Endised õpilased süüdistavad iluuisutreener Anna Levandit väärkohtlemises | Iluuisutamine

Tallinna Olümpiastaadionil on puhkenud skandaal, kui endised õpilased süüdistavad tuntud iluuisutreenerit Anna Levandit väärkohtlemises. Levandit on süüdistatud füüsilises ja vaimses väärkohtlemises ning karmis treeningrežiimis, mis on põhjustanud noortele uisutajatele traumaatilisi kogemusi. See skandaal on šokeerinud Eesti iluuisutamise kogukonda ja pannud paljud küsima, kuidas selline käitumine on saanud kaua märkamata jääda. Kohalikud võimud on juba alustanud uurimist, kuidas seda olukorda lahendada ning tagada noorte sportlaste tulevik ohutus ja heaolu treeningkeskkonnas.

EADSE ei avalda kaebuste detaile ega kaebajate nimesid, kuid kinnitas, et süüdistused on esitatud kõrgeimat treenerikutset omava Levandi vastu. EADSE edastas info Eesti Uisuliidule ja alaliit vastas, et juhatuse otsusega on see võetud menetlusse, aga otsustati, et küsimuse lahendamine jäetakse uisuliidu juhatusele. “Kaebuse lahendamiseks oleme moodustanud komisjoni, et ära kuulata kõik asjasse puutuvad inimesed,” kirjutas uisuliidu president Maire Arm ERR-ile. “Seega kaebuse menetluse tulemustest oleks praegu veel ennatlik rääkida, aga töötame uisuliidus selle nimel, et võimalikult peatselt selgust luua.”

Esimene kirjalik kaebus Levandi suhtes laekus EADSE-le vahetult enne jõule. “Ja peale seda siis tuli veel pöördumisi. Aga selliseid vihjeid-signaale olime kuulnud varem ka,” ütles EADSE juhatuse liige Henn Vallimäe ERR-ile, kinnitades ühtlasi, et neile edastatud informatsiooni kohaselt soovib uisuliit seda küsimust lahendada enda organisatsiooni sees: “See on spordialaliidu otsus ja ega siin midagi erakorralist ei ole.”

“Küsimus on ikkagi eliittreeneri võimalikus väärkohtlevas käitumises. Meie seisukoht on see, et nii palju kui me nüüd teame ja oleme selles osalised, näeme ikkagi probleemi selles ühe treeneri võimalikus väärkohtlevas käitumises,” lisas Vallimäe. “Tõsine on ta sellepärast, et etteheide on väga kõrgelt tituleeritud, väga austusväärsele ja lugupeetavale treenerile. Sellised etteheited ei ole meile üllatus, selliseid konflikte nooremate või vähem kogenumate treeneritega ikka on olnud. Aga küsimus on just selles erakordselt tähelepanuväärses treeneris ja siis need võimalikud episoodid, mis tema käitumist kirjeldavad.”

“Nii palju kui me nüüd teame ja oleme selles osalised, näeme ikkagi probleemi selles ühe treeneri võimalikus väärkohtlevas käitumises.”
– Henn Vallimäe

Vallimäe rõhutas, et vigastus ei pea olema füüsiline ja üksikute episoodide taustal on oluline, kas esineb muster. “Pigem on see ikkagi selline käitumismustri hindamine, kas see treeneri eetikakoodeksi seisukohalt on see käitumine, mida treeneri eetikakoodeksis on kirjeldatud,” selgitas Vallimäe.

Levandi on enda esialgsed selgitused uisuliidu juhatusele andnud suuliselt ja edastanud lisaks kirjaliku kommentaari, mida ta jagas ka “Pealtnägijaga”. “Olen oma olemuses kirglik ja saavutustele orienteeritud ning kindlasti ka väga emotsionaalne. Kui olen mõjunud oma treeneritööd tehes liiga karmina või kui keegi on tundnud ebaõiglust või – hullem veel – pidanud minu sõnu pahatahtlikkuseks –, siis mul on selle pärast väga kahju,” kirjutab Levandi. “Tippsport on inimvõimete piire kompav pingutus, mis on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt erakordselt raske. Mõnikord tekib erimeelsusi selles saavutusele orienteeritud tiimis, kuhu kuuluvad sportlane, treener ja lapsevanem. Mõnikord tuleb pingutamisest, väsimusest või emotsioonidest tulenevalt ette ka vigu. Palun siiralt vabandust kõigi haavumiste ja solvumiste pärast, mida keegi minuga seostab ning püüan neist vigadest õppida.”

“Kui ette on võetud selge siht tippu, siis ei saa leppida keskpärasusega, ei sportlasena ega treenerina. See teekond ei saa olla nagu kerge piruett kesklinna uisupargis. See on meeletu töö ja ohverdamine, millega käivad paraku kaasas kannatused, tagasilöögid, higi, valu ja pisarad. Ohverdama on pidanud seejuures kõik – sportlased, treenerid, nende perekonnad ja lähedased. Ma ei ole veatu, aga suurem osa neist süüdistustest on laimavad, absurdsed ja väärivad ühemõttelist ümberlükkamist,” lisas Levandi, kes kommenteeriski enda kirjas mitmeid süüdistusi. “Ma armastan oma tööd. Ma armastan iluuisutamist ja kõiki oma õpilasi – nii neid, kes täna jääl, kui ka neid, kes on minuga koos jääl olnud.”

