiteks ministeeriumisse, siis ta peab otsustama, et kui ta läheb, siis ta võib kaotada oma välja teenitud ametihüved ja sellisel juhul ta võib öelda, et väga tore, hea pakkumine, aga ma ei tule,” selgitas Kurm.

“Rotatsioonid on mõeldud inimeste karjääri ja kogemuse rikastamiseks avalikus sektoris, aga see on meede, mida on hakatud väärtarvitama,” ütles Oidsalu.

Oidsalu ja Evestuse sõnul näeb hea tava ette pigem lühikesi rotatsioone, aga leidub inimesi, kes on rotatsioonis pikki aastaid. “Pealtnägija” päringu peale selgub, et näiteks PPA-s on praegu viis inimest rotatsioonis olnud üle 10 aasta ja rekordiomanik pea 15 aastat. Näiteks päästeameti asedirektor Andreas Anvelt roteeriti sinna kaitsepolitseist viis aastat tagasi, vahepeal siseministeeriumi asekantslerina töötanud Kristel Siitam-Nyiri oli prokuratuurist laenatud üheksa aastat ja asekantsler Raivo Küüt oli PPA-st rotatsioonis kuus aastat. 

“Olles ise töötanud õiguskaitsesüsteemis, ma tean, kui palju minu endised kolleegid politseis ja prokuratuuris mõtlesid sellele, et neil oleks kindlalt eripension välja teenitud. Nii et see on väga inimlik, et sellele mõeldi. Iseasi on see, kas on õige, et mõnele inimesele siin paistab, et lihtsalt vastutulekute korras tekitati kunstlikult need olukorrad,” rääkis Evestus.

“Ma vaidlen vastu, et see paneb inimesi halle alasid otsima. Meil on üks kaasus, mis on need küsimused väga õigustatult tõstatanud. Aga vaadates seda, millised inimesed siseturvalisuse valdkonnas töötavad, siis ma ütleks, et ühe tõrvatilga pärast või ühe halva näite varal on väga ebaõiglane kahtlustada ja karistada kõiki teisi inimesi, kes olid või on praegu rotatsioonis,” ütles siseministeeriumi kommunikatsioonijuht Kaja Sepp.

Halb näide, millest siseministeerium räägib, on just nimelt Eerik Heldna kaasus. Tol hetkel kaitseväe luures töötanud Eerik Heldna vormistati 2019. aastal PPA-sse tööle ja roteeriti samal päeval kohe Elmar Vaheri nõusolekul kaitseväe luuresse tagasi, mis prokuratuuri hinnangul tähendas, et talle loodi kunstlik eeldus politseiniku eripensioni saamiseks. Kui Vaher väidab, et Heldna pidi töö sõjaväeluures lõpetama ning politsei ridadesse naasma, siis riigiprokuratuur seda ei usu. Kusjuures samasugune tehing oli veel nelja luurajaga.

“See ei saa olla õigustus tõepoolest, sest n-ö teenistussuhted või töösuhted on mingisugused asjad, mis reaalselt peaksid eksisteerima, olemas olema,” ütles Parmas.

Margus Kurm võtab võrdluseks siseministeeriumi asekantsler Küüdi. Nimelt astus Küüt PPA peadirektori kohalt tagasi taatlemata kiirusemõõdikute skandaali tõttu 2013. aasta veebruari viimasel päeval. Järgmisel päeval, 1. märtsil vormistati ta ühe PPA pika ja keerulise nimega talituse nõunikuks ning roteeriti kohe samal päeval edasi siseministeeriumisse. 

“Ja sealt siseministeeriumist ta ei lahkunud kunagi või ütleme siseministeeriumist politseiametisse tagasi Raivo Küüt ei tulnud kunagi,” märkis Kurm.

“Ma mõistan ka seda, eks ole, et kus seal võiks tekkida see sarnane koht. /…/ Aga mina olin sellel hetkel sellisel ametikohal, kus vabastada sai ainult vabariigi valitsus. /…/ Ja selleks siis uuesti, et mind saaks roteerida, jätkasin politseiteenistust teisel ametikohal, aga see on lihtsalt see valitsusepoolne vabastamise moment,” kommenteeris Küüt.

“Raivo Küüdi juhtum on täpselt üks ühele samasugune juhtum, et politseistaaži ja pensioniõiguse tagamiseks on nii-öelda loodud rotatsioonikoht. Seal ei ole mingisugust erisust, et prokuratuur kindlasti peaks vähemalt üritama seda põhjendada,” rääkis Oidsalu. 

