Heidy Purga: kultuuripoliitikat ootab ees põhimõtteline muutus | Arvamus

Heidy Purga, a prominent figure in Estonia’s cultural scene, is calling for a fundamental change in cultural policy. With her years of experience and expertise in the field, Purga is urging for a new direction that prioritizes creativity, innovation, and inclusivity. Her bold stance and unwavering commitment to transforming the cultural landscape have sparked a national conversation and raised important questions about the role of art and culture in society. As Estonia stands on the brink of a paradigm shift in cultural policy, Heidy Purga’s voice is one that cannot be ignored.

Riigikogu teeb sel nädalal olulise kultuuripoliitilise otsuse. Võetakse vastu kultuurkapitali seaduse muudatus, millel on tagajärjed mitmekümneteks aastateks. Lisaks loovisikutele uute võimaluste pakkumisele saame juurde paindlikkust ka kultuuriehitistesse investeerimisel, kirjutab kultuuriminister Heidy Purga.

Eesti Kultuurkapital toimib lihtsalt, selgelt, vähese bürokraatiaga ning ääretult kuluefektiivselt. Seda mehhanismi hinnatakse nii meil kodumaal kui ka teistes riikides. Erinevate kultuurivaldkondade ekspertidest koosnevad sihtkapitalid jagavad aastas erinevate projektidele ning loovisikutele üle 20 miljoni euro. See raha laekub automaatselt maksulaekumistelt ilma vahepealse poliitilise otsuseta.

Iga kahe aasta järel uuenevad sihtkapitalid tunnevad läbi ja lõhki oma valdkondi ning teavad täpselt missugused autorid, sündmused või teosed tuge vajavad. Omaenda seaduse alusel tegutsev kultuurkapital toimib lihtsalt ja poliitilistest huvidest sõltumatuna ning selle kaudu jagatavatel vahenditel on oluline osakaal kogu valdkonnas liikuvatest rahadest. See teeb kultuurkapitali paljudele loovisikutele ka üheks olulisemaks sissetulekuallikaks.

Olulisim muutus, mis sel nädalal kultuuripoliitiliselt tehakse, on põhimõtteline: kultuurkapitalile antakse seniste maksuvabade stipendiumite ja toetuste süsteemi kõrval võimalus maksta loominguliselt aktiivsetele kultuuriloojatele kõikide sotsiaalsete garantiidega loometöötasu. See aitab leevendada ühiskondlikult valusat probleemi ehk vabakutseliste loomeinimeste muret sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse pärast.

Senise süsteemi jätkudes terendaks kahjuks liiga paljudele meie loovisikutele pensionivaesus, kuna ei ole suudetud täita riiklikuks vanaduspensioniks vajalikku 15 aasta miinimumtööstaaži, mille jooksul oleks tasutud sotsiaalmaks. Samuti ei panusta praegu täies loomeeas inimesed kultuurkapitali stipendiumite kaudu iseenda ega oma lähedaste tervishoiuteenuste kättesaadavusse.

Jah, muidugi on mugav mõelda, et “rohkem raha nüüd ja praegu kätte”, aga ma tahaks uskuda, et meie ühiskond on piisavalt küps mõistmaks, et pikemas perspektiivis on kasulikum pakkuda õnge, mitte kala.

Miks koalitsioon otsustas selle sammu praegu ette võtta?

Esiteks seetõttu, et lubasime koalitsioonileppes loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi parandamist ning teiseks (esimesega seotud põhjustel) suurenesid möödunudsuviste maksumuudatustega automaatselt kultuurkapitali arvele laekuvad vahendid alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust.

Käesoleva kultuurkapitali seaduse muudatuse põhimõttelisest vajalikkusest on valdkond rääkinud juba aastaid. Kasvavad hasartmängu- ning aktsiisimaksu laekumised annavad selleks hea võimaluse ilma kultuurkapitali valdkondade senist toimimisloogikat häirimata, sest alates sellest aastast laekub lisaks täiendavalt kultuurkapitali eelarvesse kaks miljonit eurot, mis tulevatel aastatel jätkab kasvamist mõnesaja tuhande euro võrra aastas.

Nende seadusemuudatustega oleme valitsusega pannud aluse võimalusele, et uus loometöötasu maksmine aitab kaasa ühiskondlikult olulisele paradigma muutusele – looming on töö ja töötavad inimesed peavad saama nii õiglast tasu kui ka oma tegevusega hoidma üleval neid, kes seda veel ei suuda või enam ei jaksa.