“Ma olen nõudlik ja ma olen võib-olla kohati range või liiga range, aga ma ei ole kunagi olnud pahatahtlik.”
– Anna Levandi

Levandi lahkas talle esitatud süüdistusi ka “Pealtnägija” kaamera ees, pikemalt saab seda vaadata kolmapäevaõhtusest saatest. “Kallid õpilased, ma olen nõudlik ja ma olen võib-olla kohati range või liiga range, aga ma ei ole kunagi olnud pahatahtlik,” rääkis ta “Pealtnägijale”. “Ja kõik, mis me oleme koos teinud, oleme teinud ainult ühe eesmärgi nimel – et teie saavutaks oma eesmärgid või teie täidaks ära oma unistused. Mina olin alati teie parim abiline ja nagu eesvedaja. Ja nüüd mul on tõepoolest kahju, miks kõikide nende aastate jooksul minu poole ei ole mitte keegi pöördunud, et ma teen midagi valesti, et ma kahjustan kedagi või… ma sellest asjast ei saa aru. See on minu jaoks on kõige suurem küsimus. Miks? Kus te varem olite?”

Elab frustratsiooni laste peal välja

ERR-ile teadaolevalt esitas esimesena kaebuse ühe endise alaealise hoolealuse – kasutame tema kohta selles artiklis nimetust sportlane A – ema (nimi toimetusele teada – toim) pärast 2023. aasta detsembris toimunud Eesti meistrivõistlusi. “Minu tütar osales seal. Enne võistlust Anna nägi teda ja selja taga ütles talle siga. See oli tütre jaoks väga närviline situatsioon enne võistlust,” kirjeldas A ema, kes soovis jääda anonüümseks. “Mina läksin Levandi juurde ja palusin, et ta lõpetaks minu tütre kiusamise. Ta ütles, et mina olen ka siga. Tänamatu siga. See oli emotsionaalne, teate, nagu turul mutid! Igatahes oli see viimane piisk ja pärast seda kirjutasin kaebuse.”

Sportlase A ema sõnul tulid nad Levandi juurest ära umbes poolteist aastat tagasi ja väitis, et kogu selle aja on endine treener nende elu keeruliseks teinud. “Ta rääkis meist nelja taga, oli kuri, et tugev tüdruk tema juurest lahkus. Ütles, et teeb kõik, et mu tütar ei saaks kuskil võistelda,” rääkis A ema. “See on selline sport, kus pole tähtis ainult füüsiline seisund, vaid ka emotsionaalne. Ja kui endine treener seisab lihtsalt kõrval ja vaatab väga kurja näoga, siis laps ei saa normaalselt soojendust teha, sest ta juba kardab. Silmad juba saavad palju kurja teha.”

Kuna sportlase A ema tehtud avalduses oli mainitud erinevaid juhtumeid ka teiste õpilastega, võttis EADSE ise ühendust mitme uisutaja ema ja sportlaste endiga, et saada kinnitust avalduses toodud väidetele.

ERR on ühte avaldust näinud ja toob kokkuleppel osapooltega sealt ka mõned näited välja. “Kuna neid episoode on nii palju, siis ei suudagi iga halvasti ütlemist ja alandamist eraldi välja tuua. See ongi tema käekiri, selline ongi Anna Levandi päriselt, kui kaamerad ei käi,” kirjutas sportlase B ema. “Tema puhul on tavaline kasutada lapsi treenides sõnu daun, debiilik, printsess (seda siis irooniaga). Iga oma frustratsiooni elab ta laste peal korralikult välja ning ütleb seda, mida sülg suhu toob. Oma õpilaste ees halvustab ta avalikult oma kolleegide õpilasi ehk teisi lapsi – kes on liiga paks, kellel kõverad jalad, kelle ema on paks jne. Ei ole just hea eeskuju arenevatele lastele. Selline inimene ei tohiks võtta järgmiseid süütuid nelja-aastaseid, keda vaimselt invaliidistada, ise samaaegselt meedias särades ja ennast eliittreeneri tiitliga kaunistades.”

B ema tõi ka välja, et viimase viie aasta jooksul on tema tütart vaevanud luuümbrise põletik, aga Levandi ei tundnud huvi, millega on tegu või mis seda põhjustab. “Lööklause on, et sportlane, kes valu ei tunne, on surnud sportlane. Kui vahendasime füsiode sõnu, et äkki pole mõistlik treppidel harjutusi teha, siis ei kuulnud me muud kui halvustusi,” kirjeldas B ema. “Ja et kui ta ei taha tippu jõuda, siis mingu kohe mehele. Team Estonia koolituste info saatis ta edasi omapoolse kommentaariga, et “edastan, aga ei soovita oma pead sellise jamaga koormata”.”

Treener sülitas ja viskas uiskudega

ERR-ile teadaolevalt puudutavad mitmed juhtumid 12 aastat Levandi käe all treeninud Eva-Lotta Kiibust. EADSE-le esitatud avalduses on kirjas, et olümpiahooaja alguses tõstis Levandi treeningkoormusi ning uisutaja jalad ei pidanud sellele vastu, tekkis kõõlusepõletik ja närvikahjustused, mida pärast olümpiat ka opereeriti. “Kauplesime suvel nädala vabaks, aga see polnud piisav, et jalad korda saaksid ja hooaeg vastu pidada. Lisaks pidev surve, et ära kellelegi räägi, ära kellelegi ütle, et sul on midagi viga. Kui aga trennis valu tõttu jalg ei kandnud, siis röökis ja alandas,” kirjeldas sportlase B ema. “Lisaks soovitas ta vähem käia arstide vahet, kuna see valu pidi olema kahe kõrva vahel ja arstid teevad oma haletsemisega veel haigemaks.”

