Eelnõu usaldusküsimusega sidumine pälvis riigikohtu istungil karmi kriitikat | Eesti

Eesti riigikohtu istungil on tekkinud tuline ja kriitiline arutelu seoses eelnõu usaldusküsimusega sidumisega. See otsus on tekitanud poleemikat ning jagab tugevaid arvamusi nii pooldajate kui vastaste seas. Riigikohtu istung on muutunud oluliseks platvormiks, kus valitsuse tegevust karmilt kritiseeritakse. Kuidas see otsus lõpuks otsustatakse, jääb veel avatuks, kuid üks on kindel – see teema jätkab kõneainet ning võib märkimisväärselt mõjutada Eesti poliitilist maastikku.

Jaanuari alguses pöördus president Alar Karis riigikohtusse taotlusega tunnistada riigikogus mullu 23. novembril usaldushääletusega vastu võetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus arutas asja teisipäeval avalikul istungil.

Riigikohus soovis asjaosalistelt teada, kas nende hinnangul on eelnõude sidumisel usaldushääletusega legitiimne eesmärk, ja kui nii, siis mis see on. Teiseks sooviti teada hinnangut konkreetse eelnõu kaalukusele ehk vältimatusele ja seosele riigieelarvega.

Presidendi õigusnõunik Hent Kalmo märkis, et kui lähtuda eeldusest, et usaldusküsimusega sidumine eeldab ebanormaalset olukorda riigijuhtimises, ummikseisu parlamendiga ja eelnõu vastuvõtmise vältimatust, siis konkreetne juhtum nendele kriteeriumitele ei vasta.

“See ei ole erandlik olukord, et riigikogu ei nõustu kõigis detailides valitsuse poliitikaga. See on normaalne olukord, seda ei saa kirjeldada ummikseisuna, sest riigikogu täidab oma põhiseaduslikku rolli,” lausus ta, lisades, et valitsus ei saa eeldada, et kõik esitatud eelnõud võetakse riigikogus muutmata kujul vastu.

Valitsus esitas ühe põhjendusena ka eelnõu ajakriitilisuse, et seadus rakenduks juba 1. jaanuarist. Kalmo sõnul ei saa valitsus riigikogule ette seada valitsusele sobivat ajakava ega siduda eelnõusid usaldushääletusega sel põhjusel, et muidu ei suudaks parlament neid õigeks ajaks vastu võtta.

Kalmo sõnul ei vastanud ka eelmisel novembril-detsembril riigikogus toimunu ummikseisule, sest see eeldab, et valitsusel ei võimaldata valitseda, mis tähendab, et riigikogu enamus ei võta ühelt poolt vastu valitsuse esitatud eelnõusid ega teisalt esita ka umbusaldust, nagu on märkinud põhiseaduse assamblee. See, et riigikogu eelnõu muudab ja arutab kauem, kui valitsus soovib, ei tähenda valitsuse töö takistamist, lisas ta.

“Valitsus võib tajuda seda takistamisena, kuid see ei ole ummikseis,” lausus Kalmo.

Kalmo märkis, et obstruktsioon on parlamentaarse praktika loomulik osa ning tegu pole kriisi ega ummikseisuga, vaid parlament peab sellega ise hakkama saama. See, kui obstruktsioonina hakatakse kirjeldama aga iga tavapärast parlamentaarset praktikat, mis moel või teisel võib valitsusele tunduda segavana, on aga ilmne oht, mida tuleks vältida, lisas ta.

Kalmo sõnul saab eelnõude, näiteks riigieelarve puhul rääkida vältimatusest, aga vaidlusaluse eelnõu puhul mitte. Valitsuse põhjendus, et maksu- ja tolliamet on alustanud haldusalast ettevalmistust, ei tähenda kindlasti vältimatust. Samamoodi pole pädev teine põhjendus, et eelnõuga tekiks riigieelarvesse kokkuhoid (25 000 eurot), sest see ei eelda, et seadus peaks rakenduma 1. jaanuarist, märkis Kalmo.

“See, et seadust ei võeta vastu valitsusele sobivas ajakavas, ei tee seda vältimatuks,” ütles ta.

Kalmo sõnul tähendaks leppimine väitega, et usaldusküsimusega sidumine on alati vältimatu, seda, et sellest mõistest kaob sisu. “Vältimatust tuleb sisustada. Selle eelnõu puhul on see erilise selgusega täitmata. Selle eelnõu puhul polnud selles isegi mingit kahtlust,” lausus ta, põhjendades, miks ei saatnud president riigikogusse tagasi teisi samal ajal usaldusküsimusena vastu võetud seadusi.

Lisaks formaalsetele eksimustele eksiti ka menetluses ka sisuliselt

Riigikogu esindajad märkisid, et kui vaadata, mil määral riigikogu liikmete õigusi konkreetse menetlusega kärbiti, siis tegelikkuses pärast eelnõu naasmist presidendilt sinna sisulisi muudatusi ei esitatud ning et esitatud ettepanekuid võis käsitleda kui soovi teha õigusvastast obstruktsiooni. Seetõttu ei saa ka väita, et riigikogu oleks ilma jäetud sisuliselt arutelust, lisati.

Selle hinnanguga ei nõustunud õiguskantsler Ülle Madise, kelle sõnul võib paarisada tehtud muudatusettepanekut võtta kui soovi eelnõu vastuvõtmist takistada, kuid muudatusettepanekutes oli tema hinnangul eelnõud, täpsemalt esitatud tähtaegu, muutev sisu täiesti olemas ning neid oleks pidanud arutama.

