Valter Parve: Gori juubel – tähistada või mitte? | Arvamus

Tere tulemast Estonia! Täna räägime Valter Parvest ja tema loomingust. Parve on andekas kirjanik, kellele on pühendatud palju tähelepanu tema loomingus leiduvate sõnumite ja sügavate teemade tõttu. Tema korporatiivse tähtpäeva eel võib küsimus olla: kas tähistada või mitte tähistada? Kirjandusmaailmas on Parve tuntud oma eetilise mõtteviisi ja kriitilise lähenemise poolest ning tema juubel pakub võimalust aruteludeks tema pärandi üle. Lähme koos avastama Valter Parve maailma ja arutame tema juubelit ümbritsevaid küsimusi!

Valter Parve mõtiskleb karikaturist Gori sünniaastapäeva eel vaenukõne ja satiiri üle.

Õpetajate streigis enesekindlust kogunud riigikogu saab lõpuks ometi hakata menetlema juba pikalt küpsenud seadust vihakõne kontrolli alla saamiseks. Sellega on kindlasti kiire, sest solvangute pidev laviin võib halvata – riigi toimimise vaates – meie kõige olulisemate kontorite töövõimet.

Just praegu on sobiv hetk laiendada kõneks oleva mõiste tähendust. Mitte ainult halvustav repliik kõnetoolist või pilalugu meedias, vaid ka näiteks tunnustava peokutse saatmata jätmine võiks klassifitseeruda viha- või vaenukõneks.

Kohti kaalutlemiseks on mitmeid: kui automaksu seadus jätab ehk sisse ka mõned leevendused nõrgematele, siis kas näiteks Gori (Vello Agori 20.02.1894–7.10.1944) karikatuurid või film “Gorikaturist” jäävad vaatamiseks piisavalt sündsateks?

Kiirustamiseks on veel üks oluline põhjus: George Orwelli tähtteos “1984” ilmus trükist 8. juunil 1949 ning viidatud juubeli taustal ei tohiks Eesti sel ajal rahvusvahelises pildis ülemäära nähtaval olla. Seaduse vastuvõtmist edasi lükata ka ei saa, sest juba järgmisel aastal on sama autori kirjutatud “Loomade farmil” 80. juubel.

Ega riigikokku sattunud rahvaesindajatel selle seadusega ja teemaga laiemalt kerge saa olema, sest nad ju mõistavad, et pannes pila keelu alla ja tehes selle karistatavaks antakse hoogu põrandaalusele ja võib-olla hoopiski räigemale irvitamisele, okupatsiooni ajal elanud inimestel on sedasorti kogemus olemas.

Üks värske näide. Eelmisel aastal ilmunud “Venemaa ajalugu anekdootides 2014-2023 “Kus te olite 9 aastat?”” (vene keelest tõlgitud, 335 lk) ei jää oma teravuse poolest alla Gulagi aegadele. Seda lugedes on võimalik kogeda paralleele meie tänapäevaga, sest umbes neli protsenti neist kildudest sobiksid sõna-sõnalt ilmestama ka Eesti olusid.

Usutavasti toetab enamus meie rahvast vihakõne seaduse vastuvõtmist, sest üle igasuguste piiride kasvanud tigetsemine tikub kahjustama juba liiga paljude inimeste vaimset tervist (kahjuks on ka lapsi armistav koolikius suuresti ju vaid üks kodude peegeldusi). Samal ajal ei tohiks asjad nii tolaks minna kui naabrite juures ja seetõttu peaks seadusandja juba ennetavalt võimalike “ventiilide” peale mõtlema.

Esimene pingemaandaja võiks olla n-ö kontrollitud kurjustamine, umbes Paide Arvamusfestivali formaadis kokkusaamine, kus igaüks saab osaleda endale meelepärases töötoas, valikus näiteks: “Kõik mehed on sead!”, “Et kuluhüvitised teile kurku kinni jääks!”, “Keelan-käsen, poon ja lasen ehk külakoolid kinni!” “Suitsiid või hooldekodu?” jms.

Teiseks oleks vaja satiiri pakkuvat ajakirja. Nõukaaegne Pikker oli küll tugevasti tsenseeritud (päris ilma selleta vist ei saagi), aga ikkagi pakkus ta lugejatele võimalust loomade farmist korraks ära käia ning sedasorti hapnikku võib meilgi juba homme väga vaja olla.