Jalaprobleemide tõsidust kinnitas ERR-ile ka sportlase füsioterapeut.

“Asi läks ikka nii hulluks, et kümme päeva enne [Pekingi] olümpiat Anna sülitas trennis peale ebaõnnestunud hüpet talle peale, viskas teda uiskudega, tuli lähedale näo juurde ja lõi lähedalt näost napilt mööda vastu pleksiklaasi. Peksis jalaga porte sisse augu jne. Seda vahejuhtumit nägid pealt ka teised Rocca al Mare kooli treenerid ja algse avalduse teinud lapsevanem,” lisas B ema.

Sportlase A ema kinnitas ERR-ile juhtunut: “Nad olid pikalt ja väga emotsionaalselt rääkinud. Millest täpselt, ma ei kuulnud, sest seisin üsna kaugel. Ühel hetkel võttis Anna uisud – ma ei tea, kelle omad – ja viskas need tüdruku poole vastu jääd. Sülitamine oli ka. Ma ei näinud, kuhu täpselt, aga nägin seda sülitamise hetke.”

Juhtunu ja jalavalude tõttu mõtles sportlane ka Pekingisse sõitmata jätmisest. “Olümpia eel oli ta juba valmis loobuma ning peale seda vahejuhtumit ta ütleski Annale, et jätkab ainult siis, kui saab edasi treenida siis kui ise ütleb. Seda siis eelkõige vigastusest tulenevalt ja füsioterapeutide juhiste järgi. Olümpial nad praktiliselt ei suhelnud,” sõnas B ema.

Pekingi olümpial tunnistas Kiibus Eesti ajakirjanikele, et oli lähedal olümpiast loobumisele. “Ei hakka päevaliselt täpsustama, mitu päeva enne see oli, aga jah, see ei olnud lihtne. Pidin väga raskeid otsuseid tegema, olin väga lähedal igasugustele rasketele otsustele,” avaldas Kiibus olümpial pärast võistluse lõppu.

“Meil oli üks kriitiline päev oli, kus oli näha, et kuidagi ei saa mitte midagi teha, aga sellises vormis lihtsalt ei saa minna olümpiale,” rääkis Levandi Pekingis. “Ja siis ma võtsin otsuse, et lihtsalt julgelt andsin tal viis päeva vabaks. Mis üldiselt on nii minu kui tema jaoks mõeldamatu – viis päeva sellel ajal! Ütlesin talle, et sa ütled mulle ise ausalt viie päeva pärast, kas sa suudad need jalad saabastesse sisse panna ja mitte nutta või ei suuda.”

ERR-i andmetel oli Levandi mainitud kriitiline päev just see, mida EADSE-le tehtud avalduses kirjeldatakse.

2022. aasta suvel otsustas Kiibus treenerit vahetada ja asus harjutama Hollandis Thomas Kennese käe all. Mõlema jala sääreluu stressimurru tõttu oli tal aga enam kui aastane võistluspaus ja uuesti jääle naasis ta tänavu veebruari alguses.

Lapsel tekkisid jalgades närvilised tõmblused

ERR on rääkinud ka paljude Levandi endiste õpilaste või nende pereliikmetega ning ka mitmete treeneritega. Kõikide jutust koorub välja sarnane muster – uisutajad lahkuvad Levandi hoole alt vaimselt või füüsiliselt katkistena, peamiselt siirdutakse teiste treenerite juurde, aga mitmel juhul lõpetatakse sootuks karjäär. Kättemaksu või tagakiusamise kartuses on enamik neist valmis rääkima vaid anonüümselt.

Enda nimega oli nõus kommenteerima Levandi kunagise hoolealuse, aasta alguses 18-aastaseks saanud Jegor Martšenko vanaema Zoja.

“Avalikku konflikti ei olnud, me ei tülitsenud, kuid see suhtumine, mida ta poisi suhtes välja näitas… Uskusin temasse kui treenerisse väga, sest poiss oli sportlasena ju väga tubli. Aga siis tõusis tema enda poeg (Arlet Levandi – toim) esile, nad on Jegoriga ühevanused, ja ta hakkas täiesti avalikult meie poissi ignoreerima. Oleks ta siis ausalt öelnud, et ma tegelen nüüd oma pojaga ja teie võite minna, aga ta ei öelnud midagi. Lihtsalt ei tegelenud Jegoriga,” rääkis vanaema.

“Mina ei ole iluuisutamise asjus mingi asjatundja ega teadnud kohe, mida peale hakata, kui oli ilmselge, et Anna enam Jegoriga ei tegele. Poiss muudkui nuttis trennis, sest talle öeldi kogu aeg, et sa oled rumal, loll ja muid selliseid sõnu,” jätkas Zoja Martšenko. “Anna ei jaganud talle konkreetseid treeningülesandeid, enne võistlusi rääkis mulle, et öelge poisile: las harjutab pöördeid. No mida ma ütlen, kas ma olen mingi asjatundja või? Oli selline ükskõikne suhtumine, või isegi mitte ükskõikne, ta ignoreeris poissi.”

