Alari Allik. Ühe luhtunud soovi radadel Stalkeri ja Shinrani jälgedes | Film

Tere tulemast Eestisse! Alari Allik on Eesti filmilooja, kes on võtnud enda kanda ülesande viia meid seikluslikule teekonnale läbi Peipsi järve taha, kus asub seni avastamata maailm. Tema uus dokumentaalfilm “Ühe luhtunud soovi radadel Stalkeri ja Shinrani jälgedes” viib meid Nõukogude Liidu järelmõjudega aladele, kus Allik avastab unustatud kultuuri ja inimeste kohanemisvõimelisust. See haarav film kutsub meid avastama uusi maailmu ning tundma huvi nende mineviku ja oleviku vastu.

Vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaan “Väljasõit rohelisse” (“Пикник на обочине”, 1972) ja selle põhjal seitse aastat hiljem valminud Andrei Tarkovski film “Stalker” (1979) on loomult väga erinevad teosed – esimene žanripuhas ulmemärul, teine vaikne filosoofiline mõtisklus –, kuid vormilistele erinevustele vaatamata kõnelevad mõlemad sellest, kuidas põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Nii raamatus kui ka filmis küsitakse, kas isetu soov, mille sihiks on tuua maailma rahu, õnne ja kõike muud toredat, on ülepea võimalik, kas see pole mitte soovijate piiratuse tõttu ikka ja jälle määratud luhtuma?

Romaanis “Väljasõit rohelisse” on tulnukad Maad külastades jätnud maandumispaikadesse, mida hakatakse kutsuma Tsoonideks, maha kõiksugu kummalisi objekte. Keegi ei tea, miks võõra tsivilisatsiooni esindajad siia üldse tulid. Ühe tegelase sõnutsi korraldasid nad lihtsalt ühe toreda pikniku – väljasõidu rohelisse – ega viitsinud pärast enda järelt prügi ära koristada. Mõned mahajäetud esemed on kasulikud, mõnede otstarve aga on täiesti ebaselge. Tsoonidest leitud objektide kasutusviiside väljaselgitamiseks on loodud rahvusvaheline instituut. Need riigid ja korporatsioonid, kellel ebamaist päritolu materjalidele juurdepääsu pole, on leidude omandamisest äärmiselt huvitatud. “Stalkeriteks” hüütavad mehed, kes oma elu ohtu seades kummalisi esemeid keelualadelt ära toovad, võivad seetõttu mustal turul päris korralikult raha teenida, kuigi päris rikkaks neist keegi ei saa.

Peategelaseks on üks stalkeritest – Redrick “Red” Shoehart –, kes on kogu elu pühendanud Tsooni külastamisele. Tema tütre keha katab kuldse läikega karv. Redrick teab, et see mutatsioon on seotud tema sagedaste käikudega reostatud alale, ja tunneb endal lasuvat süükoormat. Samas, keelualal käimata pole tal võimalik vaesuses virelevat perekonda aidata. Viimase reisiga proovibki ta jõuda kuldse kera kujul ilmuva nähtuseni, mis täitvat inimese iga soovi. Ta loodab eelkõige, et tal õnnestub oma tütrele soovida helgemat tulevikku. Sellele surmaohte täis teekonnale võtab ta kaasa invaliidist stalkeri noore poja Arthuri, kellelt ta küsib, mida too soovida kavatseb. Arthur ütleb: “Noh, kõigepealt muidugi jalgu isale… Ja et kodus oleks kõik korras”, aga seepeale ütleb Redrick heatahtlikult: “Vale puha, vale puha. … Sina, sõber, pane kõrva taha: Kuldkera täidab ainult sisimaid soove, ainult niisuguseid, et kui ei lähe täide, siis pane või nöör kaela!”1 Redrick ise on samas valmis ihaldusväärse objektini jõudmiseks tegema kõike, isegi seadma ohtu oma kolleegi poja elu. Ta teab, et lihamasinaks nimetatud ohtliku koha läbimiseks tuleb keegi ohverdada, aga loodab muidugi viimase hetkeni, et tal õnnestub kuidagi hakkama saada ja välja mõelda mingi nipp. Lihamasinale lähenedes küsib ta endalt, kas tal on noorest mehest kahju, ja leiab, et kahjutunne on luksus, mida ta ei saa endale lubada: “Ma pean valima: kas üks või teine… Esmakordselt nägi ta vaimusilmas täie selgusega valikut, mille ta pidi tegema: Kas see poiss siin või minu Kiisu. Valida polnud siin midagi, kõik oli selge.”2 Kui noor Arthur märkas Kuldkera, jooksis ta tantsusammul selle poole ja hõiskas: “Õnne kõigile!… Tasuta!… Nii palju õnne, kui kulub!… Tulge kõik siia!… Jätkub kõigile!… Kellelegi ei tehta liiga!”3 Seejärel haaras tühjus ta endasse ja saabus vaikus.

