Elisa-Johanna Liiva lugemispäevik: taeva tütred ja vestlused Ene Mihkelsoniga | Kirjandus

Tere tulemast Elisa-Johanna Liiva lugemispäevikusse, kus salapärased taeva tütred ja sügavad vestlused Ene Mihkelsoniga ootavad avastamist! See kirjanduslik tantsumaailm viib sind kaugemale kui kunagi varem, avades uksed lugemisele ja vestlustele, mis panevad sind mõtlema ja tundma sügavamalt kui kunagi varem. Astu sisse ja avasta Eesti kirjanduse võlu ja võim ning leiad end kaasahaaravatest mõtetest ja tundestest, mis jäävad kauaks meelde.

Veebruaris soovitab Elisa-Johanna Liiv ühte ilukirjanduslikku pala, mis räägib totalitaarse ühiskonna ebaõiglasest ja verisest toimimisest ning vestluskogu autoriga, kes on sarnased temaatikad oma raamatute peale hinnanguteta laiali jaotanud.

Piret Jaaks “Taeva tütred”
Varrak, 2023

“Mina ei ole loodud hommikust õhtuni näputööd tegema ja küpsiseid sööma, oodates, millal mind kõlbelisele kristlasele mehele pannakse,” lausus Hedvig tasa, sest see arvamus ei olnud just tihti heakskiitu leidnud.

Piret Jaaksi sattus Läänemaa muuseumis väljapanekule, mis käsitles Eesti päritolu misjonäri Anna Hedwig Bülli (1887–1981) lugu ja lugejatena võime selle eest tänulikud olla. Autor on võtnud ajaloolise isiku ning tema ennastsalgava töö ning pununud sinna ümber oma romaani “Taeva tütred”, mis räägib haaravalt ühe noore naise kutsumusest ja enesele kindlaks jäämisest.

Romaan avaneb valdavalt kahes ajas – Hedvigi (just sellisel kujul on naise nimi raamatus jooksvalt) õpiaastad koos läbi saatusliku kohtumise evangelist Kargeliga oma eesmärgile justkui kinnituse saamisest ning esimesele maailmasõjale eelnev ja selleaegne rahutus Marashi linnas, kuhu noor naine koos oma usuõega orbudekodusse tööle siirduvad. Kuigi pidevalt on õhus küsimused laste kohta, kes nende maja ette ikka ja jälle ilmuvad, on raamatu esimene pool kantud positiivselt laetud õhustikust, mida pakub lastele kooli loomine ja ka tüdrukutele lõpuks hariduse võimaldamine. Õhk aga hakkab muutuma iga uue lasu kuulmise ja uduga, mis ei ole enam ammu lihtsalt udu vaid kuskil lähikonnas põlev küla.

Kuivõrd annavad oma osa ajaloolised faktid ja allikad, erinevad ülestähendused misjonäride tööst ja mõttemaailmast ning uurimistööd, siis on Jaaks osava kirjutajana vältinud lugeja ülekoormamist, lastes sündmustel lahti rulluda üksikutele tegelastele keskendudes, nende läbi suuremal pildil hoomatavaks muutuda lastes.

Järel- ja tänusõnad lõpetab autor faktiga, et Eesti pole siiani tunnistanud armeenlaste genotsiidi. Kahjuks peab ütlema, et see on liigagi päevakohane fakt ka tänaste sündmuste taustal.

Ene Mihkelson “Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga”
Koostanud Eva ja Mart Velsker
EKSA, 2019

Vaikimises on uppumisoht, puudutagu see siis igapäeva või kirjandust.

Ene Mihkelsoni juubeliaastal on kirjanikule (taas) tähelepanu pööratud, tänuväärset tööd teeb ka Ene Mihkelsoni selts ning tahaksin lugemissoovitusena peatuda 2019. aastal ilmunud kogul “Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga”. Nimi annab juba aimu, et ühtede kaante vahele on kogutud  vestlused ja intervjuud kirjanikuga, seda aastatel 1984–2015. Lisaks on eessõna kirjutanud Viivi Luik ning lisatud on ka Mihkelsoni enda artikkel “Isiklikust kunstis”.