“Tema suhtlusstiil treenitavatega on väga omapärane. Ta suhtleb lastega, kuidas seda nüüd öeldagi, solvangute abil. Poisi jaoks oli see hirmutav, ta hakkas kartma,” tunnistas Zoja Martšenko. “Kui me Anna juurest ära tulime, siis ta küsis – miks te lähete? Poiss vastas ausalt: ma kardan teid! Annal on väga vali hääl. Isegi siis, kui poiss läks juba Irina Kononova rühma ja jääl olles kuulis teinekord Anna häält, tekkis tal paanikahoog. Lihtsalt kartis. See pole siiani täielikult üle läinud. Ma ei saa siiamaani aru, miks Anna niimoodi käitus.”

Zoja Martšenko rääkis, et seda, et Levandi laste peale karjus, kuulsid jäähallis kõik ning tihti tulid poisidki nuttes jäält ära. “Eks paljud kannatasid ära, sest räägiti ju, et ta on Eesti parim treener. Äkki nii peabki? Et see on vene kool ja seal ongi alati nii treenitud. Aga teiste treenerite juures selgus, et seal ei karjugi keegi,” lausus Martšenko. “Nagu ma kirjeldasin, siis poiss kartis tema häält ja tal tekkisid sellest karjumisest jalgades närvilised tõmblused. Käisime psühholoogi juures, peaaegu terve aasta. Sellest oli abi, jumalale tänu, nüüd on kõik korras. Ta on nüüd 18-aastane ja on normaalne, räägib normaalselt, varem jäid sõnad hirmust kurku kinni.”

Treener peaks olema range, aga mitte karm

Lisaks Martšenkole koges ignoreerimist ka kahekordne täiskasvanute Eesti meister Daniel Albert Naurits, kes asus Levandi käe all treenima 2016. aastal pärast Prantsusmaalt naasmist. “Alguses oli kõik hea, esimesel aastal käis töö väga usinalt. Aga siis hakkas tal võib-olla huvi minu vastu hääbuma,” selgitas Naurits. “See, et ta välja ei teinud, oli tegelikult kõige hullem. Parem siis röögi sportlase peale või räägi temaga, kui see, et sa ei tee temast üldse välja. Sellest hakkaski kõik allamäge minema. Üks asi on see, kui karjutakse või öeldakse midagi solvavat, aga ta hakkab lihtsalt ignoreerima sportlast.”

Naurits meenutas ka ajakirjandusest läbi käinud seika, kuidas 2017. aasta suvel käisid nad Prantsusmaal laagris, kust nii tema kui treeningukaaslane naasid jalavigastusega. Hiljem ütles Levandi meedias, et sportlased lõhkus ära laagris trenne andnud endine Venemaa paarissõitja Aleksandr Smirnov. “Tema (Smirnovi – toim) abiga sain väga heasse füüsilisse vormi. Ma ei tea, võib-olla me ise ei vaadanud väga enda jalgade järele. Aga tagasi tulles oli Anna väga elevil, kui nägi, mis vormis ma olin,” rääkis Naurits, kes valmistus toona koondise katsevõistluseks ja ühtlasi olümpiamängude kvalifikatsioonivõistluseks.

“Läksime sõitma ja ma tundsin, et jalad on pekkis. Tegin hüppe ära ja maandumisel oli selline tunne, nagu keegi lööks jala alt ära. Polnud võimalik jala peal püsida. Alguses ta süüdistas, et ma lasin püksid täis, mul tuli hirm peale,” avaldas Naurits. “See oli umbes kaks nädalat enne kontrollvõistlust. Ta ei uskunud, et mul oli jalgadega mingisugune jama, ei soovinud üldse mind kuulata. Läks poolteist või kaks nädalat mööda ja alles siis, kui läksime koos Audentesesse arstile mu jalgu näitama, hakkas ta uskuma. Aga siis oli juba hilja, see oli paar päeva enne kontrollstarti.”

“Tal on kogu aeg see asi, et kui tuled talle rääkima mingisugusest probleemist või vigastusest, siis ta ei taha sellest mõelda,” lisas Naurits. “Või mõtleb, et sa oled laiskuse pärast selle välja mõelnud, sa ei taha trenni teha. Või kui ongi midagi, küll see läheb üle.”

Valutavate jalgade tõttu katsevõistlus ebaõnnestus ja Nauritsal polnudki võimalust olümpiapiletit püüda. Olukorras nördinud sportlane pöördus Eesti Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa – kellega ta kuulus ühte valimisliitu – poole. Sõõrumaa edastas aga alaliidu suhtes kriitilise kirja uisuliitu, kes kutsus seetõttu Nauritsa vaibale. Sellega asi ka päädis. “Kui lõpetasime koostöö, olid muidugi ebameeldivad emotsioonid küljes,” ei hakanud Naurits salgama. “Aga suuresti ka selle vaibale kutsumise pärast. Ja sellepärast, et olümpiamängude pilet läks lihtsalt minema, ma ei saanud isegi selle eest võidelda mitte kuidagi, mulle ei antud isegi võimalust ja pärast mängiti mu ees. See oli ebameeldiv.”

Naurits kinnitas, et EADSE-le tehtud kaebustes esitatud väited Levandi keelepruugi kohta vastavad ka tema kogemuste põhjal tõele. “Treener peab olema üsna range, aga mitte karm. See piir on õhuke. Ma ei ütleks, et Anna on range, ma ütleks, et ta on karm, läheb üle piiri,” nentis Naurits. “Ta ei näe oma silmas palki. Ta ei taha kasvada treenerina. Sa ei tohi väikest last sõimata erinevate sõnadega, teda solvata. Sa oled täisealine naine ja solvad lapsi.”

