Märt Väljataga: võimule truud kriitikud leidsid, et Kross on üks irvitaja | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime kirjandusest ja poliitikast, kui vaatame lähemalt Märt Väljataga ja tema seisukohti. Väljataga on tuntud selle poolest, et ta on olnud võimule truu kriitik ja tema arvamusi on hinnatud oma aususe ja teravmeelsuse tõttu. Eriti tähelepanuväärne on Väljataga seisukoht Andrus Krossi suhtes, keda ta peab üheks irvitajaks. Kas see on õigustatud või mitte? Tule ja kuula, kuidas kirjandus ja poliitika põimuvad Eesti ühiskonnas ning mõista, kuidas Väljataga oma seisukohti esitab.

Vikerraadio kirjandussaates “Loetud ja kirjutatud” olid külas Märt Väljataga ja Kristiina Ross, kes arutasid Jaan Krossi luule ja luuletajakuvandi üle.

Möödunud aasta lõpus ilmus Jaan Krossi uus valikkogu “Olla laev”, mis sisaldab luuletusi neljast Krossi luulekogust. Valimi pani kokku keeleteadlane ja Jaan Krossi tütar Kristiina Ross. Rossi sõnul käis idee välja kirjastus ning tema jaoks oli see meeldiv n-ö kohustuslik võimalus isaga uuesti suhestuda.

“Lugeda värske pilguga tema luule üle ning üritada mõista seda aega, kui ta seda luulet kirjutas miks ta niimoodi kirjutas, mis aeg see niisugune oli. Võib-olla seda otsust aitas langetada asjaolu, et kevadel oli ju puhkenud Juhan Smuuli ümber väike skandaal seoses selle ajastuga ja sellega, et kuidas inimesed sel ajastul käitusid, mis motiividel midagi tegid,” selgitas Ross.

Kuigi Krossi tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide järgi, siis Rossi sõnul sündis luuletaja Kross ammu enne romaanikirjanikku Krossi. Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga sõnul tegi Kross oma luuledebüüdi 1930. aastate lõpus koolinoorte ajalehes.

“Aga seda on raske öelda, kui suured ta ambitsioonid olid. Pigem jääb mulje, et luuletuste kirjutamine oli sellistele haritud noormeestele ja neidudele selline prestiižikas harjutus. Sellega oli võimalik seltskonnas silma paista,” selgitas Väljataga.

Ta lisas, et tagantjärele on Kross üritanud jätta muljet, et tema kirjanduslikud ambitsioonid tingis nõukogude võim. “Kui ta vanglast ja asumiselt tagasi tuli, siis lihtsalt teisi võimalusi vähegi vabamaks eneseteostuseks ühiskond talle ei pakkunud. Kirjandus oli justkui üks kõige ahvatlevamaid viise, aga hiljem on ju selgunud, et ta ikkagi kirjutas ka /…/ vanglas, kus ei olnud ju vähimatki avaldamislootust, nii et see kirjanduslik pisik või ambitsioon oli tal võib-olla ikkagi tugevam, kui ta seda välja näidata tahtis,” arvas Väljataga.

Kuigi Krossist räägitakse ka kui poliitilisest kirjanikust, siis olgugi et poliitilisi torkeid Krossi luules ette tuli, siis Väljataga sõnul teda nii päris nimetada ei saa. “Kui sa istud vanglas ja kirjutad vabadusest või vabaduse igatsusest, siis sellel on selgelt poliitiline münt küljes, eriti kui sa poliitvangina istud, mitte kriminaalkurjategijana,” lisas ta.

“Kuna 1950. aastate varajane luuleuuendus toimus suuresti Majakovski egiidi all. Majakovski oli justkui ainuke hea luuletaja, keda nõukogude võim sallis tänu sellele, et Stalin oli ta postuumselt selliseks kuulutanud. Selle tõttu olid siis luules sallitavad ka teatud sellised käredad, futuristlikud, satiirilised võtted, mida Kross leidlikult kasutas,” ütles Väljataga.

“Ta tabas ära, et luule, mis mängib teatud lubatavuse piiridel on satiiriline. Satiiri tohtis tollal olla. Uno Laht oli teine selline satiiriline luuletaja, ka väga populaarne. Luule tohtis olla mingisuguste olmeliste puudujääkide, kodanlike igandite või bürokraatia pihta, teatud piirides. Krossi puhul on iseloomulik see, et alati ei saagi aru, mida ta sihib ja mõned satiirid võivad olla ka tema enda pihta ja äkki ta kuskil läheb ikkagi üle piiri,” ütles Väljataga, lisades, et see tekitas esikkogu “Söerikastaja” järel debati, võimutruumad kriitikud leidsid, et Kross on üks irvitaja.

Kokkuvõttes võib öelda, et Märt Väljataga artikkel Krossi ja tema toetajate kohta on tekitanud elavat diskussiooni Eesti kirjandusmaastikul. Väljataga kriitika eesmärk oli tuua esile Krossi ja tema võimu toetavate kriitikute tegelikud motiivid ning nende suhe võimuga. Samas on sellest tekkinud ka vaidlusi ja erimeelsusi. Üks oluline järeldus on see, et Eesti kirjandusmaastikul on terav vajadus kriitilise mõtlemise ja ausa arvamuse avaldamise järele. Artikkel on kaasa aidanud olulisele arutelule Eesti ühiskonnas ning tõestanud kirjanduse ja poliitika vahekorra keerukust.