“Pealtnägija”: kust läheb sõnavabadus üle riigivastasuseks? | Eesti

Tere tulemast Eestisse, kus sõnavabadus on üks olulisemaid demokraatia aluseid. Kuid kus käib piir sõnavabaduse ja riigivastasuse vahel? Seda küsimust käsitleb tuntud saade “Pealtnägija”, mis on üks Eesti populaarsemaid uudistemagasine. Kriitiliselt vaadeldakse, kuidas mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ära riigi vastu, olles võimalikud ohuks ühiskonna stabiilsusele. Kas sõnavabadus peaks olema piiratud riigi turvalisuse huvides või on see põhiõigus, millel ei tohiks olla piire? Liituge meiega, kui avame arutelu selle paljukiidetud teema üle!

Olgu see kamp, kes viskas väidetavalt sisse siseministri auto aknad või pealt kuulatud ja lekitatud Saksa sõjaväelaste kõned – järjest paljastatakse, kuidas Venemaa püüab õõnestada lääne ühtsust ja mõjutada Ukraina toetamist. Üks asi on konkreetsed spioonid ja sabotöörid, palju hägusam on mõjutustegevus Kremli narratiivide kriitikavaba edastamise näol. “Pealtnägija” küsis, kust läheb sõnavabadus üle riigivastasuseks.

Kaitsepolitsei on aastate jooksul paljastanud konkreetseid Venemaa luurajaid, riigist välja visanud mõjuagente ja süüpinki saatnud eriteenistuste kaastöölisi, näiteks aktivistid Sergei Seredenko, kes on juba süüdi mõistetud, või Aivo Peterson, kelle üle kohus praegu käib.

Kuid sellele lisaks toovad eksperdid esile info- ja mõjuoperatsioonid, mis tingimata ei käi paragrahvi alla ega pruugi isegi esmapilgul tunduda ohtlikud. Üks näide on nende sõnul kas või ülemaailmne venekeelne etteütlus “Totalnõi diktant”, mida Keskerakonna kontrollitud Tallinna linnavalitsus enne täiemahulist sõda toetas ja mille peakorraldaja au Eesti pealinn kaks korda pälvis.

“Seesama nii-öelda globaalne etteütlus oli ju täpselt samamoodi, Vene maailma üks selline põhituum on nii-öelda vene keel, kõik, kes vene keelt räägivad, võiksidki siis olla ju venemaalased moel või teisel ja selle Vene maailma osad,” kommenteeris Andres Lember, kes kuulub Kaitseliidu juures tegutseva Propastopi ridadesse, mis tegeleb vaenuliku propaganda paljastamisega.

“See ongi seesama, kus sa ei tee ja ei tuvasta nii-öelda üheselt, et paned näpu peale, et infooperatsioon, ma tuvastan vale ära. Pärast Krimmi annekteerimist positsioneerida ennast nii-öelda üheks piltlikult öeldes Vene linnaks, kes seda läbi viib, minu meelest on lihtsalt poliitiline lühinägelikkus, aga ma ütlen, et mind hämmastab kohati või hämmastas kohati ka siis Eesti meedia ja Vene meedia reaktsioon,” rääkis kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes nõustab mitmeid organisatsioone ja asutusi infosõja ning peidetud sõnumite teemal.

Kaitsepolitsei büroo juht Harrys Puusepp ütles, et inimesed, kes ikkagi väga selgelt Kremli jutupunktidega kooskõlas olevaid sõnumeid levitama hakkavad, peavad aru saama, et varem või hiljem nad julgeolekuasutuste tähelepanu pälvivad.

Puusepa sõnul sekkub kaitsepolitsei aga vaid siis, kui vaja ja seadus seda võimaldab. “Tõepoolest, inimesed saavad väljendada oma nägemust ja meelsust ja seda on võib-olla ebameeldiv taluda, aga niikaua kui see on ainult üksikute inimeste eneseväljendus, siis ei pruugi see alati olla süütegu,” ütles Puusepp.

Eksperdid: inimeste immuunsus infooperatsioonide vastu on üha tugevam

Eestis on sõnavabadus ja iga ebameeldiv väljaütlemine ei ole ega saagi olla karistatav, kuid mõnikord võib ajupesu viia ka tegudeni. Näiteks paar nädalat tagasi sai kahtlustuse grupp inimesi, kes väidetavalt Vene eriteenistuse tellimusel lõhkusid mälestusmärke ning viskasid sisse siseministri ja venekeelse Delfi peatoimetaja auto aknad, kusjuures motiiv oli väidetavasti nii raha kui ka vaated.

“Eesmärk oli hirmutada, tekitada ühiskonnas pingeid. See pidi ju jääma varjatuks, sellest ei pidanud keegi teada saama, et selle taga kahtlustuse järgi on Venemaa eriteenistus. /…/ Kaugeltki mitte kõike, mis neil plaanis oli, ei õnnestunud neil ellu viia. /…/ Ja oluline sõnum nii-öelda neile, kes võiksid olla see sihtgrupp, kellele püütakse läheneda, keda saada endaga koostööle, et nad saaksid aru, millega tegu ja et me suhtume sellesse väga resoluutselt ja varem või hiljem saame need inimesed kätte koostöös prokuratuuriga, anname nad kohtu alla,” rääkis Puusepp.

Juba ammu enne, kui hakkasid paukuma kahurid Ukraina rindejoonel, paukusid püssid infosõjas. Ekspertide sõnul ei tasu küll iga asja taga näha Kremli karvast kätt, aga on selge, et see kanonaad meie ajude pihta ainult kasvab.

“Niisuguste infooperatsioonide puhul või mõjuoperatsioonide puhul siiski kõige kindlam relv on omaenda sisemine veendumus. /…/ Kaitse sellele ei ole mitte jõustruktuuride suurendamine, vaid iseenda sisemise veendumuse suurendamine,” ütles Rebane.

“Ehk siis, kui Kremli mõjutustegevusi planeerivad ja läbi viivad ja ideoloogiliselt koordineerivad isikud võivad öelda lääne inimestele, et me oleme juba teie peades kohal, siis ma arvan, et ega tegelikult ei ole küll. Me oleme õppinud, ma arvan, ühiskonnana päris hästi neid asju ära tundma ja õpime iga päevaga olema immuunsemad sellele,” rääkis Lember.

Kuigi sõnavabadus on oluline demokraatlik väärtus, tuleb mõista, et see ei tohiks olla vabandus riigivastaste tegevuste õigustamiseks. Eestis on ajakirjandusvabadus oluline ja see tagab demokraatia toimimise, kuid “Pealtnägija” juhtum näitab, kuidas sõnavabaduse kuritarvitamine võib kahjustada riigi huve ja julgeolekut. Seetõttu on oluline leida tasakaal sõnavabaduse ja riigi huvide vahel, et tagada demokraatia ja riigi tugevus.