Siim Sukles: sportlaste sponsorite udustamine on selgelt üle võlli | Varia

Siim Sukles on Eesti sportlaskondadele vajalikku toetust pakkuv ettevõtja, kuid tema lähenemine sponsorlusele on tekitanud palju poleemikat. Sukles on süüdistatud sportlaste sponsorite udustamises ja piiripealse läbipaistvuse tagamata jätmises. See on kutsunud esile kriitikat nii spordiorganisatsioonidelt kui ka avalikkuselt. Kas Sukles on ületanud piiri, olles “üle võlli”? Kas tema tegevus on õigustatud või ebaeetiline? See debatt on vallandanud elava arutelu spordimaastikul ning pannud paljud mõtlema, millised on õiglased ja eetilised praktikad spordisponsorluses.

Eesti riigi sünnipäevanädalal pakkus kõneainet “Ringvaate” saatelõik, kus vaatajatele tutvustati Eesti kahevõistleja Kristjan Ilvese igapäevaelu. Sisulisest poolest enam räägiti aga järgmistel päevadel Eesti Rahvusringhäälingu otsusest udustada sponsorite logod Kristjan Ilvese dressipluusil ja nokatsil.

2007. aasta 18. jaanuaril vastu võetud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse 11. paragrahv sätestab, millistel tingimustel tohib reklaami või sponsorteavet edastada. Lihtsustatult ja üldistades võiks öelda, et rahvusringhääling on reklaamivaba, välja arvatud juhul, kui reklaam kaasneb suursündmuse ülekandeõigusega.

Aga mis üldse on reklaam? Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 defineerib reklaami kahel viisil: toodete, teenuste ja ürituste avalik pilku ja meeli köitev tutvustamine tarbijate ligimeelitamiseks, teabe esitamine kellegi või millegi kohta sellele populaarsuse võitmiseks; tutvustust või teavet edastav kuulutus, kiri, plakat, videoklipp.

Jõuame küsimuseni, kust jookseb tänapäevases maailmas mõistlikkuse piir. Kui meie jalgpalli esindusstaadioni A. Le Coq Arenat tuntakse rahvasuus ka Lilleküla staadionina, siis näiteks Unibet Arena, varasema nimega Saku Suurhalli osas kõigile mõistetavat reklaamivaba sünonüümi polegi. Vähem või rohkem varjatud reklaami teeme igapäevaselt peaaegu kõik: firmariiete vältimine nõuab eraldi pingutust.

Kui naasta Kristjan Ilvese juhtumi juurde, siis tõesti – spordirõivad võiksid justkui kuuluda spordiülekandesse. Aga kas riided, mida keegi omas kodus kanda soovib, saavad olla kellegi teise otsustada? Lihtsaid ja häid lahendusi justkui ei ole.

Küsisime Ilvese kaasuses arvamust inimestelt, kes puutuvad igapäevaselt kokku nii sportlaste, sponsorite kui ka meediaga. Räägib Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles.

“Minu esimene mõte pole mitte sponsorluse, vaid juhtimise kohta. Kui ERR-i eri toimetused suhtuvad sponsorlogode näitamisse erinevalt, siis on minu meelest tegemist juhtimisveaga. Avalik-õiguslikul ringhäälingul peaks olema ühtne seisukoht, kuidas sponsorlogosid näidatakse.

Kui läheme nüüd konkreetsemalt Kristjan Ilvese juhtumi juurde, siis see on tegelikult nukker. Meil on olemas erasponsorid, kes usuvad sportlastesse ja investeerivad nendesse. Nagu me teame, siis spordis pole õnnestumine 100 protsenti kindlustatud. Aga avalik-õiguslikul ringhäälingul võiks olla natukenegi huvi anda tagasi neile, kes usuvad meie sportlastesse.

Minu jaoks oli udustamine selgelt üle võlli. Kõiki logosid oleks võinud näidata. Siin tuleks talupojamõistus appi võtta. Agressiivne reklaam peaks ilmselgelt olema keelatud, aga kui ütleme Unibet Arena asemel Rocca Al Mare suurhall, siis see on nõme. Logod rinnaesisel on ikkagi loomulik asi,” selgitas Sukles.

Kui oluline on erasponsorite roll Eesti spordis? “See on päris suur. Kui räägime tippspordist, siis erasponsorid moodustavad kogu liikuvast rahast 15-20 protsenti. Noortespordis on see arv väiksem,” märkis EOK esindaja.

Mida mõtlevad aga sponsorid? Eesti tanklakett Alexela on nii spordis kui ka kultuuris nähtaval kohal. Toetatakse näiteks korvpallureid, ratsasportlasi ja talialade tegijaid. Mida arvab Kristjan Ilvese logode udustamisest Alexela suuromanik Heiti Hääl?

“On ilmne, et Eesti spordis ainult riiklikust rahastamisest ei piisa. Need sportlased, kes on maailma tippu jõudnud, nemad katavad aastasest eelarvest 2/3 isiklike toetajate arvelt. Kui riik ise tekitab olukorra, et sportlane peab oma toetajad häbenema, siis sellega riik ei soodusta spordi või kultuuri toetamist. Minu meelest on selline lähenemine väiklane,” alustas Hääl.

“Reklaami mõiste vajab defineerimist. Ma saan aru, et rahvusringhääling ei peaks maksumaksja raha eest pesupulbrit reklaamima. Otsereklaami ei tohiks teha. Aga see, kui sportlasel on särgil sponsorlogod, siis selline see toode ongi. Sportlane koos oma toetajatega ongi see komplekt, mille tõttu uudis on valminud. Kui inimene televiisorisse tuleb, siis ta võib endale selga panna seda, mida õigeks peab. Nii et Kristjan Ilvese juhtumit ei saa otsereklaamiga võrrelda,” lisas Alexela suuromanik.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Siim Suklese arvamus sportlaste sponsoritega seotud praktikate kohta on väga selge ja otsekohene. Tema sõnul on olukord muutunud üha hägusamaks ning sponsorite nõudmised ületavad tihti sportlaste võimeid ja vajadusi. Suklese kriitika tõstab esile vajaduse selgemate reeglite ja eetikanormide järele spordisponsoringu valdkonnas. See on oluline küsimus mitte ainult sportlaste, vaid ka nende toetajate ja kogu spordiüldsuse jaoks. Loodetavasti toob Suklese väljaütlemine kaasa konstruktiivse arutelu ja muudatused, mis edendavad ausat ja kestvat koostööd sportlaste ja nende sponsorite vahel Eestis.