Arvustus. “Kalamaja blues” tajub biiti | Film

Tere tulemast Kalamaja, Tallinna boheemlaslikku südamesse, kus elurütm on justkui põimitud melanhoolsete bluesi helidega. Film “Kalamaja blues” viib meid sügavale linna kirjutamata ajalukku, tõotades avastada erilist tähendust igapäevastel hetkedel ja kohtumistel. See on lugu lootusest, armastusest ja unistustest, mis põimuvad rännakule läbi linna tänavate ja inimeste. Tule ja sukeldu sellesse unustamatusse maailma, mis suudab panna südame biiti tajuma.

Uus sari
“Kalamaja blues”
Režissöör ja stsenarist: Vivian Säde
Produtsent: Eve Tisler
Operaator: Andres Arukask
Režissööri assistent: Carol Alice Tõniste
Helirežissöör: Helena Kõiv
Kunstnik: Grete Rahi
Helilooja: Madis Kreevan
Osades: Annabel Tanila, Grete Alavere, Maria Valk, Liisbeth Kala, Karl Jakob Bartels, Kärt Tomingas ja Leo Väisänen.

Kirjutasin pool aastat tagasi vertikaalsest kinost ja ei pidanudki üldse kaua ootama, et see saaks ka Eestis ära tehtud. Nimelt on noored Eesti filmitegijad teinud Soome rahvusringhäälingu platvormile Yle Areena (Soome vaste meie oma Jupiterile) minisarja “Kalamaja blues”, mis esilinastus Areena TikToki ja Instagrami kontodel. Tundub, et Yle mõistab, kus noor vaataja elutseb ning suunab enda sisu ka just sinna.

Episoodide pikkus on jäetud ka piisavalt lühikeseks, et seda üldse viitsiks väikeselt ekraanilt TikTokis või Instagramis vaadata. Samas ei oska ma öelda, kas asi reaalsuses ka toimib. Kui palju on lõpuks inimesi, kes suudaks TikToki voos, kus suurem osa sisust on maksimaalselt 15 sekundit pikk, vaadata ära viis keskmiselt kolmeminutilist episoodi? Selles keskkonnas tundub juba minutiline videoklipp tihti ju äärmiselt pikk. “Kalamaja blues” algab aga energiarohkelt, mistõttu võib täiesti potentsiaalselt ka ühe doomscroller’i1 tähelepanu võita.

Viieepisoodiline minisari (kokku alla 20 minuti) käib igatahes ühe päeva jooksul kaasas EKA tudengil Ollil ja teda Tallinnas külastaval 17-aastasel täditütrel Mannal. Eelmisel õhtul käidi Telliskivis pidutsemas, hommikul on Ollil aga järeleksam ning Mannal on telefon kadunud, otsitakse nii telefoni kui ka iseend. Esile kerkivad teemad lähedusest, enda aktsepteerimisest ja üleskasvamisest.

Režissöör-stsenarist Vivian Säde on koos tiimiga saanud maha noortesarjaga, mis ei ajanudki mind täiesti seestunult cringe’ima, ainult natukene, ja see on ju igati tervitatav, sest selline hea väike annus piinlikkust on niikuinii sisse kirjutatud ühe noortesarja kui sellise DNA-sse. Tegu on žanri omapäraga, sest noored inimesed, sealhulgas ka ma ise, ongi tihti äärmiselt kohmetud ja piinlikkust valmistavad. Peeglisse on lihtsalt vahel raske vaadata.

Meeldiva üllatusena oli kaadrikompositsioonis arvestatud telefoniekraani vertikaalse mõõtmega. Kõrgusesse tõusev telg aitas rõhutada näiteks erinevate majafassaadide vertikaalsust ja inimese väiksust nende kõrval. Üksikud linnastseenid olid just sel põhjusel väga nauditavad. See meetod aitas samas luua ka intiimset, kammerlikku õhkkonda, tuua fookusesse ainult inimene, lahutada ta enda ümbrusest, sest anatoomiliselt katab inimene suuremas ulatuses ära just ju kõrgusskaala. Võib-olla ainult mõnel juhul tekkis vaatajana veidi klaustrofoobne tundmus, et on natuke kitsas ja tegevus ei taha ekraanile ära mahtuda.

Selle tarbeks on sarjast ka n-ö tava- ehk laiformaadis versioon, mis on vaadatav Jupiteris. Vaatasin mõlemad versioonid ära ning ei oskagi üht teisest eriliselt kõrgemale tõsta. Huvitav oli lihtsalt jälgida, kuidas mõned stseenid võitsid just suurema vertikaalse mõõtme, teised aga horisontaalse mõõtme olemasolust.

“Kalamaja blues” oli vaimukas, siiras, visuaalselt maitsekas ja mis kõige tähtsam – usutav, seda nii näitlejate mängumaneeri kui ka keelekasutuse poolest. Loodud oli mõnusalt totter ja end mitte liigselt tõsiselt võttev õhkkond, milles suudeti jutustada kaasahaarav lugu. Oli tunda seda noore inimese siseilma kaootilisust, tunnet, et sa ei tea, mida sa teed, mis sa tahad ja kes sa olema pead.

Ma arvan, et oli leitud ka hea tasakaal n-ö peresõbralikkuse ja noorte elu autentse kujutamise vahel, samastuda oli kerge. Samuti oli Olli näol väidetavalt tegemist eesti filmi esimese kväärpeategelasega, millega on seega samuti eesti filmi ajalugu tehtud.

Tore, et on tehtud noortesari, mis päriselt noore vaataja ka üles võib leida. “Kalamaja blues” tajub biiti.

1doomscrolling – pikaajaline liigne lühivormilise videosisu tarbimine nii, et kaob ajataju

“Kalamaja Blues” on tabav ja sügavalt liigutav lugu elust ühes Tallinna linnaosas. Film kujutab endast mitmekesist portreed inimestest, kes elavad selles keskkonnas ning nende vaevusi ja rõõme. Film suudab haarata vaataja tähelepanu ja muuta nad kaasakiskuvaks loo jooksul. Peategelaste elulood ja tunded on jõuliselt edasi antud ning filmi meloodiline taust loob kauni ja haarava atmosfääri. “Kalamaja Blues” suudab tõepoolest tajuda biiti ning jätta sügava mulje vaatajale.”