Jaak Tomberg võtab Arthuri surma näinud Redricku vaimse seisundi hästi kokku: “Redricku tee Kuldkerani on vaba, kuid sellele lähenedes tabab teda eksistentsiaalne meeltesegadus. Ta vaatab mõrult tagasi oma elule, mis on olnud täis meeleheitlikku olelusvõitlust karmis maailmas, ning avastab, et ei oska enam sõnastada, mida ta keralt õigupoolest soovib.”4 Läbikukkumine ei tähenda niisiis seda, et ta ei jõuaks sihile – Kuldkera, milleni jõudmiseks tuli ohverdada kolleegi poeg, on ju tema käeulatuses –, vaid seda, et ta ei tea, mis ta oma südames kõige rohkem soovib ja veelgi enam – kas hea soovimine ühtedele ei tähenda mitte, et nende õnn tuleb teiste arvelt (nii nagu tema tütre õnn tuleks Arthuri arvelt). Just siin, romaani viimastes lausetes, kus Redrick pöördub Kuldkera poole, panevad Strugatskid kirja põhiküsimuse, mis jääb kummitama ka Tarkovskit: “Mul ei ole sõnu, mulle ei ole sõnu õpetatud, ma ei oska mõtelda … Aga kui sa oled tõesti niisugune… kõigevägem, kõikvõimas, kõikemõistev… katsu aru saada! Vaata minu hinge, ma tean – seal on see kõik olemas, mida sulle vaja on. Peab olema. Sest oma hinge ei ole ma ju kunagi ega kellelegi müünud! Ta on minu oma, ta on inimese hing! Otsi minust ise välja, mida ma tahan – ei saa ju ometigi olla, et ma tahaksin halba!… Olgu neetud see kõik, ma ei suuda ju midagi välja mõelda peale nende tema sõnade: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!”5

Mulle tundub, et Arthuri sõnastatud soovi võtmesõnaks on “tasuta”. Just see igapäevase elu raskustega seotud sõna annab märku kõneleja siirast südamesoovist. Arthur, kes lapseliku rõõmuga kera poole jookseb, on pärit karmist maailmast, kus lihtrahvas peab eluspüsimiseks tohutuid jõupingutusi tegema. Ta on harjunud mõtlema, et midagi ei saa siinilmas tasuta – õnne tuleb osta (jook, naised – kõik maksab) või mustal turul mitmesuguste vidinatega hangeldades kätte võidelda. Tasuta õnn, mis tuleb kätte nii, et “kellelegi ei tehta liiga”, st ei piinata, tapeta, ei tõmmata tehingu käigus kotti pähe jms, on siiras unistus, mis ilmselt lähekski täide, kui lihamasin Arthurit maha ei niidaks. Redrick on aga eluraskuste käigus kalestunud. Siia punkti jõudmiseks on ta oma perekonna huvides pidanud reetma paljusid, ta on pidanud oma tütre seadma tähtsamaks sõbra pojast. Kas ta pole isiklikku õnne taga ajades liiga kaugele läinud? Kummalise kohtumõistjast seadeldise ees seistes aimab ta, et kogu see kuri, mida ta südames on kandnud, ei pruugi jääda Kuldkera jaoks saladuseks: “Otsi minust ise välja, mida ma tahan – ei saa ju ometigi olla, et ma tahaksin halba!” Samas ihkab ta kättemaksu paljudele ja teab üsna hästi, et tema hinge hämaras sügavuses on peidus igasugu asju, mille olemasolu ta ainult aimab ega julge endalegi tunnistada. Mõned leheküljed varem on viha Redricku südames selgelt sõnastatud: “Aga teie kõik ülejäänud, Raisakullid, Padakonnad, Tulnukad, Luidrikud, Quoterblood’id, täinahad, rohelised ja krabisevad, Kõõkskõrid, lips kaelas ja munder seljas, vannivahus pestud, portfell käe otsas, kõnemehed, heategijad, tööandjad koos oma igaveste akude ja igiliikuritega, sääsekiilakatega, lahkete lubadustega – nüüd aitab, olete mind küllalt ninapidi vedanud, … lohistasite, tirisite ja tõmbasite läbi pasa, läbi vanglate ja kõrtside… Aitab!”6 Küllap on just see iha õigluse järele, et kõik need, kes talle on liiga teinud, võetaks vastutusele, see sisimas peituv instinktiivne soov, mis tegelikult täide läheb, kuigi (nagu teoses öeldakse) ka imed on võimalikud.

