Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul peab riigikohus Aivar Soobi asja arutusele võtma | Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud otsuse, et Eesti riigikohus peab arutama Aivar Soobi juhtumit. See otsus on äärmiselt oluline, kuna see tõstab esile inimõiguste kaitse olulisuse Eestis. Soobi juhtum sümboliseerib võitlust ausa kohtupidamise ning õigluse eest, ning selle arutamine riigikohtus on samm edasi tagamaks, et igaüks on seaduse ees võrdne. See juhtum kutsus üles ühiskonnas olulisi küsimusi ja vajab lahendamist, muutes selle arutelu veelgi olulisemaks Eesti õigussüsteemile.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis eelmisel nädalal tehtud otsuses, et riigikohus peab võtma arutusele Tartu valla kunagise vallavanema Aivar Soobi kaebuse, milles ta vaidlustas enda süüdimõistmise. Riigikohus oli küsinud Euroopa inimõiguskohtult Soobi kohtuasjas nõuandvat arvamust, millele EIK vastas, et ei anna sisulist vastust, viidates oma varasematele analoogsetele otsustele.

“Riigikohtus oli vaidlustatud süüdimõistev kohtuotsus muuhulgas põhjusel, et ringkonnaprokurör oli selles asjas kohtueelses menetluses korra varem menetluse lõpetanud, kuna leidis, et süüdistuse esitamiseks alus puudub. Tõsi, selle määruse oli vanemprokurör hiljem tühistanud kui eksliku ning siis oli süüdistus kohtusse jõudnud ning nii maakohus kui ringkonnakohus olid süüdistatava süüdi mõistnud,” selgitas justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juht Andreas Kangur juhtumi tausta.

“Nüüd oligi üks põhilistest süüdistatava väidetest see, et kuna prokuratuur korra juba menetluse lõpetas, siis poleks tohtinud seda asja uuesti menetleda seoses ne bis in idem põhimõtte ja muuhulgas ka Euroopa inimõiguste konventsioonist tuleneva keeluga sama tegu mitu korda menetleda ja sama teo eest mitu korda karistada. Riigikohus küsis Euroopa Inimõiguste Kohtult siin nõuandvat arvamust – kas Eesti prokuratuuri määrus, millega menetlus lõpetatakse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, kuid mida kõrgemalseisev prokurör võib vajadusel tühistada, kujutab endast lõplikku õigeksmõistmist [inimõiguste] konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 § 1 mõttes,” märkis Kangur.

“Selles asjas EIK leidiski, et tema senine praktika on piisavalt selge ja nõuandvat arvamust anda vaja ei ole. EIK-i arvates temale teadaolevate andmete põhjal pole Eesti ringkonnaprokuröri määrus menetluse lõpetamise kohta “õigeksmõistmine” konventsiooni tähenduses, mis tooks kaasa kahekordse menetlemise keelu rakendumise. Lõpliku otsuse peab siiski tegema riigikohus, võttes arvesse EIK-i väljakujunenud praktikat,” tõdes justiitsministeeriumi talituse juht Kangur.

Ta lisas selgituseks, et Euroopa Inimõiguste Kohus annab selliseid nõuandvaid arvamusi ainult siis, kui püstitatud küsimus on sedavõrd uus või keeruline, et nõuandvat arvamust paluval kohtul on vaja saada EIK-i seisukoht, et käimasoleva kohtuasja menetluses konventsiooniga ette nähtud õigusi tagada. Nõuandva arvamuse andmise mõte ei ole rahvusliku kohtu eest kohtuasi ära lahendada.

EIK otsusest teatanud väljaanne Canadian Lawyer märkis oma artiklis, et juhtum puudutab omavalitsusjuhti Soopi.

Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsustas mullu veebruaris Tartu endise vallavanemale Aivar Soobile mõistetud tingimisi rahalise karistuse 150 päevamäära ehk 10 885,50 euro ulatuses täitmisele pöörata. Ringkonnakohus leidis, et Soop rikkus mitmeid riigihankenõudeid, jagades hanke ebaseaduslikult osadeks, rikkus raha mõistliku kasutamise ning konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustust. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et Soop pani toime vahendliku omastamise, mis koosnes mitmest erinevast osateost, omastades kokku 20 234,59 eurot.

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, et riigikohus peab Aivar Soobi asja arutusele võtma, on oluline samm õigluse tagamisel Eestis. See näitab, et inimõiguste kaitse on meie ühiskonnas oluline ja et kõik kodanikud peaksid olema võrdsed seaduse ees. Riigikohus peaks järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust ja tagama õiglase kohtupidamise Soobi asjas. See on oluline mitte ainult Soobi jaoks, vaid ka kogu Eesti õigussüsteemi usaldusväärsuse ja õigluse tagamise seisukohast.