Moonbug: tahame murda rahvapilli kuvandit | Muusika

Tere tulemast Eestisse! Moonbug on unikaalne muusikagrupp, kes soovib murda rahvapilli kuvandit läbi oma põneva muusika. Nende unikaalne lähenemine traditsioonilistele pillidele ja meloodiatele on loonud uue ja kaasaegse heli, mis haarab kuulaja koheselt. Moonbugi muusika viib kuulajad ajatu rännakule läbi helide ja meloodiate, mis kõnetavad nii noori kui ka vanu. Astuge sisse sellesse maagilisse maailma ja avastage uus pilk rahvapilli muusikale koos Moonbugiga.

Rütmimuusikafestivalil TUJA 2024 astub tänavu lavale kaheksa koosseisu, sealhulgas kohalik kooslus Moonbug, kes eksperimenteerivad produktsioonivalikutega ja mängivad kromaatilise kandlega popmuusika piirimail, püüdes läbi selle tutvustada publikule rahvapilli väljaspool rahva- ja klassikalist muusikat.

Ansamblit saab TUJA 2024 festivalil näha 7. märtsil Viljandi kontserdipaigas Konservatoorium ning 8. märtsil Tallinnas Philly Joe’s jazz-klubis. Moonbugis musitseerivad koos Rebeca Žukovitš ehk Irene (vokaal), Marliis Miilimäe (kromaatiline kannel) ja David Ocean Kaljurand ehk Ookean (produtsent).

Tere, Moonbug! Kui pikalt olete koos mänginud ja kuidas kokku saite? 

Kandlemängija Marliis tutvus Ookeaniga 2022 aasta alguses, kus koos mindi Erasmus+ projektiga “Building Cultures Across Borders” Portugali heliinstallatsioone, uusi instrumente ja kaasaegset muusikat tegema. Sama projekti teises osas, mis toimus Eestis, kohtus Marliis laulja, laulukirjutaja ja audiovisuaalse kunstniku Irenega, kellega koos loodi teos kahele kandlele. Irenel oli juba ammu mõte sahtlisse kirjutatud looming avalikkuse ette tuua ja kannel koos oma laiendatud mängutehnikatega pakkus palju põnevust. Olles omakeskis kahekesi pisut katsetanud ja mõtteid mõlgutanud, sai ühendust võetud Ookeaniga ning sealt edasi oleme vaikselt kolmekesi juba üle aasta nokitsenud.

Kes on teie suurimad muusikalised eeskujud? 

Irene: Keeruline on välja tuua mingit kindlat eeskuju, kuna erinevate artistide puhul on fookuses erinevad elemendid. Teksti puhul olen olnud juba teismelisest peale suur Nick Cave’i austaja. Samuti, aga kindlasti mitte ainult teksti poolest kõnetavad mind Anne Clark, Michelle Gurevich, Anna Calvi, Björk. 

Marliis: Kuna kromaatiline kannel on üsna noor instrument, natukene rohkem kui 70-aastane, siis on kandlele jõutud veel üsna vähe muusikat kirjutada. Rütmimuusika suunal ei ole Eestis peaaegu et üldse tegutsetud. Seepärast on minu eeskujud pärit naaberriikidest, näiteks Riku-Pekka Kellokoski ja Ida Elina Soomest. Eesti heliloojate loomingust on südamelähedaseks saanud Malle Maltise ja Mirjam Tally teosed kromaatilisele kandlele.

Ookean: Produtsentide hulgast tooks välja Flume’i, Porter Robinson, Rustie, Hudson Mohawke’i, Tyler The Creatori, Dean Blunti. Eeskujud kipuvad olema stilistiliselt pigem hajusad. Imetlen nende käekirja ja võimet emotsioone rikkalikult muusikaks tõlgendada.

Millest on teie looming inspireeritud?

Meie loomingus segunevad kõikide liikmete erinevad muusikalised taustad nii klassikalisest kui ka indie muusikast, aga ka hiphop ja klubimuusikast. Inspiratsiooni pakuvad nii kunst, kirjandus kui kõik muud võimalikud eskapismi vormid, et siis hiljem neid igapäevaelu sündmustega dialoogi viia. Olulisel kohal on pidev otsing ja eksperimenteerimine just salvestamise ja produktsiooni käigus, aga ka mängutehnikate laiendamisel – kandle sisse puhumine, kõlakastil krabistamine, klaaskuuliga keeltel mängimine jne.