Ladusalt loetava žanrikirjanduse varjus tõstatavad Strugatskid justkui muuseas suuri küsimusi, mis jõuavad tänu teoste vormile laia lugejaskonnani. Kuidas siis ikkagi soovida head kõigile? Endale head soovides tehakse liiga teistele. Teistele head soovides vaadatakse neile enamasti läbi enda prillide, st juhindutakse sellest, kuidas määratletakse “head” teatud päritolu ja kultuuriliste eelistustega seltskonnas. Kõigile head soovides ei peeta üldjuhul silmas kõikide inimeste, vaid ühe piiratud kogukonna (nt pere, töö-, aate- ja rahvuskaaslaste) vajadusi. Muidugi on sedasorti meie-projektidel, mis visandavad helget tulevikku mingitele inimrühmadele, veidi avaram haare kui üdini isekatel mina-projektidel, aga paraku ei hõlma nad ikkagi kogu inimkonda või, veelgi enam, teisi elusolendeid.

Just seetõttu on mahajaana budismis arvatud, et kõikehõlmava heasoovlikkuseni võib jõuda ainult kõiki olendeid aidata tõotanud bodhisattva, kes teeb seda minatuse (ja eelpool kirjeldatud meietuse) pinnalt – ta annab ära kõik, mis tal on, ka heategudest tulenevad hüved, et olla üleni teiste päralt. Sedasorti olend suudab tõepoolest tuua “õnne kõigile”, aga tavalise inimese jaoks jääb see tihti kõigest enesekeskseks fantaasiaks, mis iha, viha ja rumaluse tekitatud moonutuste tõttu on määratud luhtuma. Seepärast me vist olemegi, vaatamata lõputule õnnesoovimisele sotsiaalmeedias ja mujal, õnnetumad kui kunagi varem, sest elutunnetuseni, mille pinnalt oleks tõepoolest võimalik siiralt soovida “õnne kõigile”, pole minapilte kõrvutavas ja võimendavas maailmas lihtsalt võimalik jõuda.

Samas Strugatskid näivad siiski olevat optimistlikud. Redricku hinges võib Kuldkerani jõudmise hetkel olla piisavalt minatust, et soov “Õnne tasuta, kõigile!” tõepoolest täituks, kuigi autorid on väga kavalalt selle soovi paigutanud romaani lõppu, et jätta kõik otsad lahtiseks. Strugatskid usuvad vist ikkagi kaasasündinud headusesse. Lihtne rikkumata inimene, kes lähtub enda vajadusest ega tegutse ühegi korrumpeerunud organisatsiooni huvides, soovib südames head kõikidele olenditele. Kui kõikvõimas Kuldkera suudaks peegeldada sellise lihtsa inimese hinge, tuleks loodetavasti esile puhas ja hea kõikidest meeleplekkidest (kleša) vaba loomus, mis vaatamata rasketele oludele on karmi välimusega meestes ikkagi säilinud. Nii nagu hiina filosoof Mengzi (372–289), usuvad ka autorid, et iga taim kasvaks uhkeks sirgeks puuks, kui kehvade olude tuuled teda kõveraks ei painutaks. Lihtne mees ei pruugi osata seda igatsust hüve järele hästi sõnastada, aga see tegelikult polegi oluline, kuidas ja kas ta seda viimaks välja ütleb, sest vajadust vabaneda igapäevaelu kannatusest (budistid ütleks siinkohal dukkha) õhkub kogu tema karusest olemusest.