Kui Küüdil kõik eripensioni eeldused täitusid ehk kui ta sai 2019. aastal 50-aastaseks, lõpetas ta peagi ka lepingu PPA-ga ja jätkab siseministeeriumis.

“Ja ma ei ole välistanud ka praeguses eas veel, et ma saan politseisse naasta. Mul praegu tegelikult just lõpeb viieaastane ametiaeg siseministeeriumis ja ma olen ringi vaatamas, kuhu ma lähen. Nii et kui keegi on andnud juba hinnangu, et ma ei kavatse ega olegi kavatsenud kunagi tagasi naasta politseisse, see on ekslik olnud,” sõnas Küüt.

Kriitikute sõnul on staažiga mänginud ka kaitsepolitsei

Kriitikud juhivad tähelepanu, et samasugust rätsepatööd pensionistaažiga on harrastanud ka kaitsepolitsei. Nende puhul teeb asja veel erilisemaks, et seadus on kapo töötajatele isegi keerulisem – et eripensioni saada, peab välja roteeritud kaitsepolitseinik asutusse tagasi pöörduma ja sealt pensioneeruma. Et asutuse isikkoosseis on riigisaladus, ei saa loos nimelisi näiteid tuua, aga “Pealtnägija” on näinud tõendeid vähemalt kolme kapolase kohta, kes viibisid aastaid rotatsioonis ja naasid napilt enne pensioni. 

“Näiteks ametnik, kes töötas kaitsepolitseiametis juristina, läks rotatsiooni korras siseministeeriumisse ja siis kaks nädalat enne seda, kui ta sai 50-aastaseks, tuli ta korraks kaitsepolitseiametisse tagasi kaheks nädalaks. /…/ Ehk töötas siseministeeriumis, hüppas kaheks nädalaks kaitsepolitseiametisse ja siis läks ja jätkas oma tööd siseministeeriumis,” kirjeldas Kurm.

“Inimesed naasid tööle, naasid tööle päriselt. Mõnel juhul üksikutel juhtudel ei olnud see naasemine väga pikaajaline, on ju, aga meie jaoks on ikkagi oluline, et need teadmised ja kogemused, mis ta sai, ta need meie ametile edasi annaks omas valdkonnas, et meil oleks võimalik sellest õppida, et meil oleks sellest päriselt ka kasu,” ütles kaitsepolitseiameti büroojuht Harrys Puusepp.

“See fiktiivne ei ole. Siin ongi, et inimene tuleb tagasi, ta peab ikkagi päriselt töötama,” sõnas Puusepp.

“Kas te usute seda, et üks inimene, kes töötab aastaid siseministeeriumis, tuleb kaheks nädalaks kaitsepolitseiametisse, siis nii-öelda võtab portfellist need kogemused välja, paneb lauale ja siis läheb siseministeeriumisse tagasi ja hakkab seal uusi kogemusi koguma?” küsis Kurm.

“Kindlasti on rotatsioonis kohti, kus saab teha asju selgemalt, kus saab teha asju paremini. Selles mõttes see Heldna kaasus oligi võib-olla paljuski silmi avav, mis panigi neid põhimõtteid paremini läbi rääkima ja edaspidi ka paremini järgima. Aga mis puudutab neid kirjeldatud juhtumeid, siis ma saan ja tahan siin kindlasti kinnitada, et need on korrektsed,” ütles Kaja Sepp.

Oluline nüanss on, et isegi kui eripensioni eeldused täituvad, ei taotle paljud seda kohe, vaid jätkavad tööd, sest 50-aastane inimene on enamasti täistööjõus ja iga täiendava tööaastaga kasvab ka eripensioni suurus.

Kui praegu on Vaher ja Heldna kohtu all selle eest, et esimene võttis teise PPA-sse tööle ja roteeris kohe minema, siis kaitsepolitseiameti endine peadirektor Arnold Sinisalu tegi väga sarnase kombinatsiooni ühe kaitsepolitseis alustanud kontoriametnikuga. Kõnealune naine töötas vahepeal aastaid välisluureametis, võeti 2018. aastal osakoormusega kaposse tagasi, kus oli tööl ka eripensioni saamiseks olulisel kuupäeval ehk 31. detsembril 2019, ja seejärel roteeriti päevapealt tagasi välisluureametisse. Praeguseks on ta ringiga jälle tagasi kapos. 

“1. jaanuaril 2020 nimetati ta täiskohaga kaitsepolitseiameti teenistusse ja sel samal päeval, 1. jaanuaril 2020 nii-öelda roteeriti ta välisluureametisse, kus ta oli selleks ajaks töötanud juba umbes kuus aastat,” selgitas Kurm.

