Rähni ajavad puitmaja katust toksima kodutus ja territoriaalsus | Loodus

Tere tulemast Eestisse! Siinse loodusega kaasnevad mitmed võrratud vaatemängud ja erinevad loomaliigid, kuid üks veidrustest on kindlasti rähnide käitumine. Puitmaakatustel toksivad rähnid võivad tunduda rahuldavate helidena, kuid tegelikult võivad need olla kodutuse ja territoriaalsuse märgid. See põnev nähtus pakub huvitavaid sissevaateid Eesti looduse keerukasse ökoloogiasse ja linnustikku. Tutvugem lähemalt selle põneva käitumisega ning avastagem, kuidas rähnid mõjutavad meie ümbritsevat keskkonda.

Eestlased on kimpus rähnidega, kes kahjustavad toitu otsides või pesakohta rajades puithoonete seinu. Loodusmuuseumi keskkonnahariduse osakonna juhataja ja hobiornitoloog Maria Metsaoru sõnul ei leia rähn enam parkides ja majandatud metsades alati pesapaika.

Televaatajad saatsid ERR-ile fotosid rähnide toksimise tõttu kahjustatud katustest. “Suure tõenäosusega seda pilti vaadates on rähn otsinud endale sobivat pesitsus- või puhkeala,” märkis Metsaorg saates “Terevisioon”.

Suurem auk annab tunnistust just pesitsuskoha otsingust. Putukaid või vastseid otsides lind nii suurt auku ei jätaks. “Kindlasti tuleks üle vaadata enda maja putukate osakaal ja kui palju seal kahjureid on, kes võivad kutsuda rähne hävitustööd tegema,” soovitas Metsaorg.

Eestis elab üheksat liiki rähne, kellest kõik inimeste maju toksima ei tule. “Enamasti on ikkagi suur kirjurähn see, kes inimeste majades otsib endale elupaika, just puitmajades. Tema tõesti tahab leida endale sobivat kohta, mis ei ole enam tihti võimalik parkides,” selgitas hobiornitoloog. Inimeste lähedal on tema sõnul nähtud ka musträhni, kes on kaotanud elupaiku majandatud metsades.

Metsaoru sõnul ei lähe kõigil Eesti rähniliikidel ühtviisi hästi. “Võtame näiteks roherähni, kes on ainult Saaremaal ja natukene Lääne-Eestis. Temal kindlasti nii hästi ei lähe, kui näiteks suur-kirjurähnil, kes on ikkagi röövlind,” võrdles ta. Suur-kirjurähni arvukuse kasuks räägib ka liigi mitmekesine toidulaud. Sinna kuuluvad muu hulgas teiste lindude munad, linnupojad ja väikeimetajad.

Isased rähnid võivad majaseinale trummeldada ka territooriumi märgistamise eesmärgil. Hobiornitoloogi sõnul esineb seda pigem pesitsusajal aprillis-mais, kuid ei pruugi. Samuti ei pruugi asi piirduda puitmajadega. “Neile meeldib see kõla ja meeldib sellist metallkonstruktsiooni otsida, kus see kõla on suurem,” lisas Metsaorg.

Inimene saab oma puitmaja või suvilat rähni eest kaitsta näiteks vooderdusega: see vähendab rähnile meelepärast trummeldamise kõla. “Samas on leitud, et kõik peletamise viisid võivad lühieesmärgil toimida, aga mitte pikaajaliselt. Kui ta on noor rähn, kes tuleb esimest korda otsima endale kohta, siis see võib aidata,” märkis Metsaorg kullisiluettide ja muude peletite kohta. Pikemat aega maja külastanud rähni eest kaitseb pigem aukude katmine metalliga.

Pesitsusajal rähne Metsaorsu sõnul siiski häirida ei tohiks. “Mingil määral küll [tuleb nende kohaloluga leppida]. Samas enda oelmasolu näitamine, kui on näha, et rähn sinna tuleb, igasuguse valju hääle tegemine, plaksutamine – kõik selline võib mõjuda,” loetles ta.

Allikas:
“Terevisioon”. Küsis: Juhan Kilumets.

In conclusion, the woodpeckers’ behavior of pecking on the roofs of wooden houses in Estonia is a result of their quest for territory and the lack of suitable habitats due to urbanization. This issue has led to concerns about the damage caused to the houses and the potential displacement of the woodpeckers from their natural habitats. Efforts to find sustainable solutions that ensure the coexistence of humans and woodpeckers are necessary to address this problem. It is important to raise awareness and implement measures to preserve the natural habitats of these birds while also finding ways to protect the properties of homeowners.