*
Oma filmis “Stalker” on Tarkovski inimhinges peituvate soovide osas tunduvalt pessimistlikum. Teose sõnumi võimendamiseks otsustas ta ohverdada suure osa Strugatskite detailsest worldbuilding‘ust. Nimelt kahetses ta veidi, et oli Stanisłav Lemi romaani põhjal tehtud “Solarises” (1972) jäänud kinni igasugu ulmebutafooriasse (raketid, kosmosejaamad, vilkuvad tuled jne), mis järgisid Stanley Kubricku “2001: A Space Odyssey” (1968) eeskuju, sest “filmi sõnum oleks võtnud kristallselgema ja suuremõõtmelisema kuju, kui seda oleks õnnestunud täielikult vältida”.7 “Stalkeris” avaneski võimalus muuta filmikeel lihtsaks ja lineaarseks, et ekraanil toimuv mõjuks eelkõige “reaalsusena, mis on inimesele mõistetav ja lapsepõlvest tuttav”.8 Tulnukatest Tarkovski filmis ei räägita, Tsoon on mingil seletamatul põhjusel lihtsalt olemas. Ebamaise Kuldkera asemel täidab soove Tuba, kuhu Stalker juhatab kaks tegelast, Professori ja Kirjaniku, kelle eesmärgid ja motivatsioon on väga erinevad. Kirjanik vajab uute meistriteoste jaoks inspiratsiooni, professor tahab aga ära hoida kaost, millesse Toa olemasolu võiks maailma paisata. Samas antakse vaatajale igal sammul mõista, et küllap on neil hinges veel nii mõndagi, mida nad filmi jooksul välja ei ütle, aga mis Toas võiks ilmsiks tulla.

Strugatskite idee – vaata mu hinge ja sa näed, mida ma tegelikult soovin – on siin viidud äärmuseni. Meile antakse selgelt märku, et erinevalt muinasjuttudest, kus kuldkalale või džinnile võib öelda, mida tahad, ei täida Tuba tellimusi – Toa jaoks ei ole võimalik neid soove sõnastada ega kuskilt etteantud rippmenüüst valida. Vääramatu jõuga teostub sügavaim salasoov (самое сокровенное желание), mida sa pole võib-olla endale teadvustanudki, mida sa oled enda eest hoolikalt varjanud, kusagile mitteteadvuse põhjatusse sohu maha matnud. Kui üle läve astuda, pole tagajärgi võimalik ära hoida – see, mis oli peidus, tuleb nüüd päevavalgele. Inimene saab teada, mida ta tegelikult tahab, ja ühtlasi taipab, kes ta ülepea on. Tuba on peegel, mis ei moonuta, ruum, kus kaovad kõik dualistlikud eristused – sisemine saab väliseks, maailma olek sõltub täielikult Tuppa sisenenud inimese hingeseisundist.

Stalker on veendunud, et tal õnnestub leida tõeline kierkegaardlik usurüütel või minatu bodhisattva, kelle sisenemine Tuppa muudaks kõikide olendite käekäiku ja tooks õnne kõigile, aga filmis seatakse sellise siiruse võimalikkus muidugi kohe kahtluse alla, sest inimesed, kes on maailmas mõnda aega elanud, kipuvad olema kalestunud – neist on kadunud lapselik õhin (seesama, mis romaanis oli olemas Arthuril), lihtne usk, mida Tuppa sisenemiseks vaja oleks. Moskva idauuringute instituudis araabia keelt õppinud Tarkovski tsiteerib filmis Laozi “Kulgemise väe raamatu” 76. peatükki: “inimene sünnib / õrn ja nõrk // inimene sureb / karm ja kange // rohud puud sünnivad / õrnad ja paindlikud // rohud puud surevad // kuivad jäigad // sest // karm ja kange astub surma // õrn ja nõrk ent astub ellu.”9 Just seda nõtkust pole üheski Toa poole liikuvas tegelases.10 Stalker viib Tsooni endasarnaseid kibestunud vanamehi, kes on elust väsinud, karmid ja kanged. Neis pole enam alles nooruslikku usku tulevikku, mis häid soove neilt ikka oodata on.