“Meil kindlasti keegi ei olnud näiliselt tööl, inimene täitis päriselt tööülesandeid. Jah, oli hetk, kui meil ei olnud talle täistöökohta pakkuda, aga meil oli töö, mis seda ka ei eeldanud, ta oli nõus selle vastu võtma. Meil oli tähtis need tööülesanded ära täita ja kui oli võimalik talle täistöökohta pakkuda, siis me seda ka tegime ja ta on meil tänaseks jätkamas oma väga head tööd,” selgitas Puusepp.

“Küsimusi kindlasti tekitab, et kui asutuse sees on Arnold Sinisalu otsustanud, et see on õiguspärane ja põhjendatud meede, miks siis teise asutuse puhul ja teise inimese puhul järsku see kriminaalkuriteoks osutub,” kommenteeris Oidsalu.

Kriitikute hinnangul võis trikitamist olla ka riigiprokuratuuris

Kõige nimekam näide, kus staaži ja ametikohaga väidetavalt trikitati, puudutab seejuures riigiprokuratuuri ennast. Nimelt, kui eelmise riigi peaprokuröri Lavly Perlingu ametiaeg 2019. aasta 30. oktoobril lõppes, määras tollane justiitsminister Raivo Aeg ta kohe juhtiva riigiprokuröri ametikohale, kusjuures vastavas määruses on isegi eraldi välja toodud, et Perlingul oli selleks hetkeks avaliku teenistuse staaži kogunenud 23 aastat, üks kuu ja 16 päeva ehk puudu oli natuke rohkem kui aasta ja kaheksa kuud. 

“Ma ei tee seda saladust. Nii et, jaa, ma alustasin tööd prokuratuuris 1996. aastal, oli jäänud mul, jah, midagi aasta ja see oli täiesti seadusest tulenev säte /…/ ja see staaž oleks täis saanud siis septembris 2021,” sõnas Perling.

“See toimus peale minu lahkumist, aga kogu see lugu on seotud sellega, et Lavly Perling ei saanud enam siin poliitiliste erakondade valikute tõttu peaprokurörina jätkata, tema aeg sai täis ja ta täitis mingi aeg riigi peaprokuröri asendaja ülesandeid, kuni uus ametisse astus. Ja sellel ajal oli ta ühel tühjal ametikohal,” selgitas Evestus.

“Ja kui me vaatame prokuratuuri põhimäärust, siis juhtivad riigiprokurörid juhivad riigiprokuratuuri osakondi. Lavly Perlingul ei olnud osakonda, mida juhtida. Tema alluvuses ei olnud sel perioodil ühtegi prokuröri,” märkis Kurm. 

Kriitikutel on kaks peamist etteheidet: esiteks sätiti lepingute kuupäevad algul nii, et Perlingu staaž täis tuleks; teiseks, juhtiva riigiprokuröri töökoht kuupalgaga ligi 5000 eurot, mida ta sel perioodil täitma pidi, oli nende väitel sisutühi. Konkreetne ametikoht loodi enne Perlingu sinna asumist, selle täitmise ajal ei juhtinud ta ühtegi kriminaalasja ja pärast tema lahkumist jäi vastav ametikoht täitmata.

Nii Perling ise kui ka riigiprokuratuur kinnitavad, et tema töö sisu oli sel perioodil peamiselt nõustada Ukraina justiitssüsteemi reformi.

“Nüüd on pahatahtlikud kriitikud, kes ütlevad, et see töö ei ole see töö. Igasugune töö, Ukraina õigusalane koostöö prokuratuuriga ja selle kogemusega, mis minul oli ja on, see oli päris töö ja ma tegin hommikust õhtuni päris tööd,” ütles Perling.

“Kui viimase… enne seda 10 aasta jooksul ei olnud vajadust seda kohta täita ja kui see koht täideti korraks inimese jaoks tingimusel, et ta saab kuni pensionistaaži täitumiseni seda täita, siis see tekitab tõsised kahtlused,” sõnas Evestus.

“Kuulan hea meelega, kes need nimed on, et siis saab need laimajad kohtusse kaevata. Sest see on vale. See oli päris töö, millel oli päris sisu. Ja kui ma seda kuulan ja täna Ukraina jaoks töötan, siis kui keegi seda täna isegi ütleb, siis see on päris alatu, kui mõelda, et aastal 2020 oli juba selge, mida Ukraina õigusriigi ülesehitamine Eesti jaoks tähendab,” ütles Perling.