Kellele on teie muusika mõeldud?

Kuna meie lugudes on kesksel kohal tekst, siis mingi oluline osa läheb muusikast kaduma, kui sellele mitte tähelepanu pöörata. Niisiis võiks see inimene, kellele meie muusika n-ö mõeldud on, olla pisut tekstilembene. Samuti võiks ta olla mingisuguse huumorisoonega, et meid mitte liiga tõsiselt võtta – me oleme siiski rangelt melodramaatiline bänd.

Mis on teie suurimad unistused – kuhu tahaks jõuda, mida teha, kellega koostööd teha?

Me unistame mingist täiuslikust audiovisuaalsest tervikust. Nagu kontsert-installatsioonist või nii…Teeme ka kõvasti tööd, et tulevikus välja lasta täispikk album. Samuti tahaksime teha rohkem koostöid teiste kunstnikega, kaasata rohkem erinevaid instrumente ning produktsioonis eksperimenteerida. Olulisel kohal on ka kromaatiline kannel, mille juures tahaksime murda rahvapilli kuvandit, tutvustada laiemale publikule kromaatilist kannelt kui mitmekülgset instrumenti, mille peal saab mängida ükskõik missugust stiili muusikat.

Mida võib oodata teie TUJA kontsertidelt?

Nagu kannel, aga seksikas. Meie kontserdid ei ole üles ehitatud pelgalt lauludele, sisse on põimitud ka lavaluule. Tekstidega astub dialoogi kandle improvisatsioon, mis loob kuulajale kordumatu muusikalise elamuse, aga pakub ka intrigeerivat visuaalset kogemust erinevate laiendatud tehnikate näol.

Lõpetuseks jagage lugejatele mõned muusikalised soovitused, artistid, albumid, muusikapalad, mida ise hetkel palju kuulate.

Irene: Elades hetkel vihmases Belgias on kuidagi eriti magus kuulata n-ö tapeedina melanhooliat süvendavaid artiste. Nii käib mul pidevalt kusagil taustal kurb indie-muusika, mille esitajad mingi aja peale sulavad üheks inimeseks kokku. Teadlikult olen aga viimasel ajal üsna obsessiivselt kuulanud The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. 

Marliis: Sarnaselt Irenele olen ka mina praegu melanhoolse muusika lainel ja olen palju lohutust leidnud Tom Odelli uut albumit kuulates. Eriti hinge on läinud nimilugu “Black Friday”. Aga üldise silmaringi laiendamise mõttes soovitaksin kuulata ka kandlemuusikat, näiteks 2022. aasta klassikaalbum “Strings Attached. The Voice of Kannel” Anna-Liisa Elleri poolt ja 2023. aasta kammermuusika albumi nominent “Voolujoon” ansambel Una Corda poolt. 

Ookean: Kuulamise järjekorras on palju albumeid ootamas, sirvin aina uusi sounde ja hoiakuid. Palju käib mul muusika taustaks, näiteks kokates olen kuulanud soome artisti Grande Mahogany albumit “As Grande As” ning samuti vanemat Kendrick Lamari loomingut. Jooksvalt olen alati sillas, kui The Alchemist midagi välja laseb.

Noorte rütmimuusikafestival TUJA toimub tänavu 5.–9. märtsini Tartus, Viljandis, Pärnus ja Tallinnas. Täpsema kavaga saab tutvuda festivali kodulehel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Moonbugi eesmärk on muuta rahvapilli mainet ning populariseerida seda pilli muusikariistade seas. Nende tegevus tõestab, et rahvapillidel on oluline koht tänapäeva muusikamaastikul ning need sobivad suurepäraselt kaasaegse muusika loomiseks. Loodame, et Moonbugi tegemised aitavad kaasa rahvapillide armastuse levitamisele ning innustavad inimesi avastama ja õppima mängima seda ajaloolist ja unikaalset pilli.