Professor kahtlustab, et kõik halvad sündmused tulenevad Toast – riigipöörded, diktaatorid, sõjad, superbakterid jne. Ta kavatseb selle paiga õhku lasta, et kurja rohkem ei sünniks, aga mõistab, et võtaks selle teoga võimaluse maailma muutumiseks. Küüniline Kirjanik aga ei usu, et kõikehõlmavad soovid ülepea võimalikud on: “Üheski inimeses ei saa olla sellist viha või ütleme armastust, mis laieneks kogu inimkonnale! Tahetakse raha, naisi, kättemaksu, et auto sõidaks ülemusest üle, üht koma teist, aga maailmavalitsemine, õiglane ühiskond, maine paradiis – need pole ju soovid, vaid ideoloogia, tegevused – mingi ähmaselt tajutav kaastunne, mis ei saa teostuda. Mitte nii nagu tavalised instinktiivsed vajadused.”11 Nii on Kirjaniku arvates Tuppa sisenemisel täituvad soovid täiesti juhuslikud: “Unistad ühest, saad midagi hoopis teist.”12

Et Toa olemus külalistele ja ühtlasi ka filmi vaatajatele võimalikult selgeks teha, räägib Stalker loo Okassea-nimelisest kolleegist, kes lihamasina läbimiseks (filmis on tegu hämara niiske kanalisatsioonitoruga) ohverdas oma venna, kes oli peenetundeline ja andekas hea mees. Hiljem kahetses ta oma tegu hirmsasti ja sisenes Tuppa, olles täiesti kindel, et tema siiraim soov on vend elu äratada. Kui ta aga koju läks, leidis ta eest hunniku raha. Ta mõistis, et kogu elu oli teda juhtinud ainult kasuahnus, ning poos ennast üles. Okassea loos kajavad vastu Strugatskite romaanist tuttavad motiivid – noore Arthuri ohverdamine tütre õnne nimel ja sellega kaasnevad hingepiinad.

Kirjanik, kes loo ära kuulab, ütleb Toa lävel seistes: “Okassiga mõistis, et täide ei lähe lihtsalt mingi soov, vaid südamesoov (сокровенное желание). Mingit vahet pole, mida sa seal kõva häälega karjud. Siin täitub ainult see, mis vastab su loomusele, olemusele (натура, суть). Endal sul pole aimugi, mis see on, aga ta istub su sees ja juhib sind terve elu. … Ta [Okassiga] palus põlvili, et saaks oma venna tagasi, aga sai hunniku raha – ja midagi muud tal saada polnudki. Okassiga sai, mis Okassea osa. Aga südametunnistus, kõik need hingepiinad, need on kõik välja mõeldud, need tulevad ainult peast (от головы). Ta sai sellest kõigest aru ja pooski end üles.”13 Kirjanik mõistab Toa olemust väga hästi ja otsustab lävel tagasi keerata: “Mina su Tuppa ei astu. Ei taha seda prügi, mida minusse on ladestunud, kellegi peale välja valada. Isegi mitte sinu peale. Ja siis end Okassea kombel üles puua. Lähen tõmban parem oma haisvas kirjanikusuvilas korralikult nina täis. Ei, Stalker, Suur Madu, inimesi sa küll ei tunne, kui minusuguseid viletsaid vennikesi siia vead.”14

Kirjanik ei teadnud, et tegelikult just see taipamine, et ta on kõigest “vilets vennike”, aitas tal elusalt lihamasinast läbi tulla. Stalker pidi valima ohvri, kes esimesena torusse astub, sest ta on veendunud, et teisele poole see inimene ei jõua. Ta lasi Kirjanikul ja Professoril liisku tõmmata, aga jättis tegelikult tikud murdmata ja pani need kõigepealt Kirjaniku ette, kes, pikem tikk käes, vastu tahtmist niiskesse tunnelisse suundus. Vastupidi ootustele jõuab Kirjanik teisel pool toru asuva müstilise lainetava kõrbeni, mille keskel on kaev ja mille kohal lendav vares haihtub õhku (nõnda haihtus õhku ka Arthur romaanis). Stalker hüüatab: “Teil vedas! Jumal küll, nüüd elate 100 aastat!” Ta on veendunud, et ta on toonud Toa juurde hea inimese. Kirjanik on lihamasina katse läbinud, sündinud on ime. Tsoon jättis mehe, kelle Stalker ohvriks valis, hoopis ellu.