“Okei, trenni ajal on ta sinu jaoks sportlane, mitte laps. Aga sa ei pea teda solvama, võid ka rangelt seletada,” jätkas Naurits. “Näiteks Aleksei Mišin (teiste seas olnud Jevgeni Pljuštšenko, Aleksei Jagudini ja Aleksei Urmanovi treener – toim) on väga hea näide. Tal ei tule kunagi ühtegi roppu sõna ega hakka solvama. Ta võib sind rangelt torgata või siis nalja teha. Näiteks ta näeb, et midagi ei tule välja, tuleb sinu juurde ja hakkab jutustama, viib su mõtted mujale ja siis saad värske peaga töötegemist jätkata ja siis võib-olla hakkavad juba asjad klappima. Selline meetod toimib. Mitte see, kui sa korrutad sportlasele, et sa oled halb, sa ei oska midagi, sa oled kõikidest maas jms. See ei tööta üldse ega aita edasi, see pole jätkusuutlik.”

“Laps küsis, miks ma talle idioot ei ütle”

Paljud, kellega ERR vestles, kirjeldavadki vaimset terrorit ja pidevat alandamist, mida lapsed treeningutel kogevad. “Anna meelest see kõik ongi õige ja nii peabki olema, ega muidu ei tulegi lapsest sportlast. Aga ei ole tegelikult õige. Nõukogude aeg on läbi, need treeningmeetodid ei toimi niimoodi,” rääkis ühe Levandi endise õpilase, sportlase C ema. “Ta praegu ütleb küll, et me oleme punt mingisuguseid vanemaid, kelle lapsed on kehvikud. Meie pere pole kunagi mõelnudki, et me olümpiale läheme. Asi on lihtsalt selles, kuidas ta suhtub ja räägib lastega. Tegelikult kõigil, kes on uisutamise ära lõpetanud, on mingid probleemid. Nad on kõik nii õnnetud ja katkised. Ta võimutseb hästi tugevasti.”

“Ma ei oska seda seletada, tal käib see kõik läbi kavaluse. Ta teab, mis nuppe vajutada kogu aeg. Manipulaator. Ta on hästi osava jutuga ja ta nagu tinistab ära inimesed,” nentis C ema. “Kaamera ees ta näitab ja annab maksimumi, aga tegelikult ta ei pööra [lastele] tähelepanu. See on täitsa tavaline tegelikult, et ta laimab neid lapsi. Kõik kardavad teda nagu tuld. Kui kaamera või keegi tuleb vaatama, siis on tipp-topp, aga muidu on selline, nagu venelased armastavad öelda, pakazuhha, selline väljanäitus.”

“Inimene omab suurt spordikooli ja teeb, mida ta tahab ja mitte keegi kunagi ei ütle talle mitte midagi, keegi ei julge midagi öelda,” lisas ta. “Tal on seal treenerid kõik ümberringi ja keegi ei julge mitte midagi rääkida. Kõik on nagu niisuguse terrori ja hirmu all, mida ei peaks olema tänapäeval. Ajad on muutunud.”

Sportlane C oli Levandi õpilane vähem kui aasta. Alles mitu kuud pärast Levandi juurest lahkumist hakkas laps ühtäkki meenutama, kuidas tema ja teiste uisutajatega trennis räägiti. “Näiteks küsis mu käest, miks sa mulle ei ütle kodus daun või idioot. Küsisin, aga miks ma sulle nii ütlema pean? Anna ütles talle, et oled sa daun, et sa ei saa aru, mis ma räägin sulle. See toimus trennis jää peal. Siis ta kutsus teda veel idioodiks,” vahendas C ema alaealise tütre räägitut. “Ega mul ei olnud niimoodi, et laps tuli trennist nuttes, jooksis kohe minu juurde ja ütles, mis Anna tegi. Kui olime ära tulnud, siis ta järsku hakkas rääkima ja meenutama lugusid, hakkas ise ka mõtlema treeneri peale. Rääkis, et Anna ütles talle jää peal, et ära seda last üldse vaata, tal on vale tehnika, ära vaata tema poolegi. Ja pärast ütles sellele teisele lapsele sama asja minu tütre kohta. Aga lapsed hakkasid omavahel rääkima ja said aru, et ta räägib ühele üht ja teisele teist.”

Korra avastas C ema lapse käe pealt ka sinikad. “Küsisin, mis need on. Ta ütles, et ah, sa tead küll, Anna ju teeb kuiva trenni neile maa peal ja siis ta võtab nendest kätest kinni, aga ilmselt ei kontrolli, kas ta pigistab, kui tahab, et nad paremini keerleks, hüppaks. Paratamatult olid sinikad käe peal,” meenutas ta. “Laps ise ei pööranud sellele tähelepanu. Aga mina ehmatasin küll ära. See oli pigem ühekordne, aga tegelikult ma ei tea ju, mis seal treeningriiete all on, ma ei suutnud iga päev ju seda niimoodi vaadata.”

Surve kaalu alandada viis toitumishäireni

Üks Levandi endine treenitav, nimetagem teda sportlane D, rääkis ERR-ile, et teatud võtted, mida Anna Levandi, aga ka veel mõni teinegi treener Eestis kasutab, ei ole kindlasti aktsepteeritavad ega vii tulemusteni.

“Neid näiteid on väga palju Eesti uisutamisest, kus uisutajad on mingil põhjusel lihtsalt ära rikutud, nii et neil on väga raske nendest aukudest välja tulla,” tõdes ta.