Kui suurem osa loovisiku sissetulekutest on aastate jooksul olnud maksuvabad stipendiumid, siis on tulemus see, et sotsiaalsed garantiid kas puuduvad üldse või peavad andekad autorid leidma nende saamiseks püsivat sissetulekut võimaldava töökoha. Tihti tähendab see põhilise loometegevuse kõrval hoopis muus valdkonnas tegutsemist ning tulemus on pealesunnitud killustatus.

Loomulikult ei lahenda käesolev seadusemuudatus täielikult Eesti vabakutseliste loovisikute toimetulekuprobleeme, kuid see pakub ühe olulise trepiastme, millele toetudes saame pakkuda aastas mitmesajale seni sotsiaalse turvavõrguta loovisikule võimalust tagada endale haigekassa kaitstus, koguda pensionistaaži või saada vanemapalgaks vajalikku töötasu.

Rõhutan, et kultuurkapitali senine toimimisloogika jääb samaks ning oleme kokku leppinud, et seni loometöötoetustena välja makstud summad ehk loovisikule “puhtalt kätte” jõudvad netosummad ei vähene ning sihtkapitalides tuleks võtta suund senisest suuremate loometöötasude peale, mis tagaksid loovisikule senisest pikemaaegse kindlustunde. Ehk kui varem on looja küsinud ja saanud loometöötoetust näiteks tuhat eurot, siis edaspidi saab ta kätte sama summa, ent selle pealt on makstud nii tulu-, töötuskindlustus- kui ka sotsiaalmaks

Sihtkapitalid toetavad jätkuvalt eelkõige head ja vajalikku loomingut ning kui sellega hakkab kaasnema mitmesaja loovisiku parem ligipääs meditsiiniteenustele ning tulevikus kõrgem pension, siis on see muutus täitnud oma eesmärki. Ja loodetavasti ei pea enam mõnelt näitlejalt, kunstnikult, kirjanikult või filmirežissöörilt enam mitu korda küsima: sul on ju tore kunstiline hobi küll, aga mis tööd sa päriselt teed?

Teine oluline kultuurkapitali seaduse täiendus on vähem revolutsiooniline, kuid mitte kuidagi vähem oluline. Seadusesse lisati lõik, mis annab võimaluse vabade ressursside olemasolul ning eelnevas riiklike kultuuriobjektide nimekirjas olevate ehitiste valmimist mitte mõjutades toetada veel mõnda kultuurivaldkonna jaoks olulist ehitist.

Kultuurkapitalil on praeguste maksumuutuste tuules olemas rahalised võimalused, kuid seni kehtiv seadus ei luba seda raha kasutada. Seega saame lisaks loovisikutele uute võimaluste pakkumisele juurde paindlikkust ka kultuuriehitistesse investeerimisel, et meie loovisikud saaksid tegutseda kaasaegses töökeskkonnas.

Otsuse, millist objekti kultuurkapitali vahenditest toetada, teeb kultuuriministri ettepanekul kultuurkapitali nõukogu riigikogu kultuurikomisjoni heakskiidul ehk uus võimalik ehitis saab olema väga laiapõhjaliselt läbi kaalutud nii, et sellesse on kaasatud kultuuriministeeriumi teadmine vajaminevatest investeeringutest, lai poliitiline hõlmatus ja kultuurivaldkonna esindajatest koosneva kultuurkapitali nõukogu tunnetus.

Kultuurkapitali seaduse uuendamine ilma selle aluspõhimõtteid muutmata on julge otsus, mis annab kultuurivaldkonnale suuremad vahendid ning paremad instrumendid oma valdkonna arengu eest seismisel. Samuti saame võimaluse korral paindlikumalt investeerida ehitamist vajavatesse kultuuriobjektidesse, milles sünnivad meie ühiskonda mõtestavad ja defineerivad sündmused. 

Heidy Purga’s call for a fundamental change in cultural policy in Estonia is timely and necessary. As she rightfully points out, the current approach needs to evolve to better support and promote the cultural sector in the country. By advocating for increased funding, improved access to cultural activities, and a more strategic and inclusive approach to cultural policy making, Purga is pushing for a more vibrant and dynamic cultural landscape in Estonia. It is crucial for policymakers to heed her advice and work towards implementing these changes for the benefit of both the cultural sector and the society as a whole.