Kirjanik aga ennast heaks inimeseks ei pea ja see ongi tema salajane tugevus. Pärast lihamasina läbimist peab ta pika monoloogi: “Mul pole südametunnistust, on ainult närvid – keegi lurjus laidab – haav, teine lurjus kiidab – jälle haav. Paned kogu oma hinge töösse, aga nad õgivad sul seest nii hinge kui ka südame. Ja ka kogu räpa su hingest. Sest nad on ju kõik kirjaoskajad, kogu see maailm – kirjastajad, toimetajad ja mingid naised… Mis kuradi kirjanik ma olen, kui ma vihkan kirjutamist. See on haiglane häbiväärne amet, nagu hemorroidid. Mõtlesin algul, et mu raamatud teevad elamise paremaks – ah, pole neid kellelegi tarvis. Mind pole vaja. Kui suren, süüakse kedagi teist.”15 See monoloog annab tunnistust meelelaadist, mis Kirjaniku päästis. Enda piiratud olemust mõistes kahetseb ta oma puudusi ja jõuab teatava minatuseni, st distantseerub oma mina-projektist, mille ta kirjanikuna ette oli võtnud, mida ta terve elu oli ehitanud. Samuti näeb ta läbi kogu kirjastusseltskonna meie-identiteedi ja tõuseb sellest kõrgemale, aga mitte nii, et ta peaks seetõttu ennast teistest tähtsamaks, vaid vastupidi – alamaks ja viletsamaks. Tema mina on väga õhukeseks kulunud ja see annab talle võimaluse lihamasina sõelast läbi libiseda.

*
Nii romaanis kui ka filmis on niisiis takistuseks just need “minu” soovid, millega “meile” head tahetakse. Kõikidest mina- ja meie-projektidest tuleb Kuldkera ees või Toa lävel seistes oma meel tühjendada. Kuni mina eksisteerib, isegi selline mina, mis ihkab kõigile head, takerdub iga soov selle taha ega jõua isetu õnnesoovini. Inimene mõtleb: ma olen nii hea, sest ma tahan kõigile head, aga selle varjus loob ta (sageli teadvustamatult) kuvandi endast kui heast inimesest, keda kõik ülejäänud imetlevad. Niisiis tahab ta muuhulgas, et teised tema kui heategija valguses halvemad paistaksid. Erinevalt teistest teen mina head, mõtleb selline inimene, ja ülendab end selsamal hetkel teiste alandamise arvelt. Just sellepärast on Jaapani tõelise puhta maa õpetuses (jōdo shinshū) leitud, et eelkõige peaks iga inimene aru saama, kuidas just tema ise ongi kuri. Ta peaks alanema teiste ülenemise nimel. Täpselt nagu tegid seda Redrick romaanis ja Kirjanik filmis.

Puhta maa õpetuse järgi pöörab selline taipamishetk, kus mõistetakse, et “mina olen halvim kõigist nii ülal taevas kui all maa peal”, kogu maailma pea peale. Kultuuriloolane Yanagi Muneyoshi (vahel ka Sōetsu, 1889–1961) sõnastab sellise tunnetuseni jõudmise astmeid niimoodi: “Ma olen kurjem kui teised; ei, hoopis mina üksi olen kuri; ei, pigem kurjus – see olengi mina.”16 Mida väiksemaks kuri mina kulutada, seda suuremaks ja avaramaks muutub maailm, mida muidu eri mina-projektide jaoks sobivateks pisikesteks suutäiteks tükeldatakse. Yanagi kirjutab: “Kui mina jääb piiritult väikeseks, tuleb esile kõik, mis pole mina, ja see on piiritult suur. Väike mina ja suur mina puutuvad teineteisega kokku. Mina muutub üha pisemaks ja pisemaks, kuni viimaks ei jäägi midagi järele. Ja just selsamal ajahetkel, kui mitte midagi järel pole, heidetakse mina täielikult minema. Selsamal ajahetkel kohatakse suurt. Väike puudutab suurt, määrdunu (kegare) saab osa puhtusest (jō).”17 Ainult sedasi on puhta maa õpetuse kohaselt võimalik astuda üle Toa läve, sest niiviisi teostub südamesoov, mis pole enam väikese südame oma, vaid toetub tollele suuremale piiritule südamele. See pole nüüd enam ainuüksi tema soov, vaid midagi ääretult suurt, midagi, mis toob tõepoolest õnne kõigile, sest selles soovis on kadunud dualistlik vastandus enda ja teise vahel.