Anonüümseks jäämise soovi selgitas sportlane D sellega, et Rocca al Mare uisukooli ja omanimelise uisuklubi juht Levandi on Eesti uisumaailma võimukaim inimene, kes on Eesti iluuisutamises väga palju otsuseid langetanud ja muutusi – nii häid kui halbu – sisse viinud. Paljud kardavad, mis saab, kui nad oma nime avalikult välja käivad.

Rääkides enda kogemustest, meenutas ta, et kõige olulisem oli uisutaja juures kaal ja polnud tähtis, milliste meetoditega see saavutati. Tema jaoks lõppes see toitumishäirega.

“Tol ajal oli see suhtumine ja seda on endiselt päris palju, et kui sul hakkavad teismeikka jõudes hormoonid möllama, siis sellist terminit uisutamises põhimõtteliselt ei eksisteeri. Mina ka ei mõelnud selle peale või ei uskunud sellesse. Nüüd tagantjärele olen päris palju sel teemal ennast harinud ja saanud aru, et tegelikult on see väga oluline osa uisutamisest,” sõnas sportlane D.

Ta lisas, et kui ta hakkas kasvama, oli suhtumine selline, et nüüd tuleb leida viis, kuidas kasv kinni panna, sest keha ei tohi kindlasti lähiajal naise kehaks muutuda. See teema puudutab küll kõiki, kuid Levandi endise õpilase sõnul on erinev see, kuidas treenerid selle olukorra puhul käituvad ja kui haritud on nad sellel teemal ise. Eestis kipub olema mentaliteet, et võimalikult kiiresti on tulemusi tarvis ja tegelikult paljud treenerid sellele ei mõtle, mis siis edasi saab, kui saad selle tulemuse 14-aastaselt kätte, nentis ta.

Sellist mentaliteeti soosib endise uisutaja hinnangul ka siinne uisuliit, kes laseb alla 16-aastased lapsed täiskasvanute meistrivõistlustele osalema, samas kui Rahvusvaheline Uisuliit (ISU) seda enam ei luba. 

“Kohe, kui sa oma õpilase üle stressad, lähevad asjad käest ära. Siis tulevad vigastused, sest see pole ainult see, et sa hakkad võib-olla näppe kurku panema, aga sul on siis ka mustmiljon muud häda, kohe, kui sa ei saa piisavalt toitaineid,” nentis sportlane D.

Naine tõdes, et kui treener soovib sportlasest tugevat isiksust teha, siis ei saa olla selleks õige meetod anda talle iga ihukarvaga teada, et ta on nõrk, kehv ja mõttetu. Vastupidi, treeneri ülesanne peaks olema lisaks tehnikale väga palju ka isiksuse kasvatamine läbi toetuse. Ajad on muutunud ja endise sportlase sõnul ei saavutata ainult karmi kasvatusega häid sportlasi. Samas tõdes ta, et kindlasti kohtab selline arvamusavaldus ka vastuseisu, et mingeid lumehelbekesi pole vaja.

“Ma olen sellega nõus, tööd tuleb teha, aga väga selged näited on praegu uisumaailma kaks tippu, jaapanlane Kaori (Sakamoto – toim) ja belglane Loena (Hendrickx – toim), mõlemad on 20 pluss, elu tippvormis, ei näljuta end mitte kuidagi, väga terved ja tugeva tervise juures,” kirjeldas sportlane D. “Mina mäletan ainult seda, et muudkui alanda, alanda ja alanda [kaalu], kuigi siis lõpuks suutsin ainult tänu sellele hüpata, et ma nii kerge olin, aga mul jõudu küll enam ei olnud.”

Manipuleerimine ja alandamine tegid psüühika katki

Levandi käe all kümme aastat treeninud uisutaja, keda anonüümsussoovi tõttu nimetagem sportlane E-ks, rääkis, et tema puhul polnud kehakaalu küsimus keskne, kuigi temagi mäletas kõigi ees kaalumist ja seda, et neid, kelle kaalunumber ei vastanud ootusele, alandati. Tema jaoks oli kõige raskem vaimne manipulatsioon. Ta tõdes, et oli sellele vastuvõtlik võib-olla ka seetõttu, et oli oma murega üksi, kuna ei olnud kindel, et pere oleks teda mure jagamise puhul toetanud.

“Alguses, kui olime väiksed, oli kõik täitsa positiivne. Aga kui hakkasime kasvama, olid erinevad vaimsed manipulatsioonid. Koledaid sõnu on tulnud ja kui hakkas kasvuperiood, siis hakkasid ka mingid poistega käimise jutud, mis tegelikult ei olnud üldse teemasse ja polnud treeneritöö osa,” meenutas sportlane E ja märkis, et laste sõimamine idioodiks või dauniks oli täiesti tavaline ja niisuguseid sõnu sai ka tema Levandi suust enda kohta kuulda.

Uisutaja sõnul valis Levandi, kellega millist teemat survestada. Enda puhul meenutas ta olukorda, kus rahvusvahelisele võistlusele minnes rääkis treener päev varem talle hoopis sellest, et aeg oleks endale poiss-sõber otsida. “Et sul oleks keegi, kes sind toetaks, ja kui sa tahad rohkemat, siis palun,” meenutas sportlane E Levandi sõnu ja lisas, et ta oli sel ajal 15-aastane ja tema silmis oli see jutt kohatu.

Ka mäletab ta trennikaaslaste puhul traumasid, millega pole noori õigel ajal arsti juurde suunatud ega nende koormust vähendatud, sest vaja oli kiiret tulemust ja seda, mis sportlasest pärast saab, ei peetud oluliseks. Sportlane tõdes, et kui mõni tugevam saab kogu selle survega hakkama, siis mõne teise jaoks võib olla väga raske.