Perling jäi lõpuks eripensionist ilma, sest 2021. aastal teatas plaanist minna poliitikasse, milles nähti huvide konflikti ja ta loobus ise tööst prokuratuuris umbes pool aastat enne, kui vajalik staaž täitunuks.

Mis on selle pika ja väga keerulise loo moraal? Esiteks, eripensionid ja rotatsioon ei ole automaatselt halvad, aga kõik “Pealtnägija” loos esinejad nõustuvad, et praeguseid reegleid tuleks selgemaks muuta. Ja teiseks jääb õhku hulk küsimusi kapo, siseministeeriumi ja riigiprokuratuuri enda praktika kohta eripensionidega. 

“Ma ei ütle, et juriidiliselt on kõik korrektne, vaid ma ütlen, et need ongi korrektsed. “Juriidiliselt on kõik korrektne” kõlab kuidagi halva maiguga,” ütles Kaja Sepp.

Nõukogude jäänuk: sooduspensionärid moodustavad kümnendiku kõikidest pensionisaajatest

Kuigi praeguseks on eripensioni süsteem peaaegu täielikult kaotatud ning sooduspensionite süsteem järk-järgulisel kaotamisel, saavad neid pensione kümned tuhanded pensioniealised.

Nõukogude ajal pandi paika raskelt tervistkahjustavate tööde nimekirjad, kus tööandjaks oli riik. Kui praegu lähevad inimesed pensionile keskmiselt 65-aastaselt, võimaldavad sooduspensionid teatud ametitelt pensionile minna juba 40-aastaselt.

Sotsiaalkindlustusameti statistika järgi on sooduspensioni saajaid kõikidest pensionäridest 9,1 protsenti. See tähendab, et Eestis on kümneid tuhandeid pensionäre, kes saavad sooduspensioni.

Selliseid ameteid on terve rodu, millest praeguseks on säilinud vaid üks – põlevkivikaevurid, kellena tööle asudes on veel praegugi võimalik sooduspensionistaaži koguma hakata. Aga varasemast ajast on selliste ametite hulgas olnud ka näiteks eripedagoogid või psühholoogid lastekodus, kes töötasid vähemalt 15 aastat. Selliseid sooduspensioni saajaid on 145.

Või lennukoosseisu kuulunud töötajad, kes töötasid vähemalt 20 aastat. Neid on 142.

Eraldi pensioniklassi moodustavad 20-aastase staažiga stjuardessid ja stjuaardid, neid on 47.

Mõne aasta eest eemaldati väljateenitud pensioninimekirjadest rahvusteatrite vokaalsolistid, balletitantsijad, nukujuhid ja koorilauljaid. Praegu aga saab vokaalsolisti pensioni neli inimest.

Ka suurlinnade vähemalt 25-aastase staažiga bussi-, trammi-, ja trollijuhid saavad eripensioni, praegu on selliseid inimesi 23.

“Pealtnägijas” on juttu aga eripensionitest, mille saajatest on kõige enam leiba teeninud politseis ning kes on jäänud pensionile politsei- ja piirivalveseaduse alusel – nimelt 2775. Neile lisandub veel 1422 politseipensionäri, kes on jäänud eripensionile väljateenitud aastate pensioniseaduse alusel ehk on töötanud PPA teenistuses vähemalt 25 aastat.

Kaitseväe seaduse alusel on pensionile jäänud staaži täitumise korral 1494 endist kaitseväelast. Kohtute seaduse alusel on eripensionile jäänud 154 inimest, prokuratuuriseaduse alusel 46 inimest. Riigikontrolli seaduse abil saab riigikontrolöri ametipensioni 26 inimest ning õiguskantsleri seaduse alusel saab õiguskantsleri ametipensioni üks endine õiguskantsler ning üks tema endine asetäitja.

Kõik eripensionite liigid on praeguseks kaotatud, alles on vaid presidendi ametipension, mida on võimalik saada ka tulevikus ametisse astunud presidentidel.

Eripensionit saab kõikidest pensionäridest 1,4 protsenti.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis on viimastel aastatel olnud palju kõneainet tekitanud eripensionide teema. “Pealtnägija” paljastatud juhtumid, kus ametnikele on tehtud rätsepatööna eripensione, on tekitanud pahameelt ja küsimusi õigluse kohta. Sellised ebaõiglased praktikad tuleb kindlasti üle vaadata ja vajadusel seadusi muuta, et tagada aus kohtlemine kõigile kodanikele. Eesti ühiskond ootab ametnikelt ausust ja läbipaistvust ning selliste skandaalide avaldamine on oluline samm selle suunas.