Nädala album. Buriali kaootiliselt kirev reiviterrarium | Nädala album

Tere tulemast Eesti muusikamaastikule! See nädal toob kaasa ühe kaootiliselt kireva reiviterrariumi, mis on üks kõige oodatumaid albumeid siinse muusikamaailmas. Buriali uus album on täis põnevaid helimaastikke, mis viivad kuulaja maailma, kus segunevad erinevad žanrid ja emotsioonid. Sellel albumil on midagi kõigile, olgu sa siis elektroonilise muusika fänn või pigem indie muusika austaja. Astu sisse ja avasta uus maailm läbi Buriali kaootiliselt kireva reiviterrariumi!

Nädala album
Burial
“Dreamfear / Boy Sent From Above” (XL Recordings)
10/10

Burial on suur illusioonide meister. Ja kuigi seda ideed meelepetetest võiks laiendada tuhandes eri suunas, siis tema suurim trikk on ikkagi see, et mina (ja ilmselt ka väga paljud teised) elavad pidevalt tundes, et Buriali uuest muusikast on defitsiit. Et kui meile ka midagi antakse, siis see on sähvatus, kiirrong tuhiseb – viuhti! – mööda ja napilt jõuame kõrva kuulamiseks välja sirutada, kui juba on läinud. Aga ta on viimase kümmekonna aasta jooksul andnud välja üle kümne ühiku muusikat, mõni neist pikem, mõni lühem! Pea iga aasta kohta üks, ja kui on jäänud väiksem paus, siis teeb järgmise aastaga kohe tasa. Miks me siis endiselt arvame, et saame liiga vähe?

Ilmselt ei olegi vastus sellele küsimusele nii ratsionaalne ja joonlauaga mõõdetav, me ei saa lugusid hunnikusse laduda ja täpselt välja arvestada, kui mitu minutit meil Buriali rohkem oleks vaja, et isu täis saaks. Mulle tundub hoopis, et produtsent William Bevani 16-17 aastat tagasi loodud muusikaline alter ego räägibki meiega keeles, mis välistab ammendumise. Õigemini on ta mudeldanud oma loomingu niiviisi, et see ei ürita esitada küsimusi, leida vastuseid ega jälgi ka otseselt mingit teekonda, vaid siseneb juhuslikul hetkel ja lahkub samamoodi ilma ette hoiatamata.

Küll aga on Buriali looming jäänud kõigi nende aastate jooksul ootamatult kitsastesse piiridesse. Juhuslikul kuulamisel võib seal näha eksperimentaalsemaid hetki – on see siis rütmiskeemi täielik lahustamine või vastupidi läbistamatult tihe biidirägastik –, kuid vähehaaval kihte maha koorides mõistad, et tegelikult jõuab ta alati samasse kohta välja: otse keset reivi, kus aeg ja ruum kaotavad tähenduse. Pidu kui selline pole tema jaoks tühine ekstaatiline kogemus või nädalavahetuse lõdvestav meelelahutus, vaid elu keskpunkt ja eksisteerimise põhjus. Ta ei sea kunagi reivi kui sellist kahtluse alla, see on konstant, mille kaudu võtab ta lahti kogu emotsionaalse spektri.

Seejuures ei purjeta Burial reivi-renessansi lainetele, vaid jätab pigem trotslikult kõrvale kõik selle, mis toimub tema muusikast väljaspool. Tema muusikaline universum on otsekui hermeetiline reiviterrarium, mis esitab hüpoteesi: 80ndate lõpu ja 90ndate alguse tantsumuusika annab meile kätte kõik tööriistad, et kõneleda ja kõnetada helikeeles ka aastakümneid hiljem.

Kui selle ideega nõustuda ja leppida, siis kaotab ka Buriali loomingus lineaarsuse igasuguse tähenduse, tema diskograafias võib teoseid suvalises järjekorras ümber tõsta ning tervikpilt ja tähendusväli sellest tegelikult ei muutu. “Untrue” ei ole kuidagi aktuaalsem või aegunum kui tänavu ilmunud topeltsingel “Dreamfear / Boy Sent From Above”, vaid tema loomingus toimub liikumine alati korraga nii edasi kui ka tagasi. Iga uus teos annab samavõrd palju juurde kõigile eelmistele, mitte ei jäta möödunut varju.