Mihkelsoni austajana oli mul see raamat aasta või paar kodus ootel, aga lükkasin lugemist muudkui edasi. Eks ikka teadmise pärast, et kui ma ta nüüd avan, siis saab otsa. Nii nagu Mihkelsoni lugemisega, ei juhtu see ka selle koguga. Mõtlemisainet jagub vestluste vahele ja ka siis, kui raamat ise justkui seljatatud on. Kui nii saab üldse öelda. Tegelikult lugeja ju ei oota, et tagumine kaas vastu vaataks, eriti kui tegu on hea raamatuga.

Erinevate vestluste taustal võib aimata Mihkelsoni hetketujusid – näiteks kohati on tunda, et ühed ja samad küsimused väsitavad teda, aga ka vastavalt võivad sütitada. Lugejat korduvad vastused ei väsita, vaid nende ümber tekib iga uue vestlusega edasiviivaid mõttelõngu, sest kuigi kirjanik endale nii mõneski küsimuses läbi aasta(kümne)te kindlaks jääb, siis kumab läbi tema uudishimu ümbritsevasse maailma ja inimese toimimisse selles. Ta vihjab arvukale vestlustele, mida ta peab nii sõpradega kui inimestega keda ta kohtab oma suvekodu naabruses, linnatänavatel, kodumajas Tartus ja sellele, kuidas kõik need teda innustavad.

Eelmise masu aegu võib Mihkelsoni vastustes märgata ehmatavalt sarnaseid tendentse tänase päevaga – kirjanik leiab, et selle asemel, et tahta pääseda viie rikkaima riigi sekka peaksime tahtma targaks saada. Tahaksin siinkohal vastuse ümbersõnastamise asemel selle kirjaniku enese sõnadega välja tuua:

Me peaksime tahtma saada targaks. Me peaksime hoidma oma andeid. Me peaksime aru andma, et meie oleme üks kõige väiksemaid keelealasid, kellel on oma riik. Meie keelel ja kultuuril, eriti just keelel, on tohutu roll. Eesti on täis andekaid inimesi ja ükskord on neil tiivasirutuseks vähe ruumi. Nad lähevad meilt ära, sellepärast, et meie riigi poliitika ei ole pööranud tähelepanu inimesele, kultuurile, kunstidele. Ja see on kuri.

Mihkelson rääkis nii 2009. aastal, aga sobitub muutumata kujul täielikult ka 2024. aastasse. Iga uue raske ajaga peavad kunstid enda olemasolu õigustama. Ja see on kuri.

Lõpetuseks tahaksin ma Mihkelsoni uudishimu ja avatust silmas pidades tuua välja, kuidas ta pidevalt uutel autoritel ja kriitikal silma peal hoidis ning sellest rääkis. Kui Vikerkaares või Loomingus paistsid silma uued autorid nagu Mehis Heinsaar või Indrek Koff, kes tema arust tähelepanu väärisid, siis tõi nad ta ka välja. Tema kiitus võis olla napp, kuid siiras ja seeläbi ilus jälgida. Enda teoste kohta kriitikat luges ta huviga, aga seisukohaga, et kui raamat on trükist tulnud, siis on ta oma elu elama hakanud ja lugejal on õigus arvata, mida tahab. Tundub, et erilist rõõmu valmistas talle arvamuste ja tõlgenduste paljusus.

Kokkuvõttes võib öelda, et Elisa-Johanna Liiva lugemispäevik “Taeva tütred” ja vestlused Ene Mihkelsoniga pakuvad põnevat sissevaadet Eesti kirjandusmaailma. Liiva analüütiline lähenemine teoste järele aitab lugejal paremini mõista nende sügavamat tähendust ja autorite loomingulist visiooni. Samuti on vestlused Ene Mihkelsoniga väärtuslikud, tuues esile tema mõttekäike ja loomingu tausta. See raamat on inspireeriv lugemine kõigile kirjandushuvilistele, kes soovivad avardada oma teadmisi eesti kirjanduse kohta.