Tere tulemast Estonia! Kaarel Oja on tuntud Eesti kunstnik, kelle uus linnaruumi näitus “Hetk” pakub külastajatele hirmuäratavat, kuid samas ka inspireerivat kogemust. Tema teosed kutsuvad esile tundeid ja mõtteid linnaelu olemusest ning pakuvad vaatajatele võimaluse mõelda sügavamalt enda ja ümbritseva maailma üle. Oja looming on täis dünaamikat ja sügavust ning tema näitus on kindlasti kohustuslik külastus kõigile kunstisõpradele, kes soovivad avastada uusi perspektiive linnakeskkonna kohta.
Paradoksaalne, aga mulle tundub ühekorraga kohatu öelda, et näitust “Hetk” ei tohiks olla, nagu ka seda, et sellist seisukohta ei tohiks väljendada, tõdes Tallinna abilinnapea Kaarel Oja arvamuskommentaaris.
“Hetk” on mõjus ja ainuüksi seetõttu õnnestunud. Lisaks ka suurepäraselt teostatud. Taotluse “less is more” (või “lihtsuses peitub võlu”) ilmekas näide. Üks puhas idee, mõned visuaalid ja paar üsna üldist, kuid siiski selgelt suunda kätte juhatavat lauset autorite poolt.
Selle lihtsuse ja puhtuse all on aga tugevad vastuolud. Võimalikud on väga erinevad tõlgendused ja absoluutselt vastassuunalised emotsioonid. Ongi mõjus, ongi õnnestunud.
Mõnele ehmatus. Teisele hoiatus ja äratus. Kellele valus. Mitmele kindlasti hoopis mobiliseeriv. Selle üle peabki arutama ja võibki vaielda.
Katsed kehtestada “õige” tõlgendus lähevad aga märgist mööda. Nagu ka hinnangud kategoorias “meeldib” või “ei meeldi”, millest veel kentsakam on eksida seisukohtade “ei tohi” või “peab” rägastikku. Kõige jaburamaks lähevad aga kellegi teise “vale” tõlgenduse tõlgendamised.
Minule “Hetk” meeldib, aga samas kohe üldse ei meeldi. Me pean neid plakateid väga oluliseks ja soovin samal ajal, et neid poleks. Nad hirmutavad mind, aga ka käivitavad. Ja see sigri-migri teebki “Hetkest” mõjusa kunstiteose, mis on kategooriate võrra kaugemal lihtsakoelisest propagandast.
Öeldes, et “kunst peab meeldima” või “kunst peabki šokeerima”, oleme antud juhul (ja reeglina alati) autoritest päris mitu ringi maas. Nagu tegelikult igal juhul, kui püüame öelda, mida kunst peab või ei tohi teha, ning pisendame kokkuvõttes teost ennast.
Samuti pisendame ka emotsioone, mis inimestel neid nähes tekivad. Jah, minu tunne seda nähes võib olla täpselt vastupidine kõrvalseisja omale. Ja see kõik võib olla mulle täiesti arusaamatu, kuid paraku ei saa tunne olla vale. Sest emotsioon on päris.
Ärme eksi teelt. Räägime sellest, mida keegi näeb ja tunneb. Mitte sellest, kes näeb või tunneb valesti. Paradoksaalne, aga mulle tundub ühekorraga kohatu öelda, et seda näitust ei tohiks olla, nagu ka seda, et sellist seisukohta ei tohiks väljendada.
PS! Minu seisukoht ei ole linna seisukoht.
Kaarel Oja linnaruumi näitus “Hetk” on tekitanud vastakaid emotsioone, hirmu ja ärevust, kuid samas ka põnevust ja huvi. Tema tööd kutsuvad inimesi üles märkama ja analüüsima ümbritsevat keskkonda ning mõtlema selle üle, kuidas saame paremini linnaruumi kasutada. Oja looming on äärmiselt mõjuv ja paneb vaatajad enda ümber toimuvale teistmoodi vaatama. Näitus “Hetk” on kahtlemata tänapäeva ühiskonnas oluline ja aktuaalne teema ning paneb inimesi mõtlema nende igapäevasele elule linnakeskkonnas. Oja tööd on kahtlemata inspireerivad ja panevad käivituma uusi mõtteid ja ideid.
Võib-olla tunnete huvi:
Kõigi riigiteenistujate 35-päevast puhkust seadusesse siiski ei kirjutata | Eesti
Selgus Prantsusmaa jalgpallikoondis koduseks olümpiaks | Jalgpall
Djokovic tagas Wimbledonis koha poolfinaalis | Tennis
Võrklaev soovitas Rail Balticu ettevõtte viia börsile | Majandus
Vene parlament kinnitas maksutõusud | Välismaa
Briti ja Prantsuse valimissüsteemid moonutavad tulemusi stabiilsuse nimel | Ühiskond
EM-i blogi | Kellest saab teine finalist? | Jalgpalli EM
Rein Sikk: igaüks, kes Venemaale läheb, maksku Eestile kümme eurot | Arvamus