Kolmandaks ventiiliks sobiks nn teraapiline laulupidu. Kui pinged laes, siis on paras aeg kokku saada ja vihalauludest sünnitatud emotsioonid välja hõisata! Eeskujuks sobiks Pärnu projekt “Oma aja laulud”, mille käigus said juba 2021. aasta 8. juulil häbimärgi külge näiteks “Meil aiaäärne tänavas” (“Ennastjuhtiv laps, keda vanataat tuppa magama tiris, oleks ehk tahtnud oma suviseid lille-rohu mänge edasi mängida ja ainult kohus võiks seal mingeid ajutisi piiranguid kehtestada, mitte taat”) või “Juba linnukesed” (Minnid-Mannid, Jukud-Tõnnid on nimed, mis viitavad monorahvuslikule keskkonnale ja seda ei tohiks üks salliv ning multi-kultistuv ühiskond enesele lubada…”) või “Mets mühiseb” (Eakama põlvkonna mineviku nostalgia on igati mõistetav, aga tasuta transport ja teised sotsialistlikud valimislubadused lihtsalt nõuavad raha – st võimsate iidsete peadega mändide maha saagimist nii meie meeltest kui metsadest. Lagedus ja lamedus viivadki viie rikkama riigi sekka!”).

Vihaviiside unustusse lauljaid oli tookord ligi 30 ja nende näod läksid iga looga rõõmsamaks küll.

Vihakõne pole midagi uut, alati on meie rahva hulgas teistsuguste vaadetega inimesi (ka vastalisi ja provokaatoreid) leidunud ning selle kinnituseks üks näide aastast 1949. Nimelt saatis EK(b)P Harjumaa Komitee 25. jaanuaril EK(b)P Keskkomiteele järgmise tähelepaneku: “Raasiku valla “Murrangu” kolhoosi piirides elab kulak V. Andvei, kes teostab agitatsiooni kolhooside vastu. Ta soovitas panna kolhoosile nimeks “Punane Nälg”.”*

Me teame, mida hirmsat tookord juhtuma hakkas, me mäletame Gori traagilist elulõppu ja sedasorti meenutused võiks ehk praegustele irvitajatel paremini meeles olla. Ärgu arvatagu, et liberalismi ja kõigesallivuse võidukäik lubavad nüüd karistamatult lõugu laiutada, et me oma öeldud ja ütlemata sõnade (tehisaru leiab need üles) eest vastutama ei pea.

20. veebruaril on küll meie kuulsa karikaturisti Gori 130. sünniaastapäev, aga kui tema pilapiltidelt vaatavad ikkagi vastu – ja üsna äratuntavalt – mitmed praegused võimukandjad, kas siis jätame need persoonid peolauda kutsumata või lükkame pralle uute valimiste ootuses edasi?

Kindlust annaks, kui iga parlamenti või valitsusse, kohalikku volikokku või vallavanema kohale kandideerija kinnitaks oma allkirjaga, et toimiv häbitunne on tal täiesti olemas. Ja kui ta näiteks siis viimase tööpäeva õhtul laseb maksumaksja kulul oma sõiduki paagi kahte sorti kütust pilgeni täis, siis oleks ju tegemist häbitundeta valetajaga ja polekski vaja pilkavat vihakõne või karikatuuri, ehk isegi mitte kõnesolevat seadust, sest piisab kohtust.

Aga vihapilte joonistanud Vello Agori juubelit – oma väikeses ringis ja poolsalaja – me vist ikkagi tähistame.

* “Kui tulevad kolhoosid…: Dokumente Eesti maarahva suhtumisest kolhoosikorda aastail 1948–49”, Akadeemia 2/1991, lk 389.

In conclusion, Valter Parve’s article “Gori juubel – tähistada või mitte?” offers a thought-provoking exploration of the complexities surrounding the celebration of Gori’s anniversary. Parve provides a comprehensive analysis of the historical significance of Gori and the moral implications of celebrating its anniversary in the context of Russia’s occupation of Estonia. While some may argue for the importance of acknowledging Gori’s cultural contributions, Parve’s argument for a more critical and reflective approach resonates strongly. Ultimately, the article prompts readers to consider the ethical implications of celebrating events tied to a painful history, making it a crucial contribution to the ongoing discussion of Estonia’s relationship with its complex past.