Johan Elm: tuli välja, et ma teen lavastust sõprusest | Teater

Tere tulemast! Johan Elm on tuntud Eesti teatri maailmas kui hinnatud lavastaja ja näitleja ning tema uuslavastus teemal “sõprus” on tekitanud palju elevust. “Tuli välja, et ma teen lavastust sõprusest” on põnev ja sügavamõtteline näidend, mis uurib sõpruse keerukust ja sügavust läbi säravate lavakujunduste ja mõtlemapaneva lavastuse. See kõnekas lavastus viib vaatajad kaasa unustamatule teekonnale sõpruse väärtusest. Ärge jätke seda imelist etendust vahele – see on midagi, mida peab kogema oma silmaga!

Laupäeval esietendub Tallinna Linnateatris valgevene näitekirjaniku ja luuletaja Konstantin Stešiki näidend “Tikud”. Kultuurisaates “OP” olid külas lavastaja Johan Elm ning näitleja Indrek Sammul.

“Tikud” on napp, kuid poeetiline näidend lihtsatest, esmapilgul eesmärkideta inimestest suurlinna trööstitul äärealal. Elmini jõudis näidend viis aastat tagasi ühes lavastajate töötoas, kus ta näidendist katekendeid lavastas. Elmi sõnul võlus teda näidendi lihtsus. “Sõnad on lihtsad, tegelased on pealtnäha väga lihtsad, aga see kõik on väga poeetiline. Mulle meeldib argipoeetika, mis hästi lihtsate väikeste asjadega välja tuleb. Nad ei ole antiiksed kangelased, aga see ei tähenda, et nende elul ei ole nagu väärtust või sügavust,” rääkis Elm ja lisas, et lavastuse peamiseks teemaks on tõusnud sõprus.

“Ma arvasin, et ma hakkan tegema lavastust surmahirmust, aga nüüd tuleb välja, et ma teen lavastust sõprusest. Peamine väärtus, mida see tükk kannab… et mida teha siis, kui ma tunnen, et mu elul ei ole mingit sihti või eesmärki. Kui ma ei oska seda leida enda seest, siis ma pean leidma selle teises inimeses,” lisas ta.

Toljat kehastav Indrek Sammul tõdes, et rollilahendust otsib ta ikka enda pealt. “Eks iga näitleja töötab erinevalt, aga mina üldiselt lähenen nii, et ma püüan otsida materjalist üles need punktid või teemad, mis mind huvitavad, et läbi selle teha see asi endale omaseks. Kui ta mind puudutab, siis mul on tunne, et tegelane hakkab elama ka,” rääkis Sammul ning lisas, et lavastuses on palju sooja huumorit.

“Johani juures mulle hästi meeldib see, kuidas ta läheneb materjalile, see, kuidas ta läheneb nendele tegelastele. Me võime neile läheneda erinevat moodi, aga Johanil on see vaade inimesele alati väga soe. Et ta ei pane talle nagu märki või hinnangut, vaid vastupidi, ta otsib temast seda haprust ja seda hellemat poolt,” tõdes Sammul.

Elmi sõnul huvitabki teda loometöös kõige rohkem inimeseks olemise saladus. “Kes me oleme, kust me tulime, kuhu me lähme? Mida tähendab olla mina, mida tähendab olla inimene? Oma loomingu kaudu ma saan elada läbi neid alternatiivelusid ja panna ennast nende tegelaste situatsioonidesse. Ja läbi selle, mulle vähemalt tundub, ma jõuan kogu aeg elule lähemale. Sellepärast mind see psühholoogiline sõnateater nii-nii väga huvitab,” sõnas Elm.

Kokkuvõttes võib öelda, et Johan Elm on loonud vapustava lavastuse sõpruse teemal, mis haarab vaataja südame ja paneb mõtlema selle olulisusele. Lavastus pakub sügavaid emotsionaalseid momente ja avab sõpruse mitmekülgsust erinevate karakterite kaudu. Elm suudab publikut kaasata ja näidata sõpruse keerukust ning ilu läbi oma suurepärase lavastuskunsti. Sõnum, mis jääb kõlama pärast lavastuse lõppu, on see, kui oluline on hoida ja väärtustada oma sõprussuhteid. Johan Elm on näidanud end tõelise teatrimeistri ja sõpruse suursuguse kujutajana.