Sportlase E koostöö Levandiga sai läbi treeneri enda survel ja ta tunnistas, et hakkas alles hiljem mõistma, et see, kuidas treener temaga käitus, ei olnud normaalne. Ajal, mil Levandi teda treenis, võttis sportlane E teda kui enda teist ema, kellega aastaid väga palju koos treeniti ning laagrites ja võistlustel käidi. Samal ajal oli Levandi käitumine õpilastega manipuleeriv ja uisutaja nentis, et lapsed on väga mõjutatavad, võttes seda, mis neile öeldakse, väga vahetult vastu.

“See asi oli hästi ära tunnetatud, et kus oli vaja, silitati pead, aga kui oli halb tuju ja oli vaja, et minul läheks ka halvasti, olin maailma halvim. Me kõik olime lapsed ja see on juba iga pere küsimus, kui lähedased suhted on laste ja vanemate vahel, aga lapsena sa ei oska ise seda teadvustada,” ütles sportlane E. “Hästi palju saavutusi jäi selle tõttu tegemata, et see tegi psüühika absoluutselt katki.”

Pärast Levandi juurest lahkumist suundus noor uisutaja teise treeneri juurde, kes aitas tal hakata üle saama tekkinud probleemidest. Näiteks ei suutnud ta lihtsat kava sõita, sest niipea kui kas või üks viga tekkis, jättis ta selle kõrvale. See oli noore naise sõnul puhtalt vaimne probleem. “Nagu ära tapetud”, kirjeldas sportlane E oma seisundit ja tunnistas, et tekkinud probleemide leevenemiseks kulus uue treeneri käe all vähemalt kolm aastat.

Levandi toetas õpilasi ainult kaamerate ees

Sportlane D, kes on pikalt uisumaailma näinud, tõi Levandi puhul lisaks vaimsele terrorile välja tema kahepalgelisuse: paljudele lastele, kellele pole looduse poolt antud eeldusi tippu jõuda, räägitakse, et neist saab olümpiavõitja, kui lapsevanem aina maksab ja maksab ning siis tuleb lapsel end hakata näljutama. Raske on lapsevanemal ja raske on lapsel ning tegelikult on kogu see mentaliteet vildakas. Ta on näinud lapsi, kellel treener või ema pole lubanud süüa ja nad on seetõttu jäähalli kohvikust toitu varastanud.

“Levandi puhul on üks asi see, et tema nägemus toitumisest on võrdlemisi… Mul ei tule ühtki mitteroppu sõna pähe,” tõdes sportlane D. “Aga mitteaustav suhtumine oma sportlastesse on minu meelest veel hullem sellest kõigest. Ja siin pole asi selles, et sportlased oleksid lumehelbekesed või nõrgukesed, vaid selles, et treener peab toetama. Tema teeb seda ainult kaamera ees, mitte ukse taga.”

Ta lisas, et paljud treenerid ei soovi, et lapsevanemad trenne vaataks, kuid palju on ka neid, kes seda siiski teevad ja karmide meetodite vastu ei protesti, sest neile on selgeks tehtud: ainult nii saavutab tulemuse.

“Halloo! Meil ei ole mitte ühtegi olümpiavõitjat uisutamises, üleüldse see, et mõni treener julgeb väita, et sinust võib tulla olümpiavõitja… No väga tore, aga see ei ole tegelikult realistlik Eestis. Realistlik on aga see, et meil on mitmed tugevad ja terved sportlased, kes hoiavad Eestit uisumaailmas pildil, mis on ülikõva sõna,” tõdes sportlane D.

Vildaka arusaama najal treenimise tagajärjeks on see, et paljud lapsed lõpetavad uisutamise väga varakult või vigastustega. On ka neid, kelle peas valitseb suur segadus ja nad ei saa endaga hakkama.

Sarnane on ka sportlase E kokkuvõte toimunust. Ta ütles, et hakkas Levandi treeningviisi vildakusest tasapisi aru saama alles pärast tema juurest lahkumist ja vanuse lisandudes üha enam. Täiskasvanuna pidi ta iseendaga tööd tegema, et saada lahti seesmistest probleemidest ning suuta normaalset elu elada. Nutvad lapsed on aga mõlema sportlase sõnul jäähalli argipäev senini.

“Tema klubis, Anna Levandi iluuisutamisklubis ei ole ta ainuke selline treener,” märkis sportlane E. “Seda võib jäähallis näha, kuidas tiritakse lapsi käest, kõrvast ja nii edasi. Vahet ei ole, on seal teisi inimesi ja vanemaid või ei ole. Ja igasugu kisa käib. Sinna minnes ja seda atmosfääri vaadates normaalne inimene kõrvalt taipab seda. Kui tead lihtsalt, mida vaadata, siis on lihtsalt seda silmaga näha, see on aastatega üle piiri läinud.”

Lapsevanemad on sportlase E sõnul nagu zombistatud: neile on selgeks tehtud, et selline käitumine on normaalne ja häid tulemusi näidatakse juba väikestel lastel. Kui 10-13-aastaste laste puhul on veel võimalik seda jõuga saavutada, siis kasvuperioodi saabudes, kui laps saab 15-16 ja jõuab kätte aeg käia Euroopa ja maailmameistrivõistlustel, paljud lihtsalt loobuvad, sest on vaimselt katki.