Jōdo shinshū rajaja Shinran (1173–1263) käitus ise nagu Stalker. Ta ütles, et varasemad puhta maa õpetajad Shandao (613–681) ja Hōnen (1133–1212) on näidanud talle teed, mis viib ümbersünnini Amida Buddha paradiisis ja tema kõnnib nende jälgedes, et surmahetkel jõuda hea ümbersünnini. Ta ei soovi isegi oma isale ja emale head, sest neid on päriselt võimalik aidata alles siis, kui temast on saanud isetu bodhisattva. Ta on enda sõnutsi kõigest üks vilets vennike, üks paljudest teejuhtidest, kes ei toetu enda jõule (jiriki), sest sedasorti jõudu tal õigupoolest polegi, vaid ainult teiste budade ja esiõpetajate jõule (tariki). Tekstis “Kõrvalekaldeid kahetsedes” on Yuienbō tema sõnad nõnda üles kirjutanud: “Lõppude lõpuks pole ju võimalik teada, kas [Amida] nime lausumine on tõepoolest seeme, mis võrsub ümbersünniks Puhtal Maal, või hoopistükkis tegu, mille tagajärjel mind heidetakse põrgu põhja. Kui peakski selguma, et õpetaja Hōnen pettis mind ja nime lausumine viib otsejoones põrgusse, ei tunne ma ikkagi mingit kahetsust. Oleks ma keegi, kes mõne teise harjutuse läbi võinuks buddha‘ks saada, kahetseksin ilmselt kibedasti asjaolu, et mind juhatati eksiteele ja sattusin nime lausudes põrgusse, aga kuna minusugusel inimesel pole algusest peale olnud võimalust ühegi muu harjutuse abil kusagile jõuda, siis on põrgu algusest peale minu ettemääratud elukoht.”18 Nii nagu Stalker, Kirjanik ja Professor, tahaks temagi hoiduda soove täitvasse Tuppa sisenemisest, et hoida ära kõikvõimalikke halbu tagajärgi, kuid budistliku õpetuse järgi pole see võimalik, sest me kõik oleme mingis mõttes kogu aeg selles toas – igal mõttel ja teol on viljad, karmilised tagajärjed. Shinran tahaks puhtal maal sündides sellest Toast põgeneda ja nõndaviisi väljuda lõputust sõltuvusliku tekkimise ahelast, kus kuri tuleb alati tagasi, kõik muudkui kordub ja kordub, kuid ta mõistab, et ainuüksi enda pingutusest siin ei piisa.

Aga muidugi pole selline endast loobumine ja täielikult teisele toetumine omane ainult budismile. Sellise teise teadvustamine, mille valguses “mina” oma piiratuses esile tuleb, on iga religiooni tuum. Mitmed filosoofid on tähele pannud, et kui pole seda teist, kes näeb minu sisse, tunneb mu räpaseid väikeseid saladusi, teist, kelle eest ma ei saa midagi varjata, pole päriselt võimalik ennast selgelt näha. Selle teise ees ei saa kanda mingeid maske, tema eest pole võimalik musta valgeks rääkida ega tehtud tegusid olematuks spinnida. Pole mingit vahet, kuidas me seda teist nimetame – see sõltub paljuski kultuurist ja traditsioonidest –, aga tunnetuslikult on see teine igaühele meist kättesaadav.