Huvitav on aga fakt, et kogu oma karjääri plaadifirma Hyperdub alt muusikat välja andnud Burial liikus värske plaadiga hoopis XL’i alla. Koostööprojekte on ta ka varem teiste plaadifirmade alt välja andnud – produtsent Four Tet’ga tehtud muusikat tema Text Records alt ning Blackdowniga kahasse valminud EP Keydown Records alt –, kuid esmakordselt on ta soolomaterjaliga mujale liikunud. Mida sellest järeldada võib? Muusikalised motiivid ja tunnusmärgid on samaks jäänud – alates kaugusest kõlavatest vokaalsämplitest lõpetades ootamatute rütmikatkestustega –, pigem on ta pärast ambient-katsetusi isegi rohkem burialilikumaks muutunud. Või siis ongi ta antud juhul iseenda paroodia, iiveldavamapanevalt tihe tõmmis kõigest sellest, mis teeb Burialist Buriali?

Nagu ma juba eelpool mainisin: Burial elab ikka ja jälle, korduvalt ja korduvalt läbi üht reivireaalsust, kompab selle piire, vahel nihutab seda laiemaks, teisel hetkel kisub raame tihedamalt paika. Selles valguses on tal isegi keeruline iseend kõverpeeglist vaadata, sest temas on alati olnud annus karikatuursust. Ka kõige introspektiivsematel hetkedel on Burial tajunud oma muusikalise maailma unenäolisust, mistõttu ei hakka ta oma loodud maailma eales ise lõpuni uskuma.

Topeltsingel “Dreamfear / Boy Sent From Above” on pealtnäha turvaliselt omal kohal, piisab mõnekümnest sekundist, et leiaksime kuulajana end keset reiviulma. Fännid võivad justkui kergendatult hingata? Samal ajal on Burial muutumas rahutumaks, 26-minuti jooksul ehitab ta üles kümneid ideid ja lammutab need hetk hiljem uuesti tükkideks, mistap meenutavad mõlemad teosed (või siis vähemalt üritavad jätta muljet!) William Bevan töölauast, kus ta erinevaid fragmente kokku opereerib, mõttekilde prügikasti heidab ja need sealt siis uuesti üles korjab ja pahupidi tööle paneb.

Esimestel kuulamistel uppusin selle kõige keskele ära, nagu oleksin sattunud juhuslikult keset peokeerist, kus tunnen end kohatuna ega oska millestki kinni haarata. Ehk üritaski Burial just seda sihituse tunnet rõhutada? Iga kuulamise järel hakkavad need lood aga end erineva näoga avama: korra märkad vaid üht teravalt pulseerivat bassiliini, järgmisel korral haarab tähelepanu atmosfääri loov ambientne foon, järgmisena paned tähele ehk hoopis tühjust, mille Burial sinna ümber jätnud on. Eriti huvitav on aga see, et kuigi Burial ei ole nii funktsionaalse juba aastaid kõlanud, on tantsulisus tema jaoks lihtsalt meetod, mitte eesmärk. omaette. Ta isegi nihestab nimme rütmiskeeme, et nendel sõgedikel, kes püüaksid tema muusika järgi tantsida, jalad ja pea lootusetult sõlme ajada.

Burial on end taas meile ilmutanud, püüdke see sähvatus kinni ja minge peole. Ma pean silmas, et pange klapid kinni ja silmad kinni, sest kõige hullumeelsem, vaheldusrikkam ja meeldejäävam pidu avaneb kõrvades täiesti niisama ja poolmuidu. Kas saime midagi uut teada? Ei. Kas isu Burialist sai täis? Samuti mitte. Aga selle jutuga, mida siin vahepeal rääkima hakati, et Burial hakkab väsima, võib küll puu taha minna. Kui üldse, siis näitab “Dreamfear / Boy Sent From Above”, et ta pole oma parimat albumit veel teinudki.

In conclusion, “Buriali kaootiliselt kirev reiviterrarium” is a captivating and diverse album that takes listeners on a journey through various electronic music genres. The combination of experimental sounds, infectious beats, and thought-provoking lyrics makes this album an engaging and exciting listen. It showcases the talent and creativity of the Estonian music scene, proving that there is a wealth of innovative music to be discovered in the country. Overall, “Buriali kaootiliselt kirev reiviterrarium” is a must-listen for anyone looking for something new and refreshing in the electronic music world.