“Kui kannatust pole, siis kõige lihtsam on öelda, et lapsed on süüdi,” lausus sportlane E.

Ta tõdes, et kuna tema koostööst Levandiga on möödas palju aastaid ja ta on oma elu korda saanud, on ta võimeline sellest rääkima, kuid on mõistetav, et nooremad, kelle kogemus on värskem, ei pruugi seda suuta.

Endine õpilane oma last uisutrenni ei paneks

Veel üks uisutaja, kellega ERR vestles, nimetagem teda sportlane F-iks, nentis, et tema oli juba õrnast east väljas, kui Levandi juurde sattus ning seetõttu ei tekitanud treeningmeetodid tal väljakujunenud isiksusena suuri üleelamisi, kuid Levandi suhtes kõlanud süüdistused alandava kohtlemise, söömishäirete ja vigastuste tekke osas teda ei üllatanud.

“Kahjuks pean ütlema, et väikeste lastega tal kõige professionaalsem ja pädevam suhtlus ei olnud aeg-ajalt. Mina isiklikult midagi füüsilist ei näinud, mida ta oleks teinud, vähemalt nii palju, kui ma tema all olin ja mäletan, aga vaimset kindlasti on olnud,” sõnas ta ja lisas, et tal on endalgi tulnud Levandi väikseid treenitavaid garderoobis lohutada ja laste peale karjumistele on ta samuti tunnistajaks olnud.

Selle sportlase karjääri lõpetas vigastus ning ta ütles, et ei saa selles otseselt Levandit süüdistada, sest kunagi ei tea, kuidas keha reageerib ja see võis olla ka kokkusattumus, aga on tõsi, et ta läks Levandi treenitavaks ja siis see vigastus tekkis.

“Kui mina olin täisealine, juba kujunenud naine ja ta treenis mind samamoodi nagu 10-12-aastaseid lapsi, siis ilmselgelt minu keha ühel hetkel ütles üles, arvan mina. Aga see on minu arvamus,” kirjeldas sportlane F.

“See oli jälle nii pikk asi, et ma ei saa inimest süüdistada, äkki ma oleks oma tavatempos samamoodi teinud, aga me kunagi ei tea, millal see vigastus ju tuleb tegelikult,” rääkis ta. “Aga jah, võib-olla oleks võinud olla professionaalsemad treeningtingimused ja treeningkäitumine või võtta mind kui täiskasvanud inimest ja tõesti nagu isiksusena teistmoodi treenida. Võib-olla see oleks võinud olla.”

Sarnaselt teistele meenutas temagi, kuidas Levandi tahtis õpilasi kõigi teiste ees kaaluda ja see oli sportlasele häiriv. Samas oli sportlane F ise üsna jonnakas, teadis oma õigusi ning oli vanuselt juba täiskasvanu, seega olid tal enda sõnul omad piirid, muu hulgas söömisteema, mida ta pidas enda isiklikuks asjaks ja treeneril tema üle nii suurt võimu ei olnud.

Sportlane F ütles, et paraku pole Anna Levandi ainus treener, kes laste peale karjub ja neid karmilt kohtleb. Ta tõi välja, et nüüd, kus ta on ise lapsevanem, küsitakse temalt kui endiselt iluuisutajalt pea iga päev, kas tema lapski uisutrenni läheb.

“Ma vastan kõigile lühidalt: ei! Sest ma ei taha sellist vaimset terrorit ja nii kaua kui generatsioon seal ei muutu, nii kaua minu laps neid uiske jalga ei pane.”

Uisutaja sõnul on tal hea meel, et keegi julges lõpuks välja öelda, mis Levandi trennides toimub.

“Kurb on kuulda seda kõike. Väga kurb. Ma lootsin, et ajad on muutunud, aga siis mul oli õigus, et väga ei ole,” lausus sportlane F.

Sportlane D tõdes, et kuna Eestil on viimasel ajal uisutamises hästi läinud, on kahju, et nüüd Levandi ümber skandaal puhkeb, sest sellised asjad ei mõju spordile kunagi hästi. Aga ta uskus, et asja avalikuks tulek võib kokkuvõttes Eesti uisuspordile hästi mõjuda.

Sportlane E rõhutas, et Levandi meetodeid, milles elab edasi Nõukogude ajale omane treeningviis, ei kasuta sugugi kõik uisutamistreenerid – tulemusi saab ka inimliku suhtumisega. Ta tõi näiteks hiljuti iluuisutamise Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali võitnud Aleksandr Selevko, kelle treener Irina Kononova on rahulik ja kannatlik, nagu see peakski olema.

Sportlane E lisas, et tegelikult pole küsimus ainult Levandis, vaid terves süsteemis ja liitudes – inimesed pole ju pimedad ja palju aastaid on jäetud toimuv kahe silma vahele, sest sellega tegelemine on ilmselt tundunud liiga ebamugav.

Kokkuvõttes tekitab endiste õpilaste süüdistus iluuisutreener Anna Levandi väärkohtlemises suurt muret Eesti iluuisutamise kogukonnas. See on tõsine küsimus, mis nõuab põhjalikku uurimist ja vastutusele võtmist. Sellised süüdistused peavad alati olema võetud tõsiselt ning tagama, et ohvritel oleks võimalus oma lugusid rääkida ja õiglus saaks jalule seada. On oluline järgida õigusriigi põhimõtteid ja anda kõigile osapooltele võimalus oma seisukohti väljendada. Loodame, et see olukord saab kiire lahenduse ja kõik asjaosalised saavad vajaliku toetuse ja õigluse.