Madise sõnul tähendab kaasamisnõuete täitmata jätmine ja mõjuhinnangute pea täielik puudumine, et lisaks formaalsele põhiseadusvastasusele võib selle eelnõu puhul olla tegu ka sisulise põhiseadusvastusega ning kui riigikohus või president seda võimalust hindama ei asu, siis teeb seda õiguskantsler.

Ka Kalmo märkis, et tähtaegade muutmisega seotud muudatusettepanekute arutamata jätmine on just see kahju, mida riigikogule tehti ehk sellega võeti parlamendilt eelnõu üle arutamise võimalus. Tema hinnangul oleks muudatusettepanekute arutamine andnud võimaluse obstruktsiooni murdmiseks parlamentaarsel moel, selle asemel peab nüüd vastuolusid arutama riigikohus.

Valitsuse esindajad märkisid, et konkreetse eelnõu puhul oli valitsus veendunud, et see on vältimatu poliitika elluviimiseks ning selle üle otsustamine ning tähtaegade seadmine ongi valitsuse õigus.

Valitsuse esindajad märkisid ka, et kui president kuulutas ülejäänud usaldusküsimusega seotud eelnõud siiski välja, tunnistas president sellega, et ummikseis eksisteerib ning ei saa väita, et ühe, riigikohtusse jõudnud eelnõu puhul seda polnud.

Ka justiitsministeeriumi seisukoht oli, et ummikseis riigikogu ja valitsuse vahel eksisteeris ning see takistas valitsuse tööd ja poliitika elluviimist.

Õiguskantsler Madise märkis aga, et tema hinnangul ei olnud valitsuse käitumise eesmärk legitiimne, sest konkreetne eelnõu ei olnud ajakriitiline ei riigieelarve ega maksuameti plaanitud tegevuste mõttes, sest ükski asutus ei saa ega tohikski võtta veel vastu võtmata seaduseelnõud oma tegevusplaani aluseks.

Valitsuse õigust oma poliitilist programmi ellu viia aga ei tohiks võtta nii üldiselt ja absoluutselt, sest see tähendaks, et kõik eelnõud võiks siduda usaldusküsimusega ning riigikogu töö kaotaks igasuguse sisulise tähenduse, lausus Madise.

Ka Kalmo märkis, et eelnõude usaldusküsimusega sidumise banaliseerimine ehk tavapäraseks muutmine on ohtlik, mille tagajärg võib olla riigikogu muutumine niinimetatud kummitempliks, eelnõude menetlemised kaotavad sisu ning oma põhiseadusliku mõtte.

Kalmo sõnul ei toimunud muudatusettepanekute hääletamist riigikogus ka siis, kui president oli seaduse riigikokku tagasi saatnud ning see võib viia olukorrani, kus ka presidentaalne järelevalve kaotab igasugu mõtte, rääkimata opositsiooni rollist muudatusettepanekute esitajana.

Riigikohus teeb oma otsuse teatavaks hiljemalt aprillis.

Presidendi mure: valitsus võtab riigikogu töö üle

President saatis eelmise aasta lõpus riigikogu poolt vastu võetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse riigikokku tagasi, parlament võttis selle aga 10 päeva hiljem muutmata kujul vastu.

Presidendi hinnangul rikuti seadust vastu võttes menetlusreegleid, sest eelnõu seoti põhjendamatult usaldusküsimusega ning seega ei saanud riigikogu liikmed esitada muudatusettepanekuid ega neid arutada. President möönis, et seda, millal võib eelnõu siduda usaldusküsimusega, pole sätestatud, aga kasutada saab seda siiski vaid erandlikel juhtudel, sest valitsus hakkab siis sisuliselt teostama seadusandlikku võimu. Usaldusküsimuse ülemäära kasutamine tähendab, et valitsus sekkub liigselt seadusloomesse ja riigikogu töösse ning seab kahtluse alla võimude lahususe. Riigikogu aga ei saa eelnõu sisu üle arutada, sest kärbitakse parlamendiliikmete õigust muudatusettepanekuid esitada ja neid hääletada.

President märkis ka, et obstruktsioon parlamendis on iseenesest lubatav, kuid see ei õigusta eelnõu sidumist usaldusküsimusega, vaid on õigustatav vaid siis, kui seda kasutatakse valitsuse ja parlamendi vastuseisu lahendamiseks ja on vältimatu, kui valitsus ei saa ellu viia oma poliitilist programmi. See aga ei pea sel konkreetselt juhul paika, sest usaldusküsimusega sidumisega püüti üle saada hoopis protseduurilistest takistustest ning küsimus jääb, kas konkreetne eelnõu oli ikka vältimatu, et ellu viia valitsuse poliitikat.

President märkis ka, et konfliktid parlamendis tuleb riigikogul lahendada ise ning selleks puudub vajadus, et valitsus hakkaks teostama seadusandlikku võimu läbi usaldusküsimusega sidumise.

Eelnõude sidumist valitsuse usaldusküsimusega käsitleb näiteks põhiseaduse paragrahv 98 (kommenteeritud väljaanne).

Kokkuvõttes võib öelda, et eelnõu usaldusküsimusega sidumine sai riigikohtu istungil terava kriitika osaliseks. Kriitikud leidsid, et selline lähenemine seab ohtu demokraatia põhimõtted ja õõnestab parlamendi rolli. Riigikohtu seisukoht paneb poliitikud mõtlema eelnõude sisu ja tähtsuse üle ning võib kaasa tuua muutusi seadusandlikus protsessis. Oluline on jälgida, kuidas see olukord areneb ja kas selline praktika kujuneb tulevikus tavapäraseks.