Jacques Derrida on teoses “Surma and” sellest rääkinud Aabrahami ja Iisaku loo kaudu, mida käsitleb Kierkegaard “Kartuses ja värinas”. See lugu on käesoleva arutluse kontekstis oluline ka seetõttu, et Iisak võtab romaanis Arthuri ja filmis Kirjaniku kuju. Aabraham läheb mäele ja tema valmidus poeg ohverdada peab olema täielik – ta ei saa soovida, et ta poeg jääks ellu, ta ei saa midagi sellist paluda, sest jumala soov on ülimuslik. Derrida ütleb: “Aabraham on jumalaga mitte-vahetuses [non-echange], salajas, sest ta ei räägi jumalaga ega oota temalt vastust ega hüvitist.”19 Aabraham tõstab käe, et tappa oma poeg, ta on valmis ära andma kõige olulisema, mis tal on, ja sel hetkel usaldab ta jäägitult teist, kes on selle otsuse tema eest langetanud. Ainult selle jäägitu usalduse tõttu, mida jumal tema südame salajasse soppi vaadates näeb, sekkub ingel ja saab teoks soov, mida ta ei soovinud – ta poeg jääb ellu. Derrida kirjutab: “Olles loobunud võitu või kasu teenimast, enam mitte oodates ei vastust ega hüvitust, mitte oodates midagi, mida talle võidaks tagasi või tasuks anda [rendu], midagi, mis tema juurde tagasi tuleks või talle tulu tooks [lui revienne] … Talle anti see tagasi, sest ta ei rehkendanud.”20

Nii Aabraham kui Shinran olid valmis oma tegude eest põrgusse minema. Kumbki ei rehkendanud ega oodanud mingit tasu. Just nemad olid inimesed, kes võiksid Kuldkera ees seista või Tuppa siseneda, sest nende puhul oleks lootust, et lihtsana näiv soov “ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!” tõepoolest täituks. Hirmus on aga see, et mitte keegi – isegi Aabraham ja Shinran – ei saa kuidagi teada, mis juhtuma hakkab, enne kui nad päriselt juba Toas on. Seetõttu tasub meiesugustel tavalistel tüüpidel end sealt pigem kaugele eemale hoida.

1 A. Strugatski, B. Strugatski, Väljasõit rohelisse. Tlk M. Varik. Tallinn, 2016 [1987], lk 168.

2 Sealsamas, lk 174.

3 Sealsamas, lk 190.

4 J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu, 2023, lk 12.

5 A. Strugatski, B. Strugatski, Väljasõit rohelisse, lk 192.

6 Sealsamas, lk 183–184.

7 A. Tarkovski, Перед новыми задачами [1972]. Rmt-s: Мир и фильмы Андрея Тарковского. Koost. N. Zorkaja jt. Moskva; Leningrad, 1991, lk 322.

8 Sealsamas, lk 322.

9 Laozi, Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. Tallinn, 1979, lk 57.

10 Nõtkusele viitavad filmis küll luukerest välja kasvav roheline puu, küll vetikad, mis vees õõtsuvad ja voolu järgi kuju võtavad. Huvitav on juhuslik asjaolu, et vetikate vahel jõe põhjas võib näha lisaks ikoonile, süstlale ja relvale kalendrilehte 28. kuupäevaga. See oli Tarkovski viimane elupäev – ta suri 29. detsembril 1986 Pariisis.

11 A. Tarkovski, Stalker. Criterion Collection, 1.58.37.

12 Sealsamas, 2:00:00.

13 Sealsamas, 2:15:50–2:16:55.

14 Sealsamas, 2:17:15.

15 Sealsamas, 1:49:39–1:50:00.

16 M. Yanagi, Namu Amida-butsu. Tokyo, 1998, lk 125.

17 Sealsamas, lk 125–126.

18 Yuienbō, Kõrvalekaldeid kahetsedes. Tlk A. Allik. Vikerkaar, 2022, nr 1/2, lk 65.

19 J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2012, lk 133.

20 Sealsamas, lk 134.

In conclusion, “Alari Allik. Ühe luhtunud soovi radadel Stalkeri ja Shinrani jälgedes | Film” is a captivating and thought-provoking documentary that delves into the world of two renowned filmmakers, Andrus Kivirähk and Tõnu Kark, as they attempt to bring Estonian science fiction to the big screen. The film provides an intimate and insightful look into the creative process and the challenges faced by the filmmakers. The audience is taken on a journey through the trials and tribulations of filmmaking, and is left with a deeper understanding of the dedication and perseverance required to bring a vision to life. Overall, “Alari Allik. Ühe luhtunud soovi radadel Stalkeri ja Shinrani jälgedes | Film” is a must-see for anyone interested in the Estonian film industry and the creative process.