Piret Sapp: õpetaja töö- ja palgakorraldus nõukogudeaegses kõverpeeglis | Arvamus

Tere tulemast! Täna me uurime Piret Sapi artiklit, mis käsitleb õpetajate töö- ja palgakorraldust nõukogudeaegses Eestis. Artikkel toob esile huvitavaid vaatenurki selle perioodi haridussüsteemist ning kuidas see mõjutas õpetajate töötingimusi ja tasustamist. Sapp toob välja olulise perspektiivi, mis aitab meil paremini mõista Eesti haridussüsteemi ajaloolist arengut ning selle mõju tänapäevasele haridusmaastikule. Lähemalt uurides avastame, kuidas nõukogudeaegne kõverpeegel mõjutas õpetajate igapäevast elu ning millised jäljed on sellel perioodil jätnud kaasaegsele haridussüsteemile.

Alustame kõige olulisemast. Miks meil on jätkuvalt üldhariduskoolides kasutuses töö- ja palgapõhimõtted, mis muudavad õpetaja loovast professionaalist tükitööliseks?

Kaks päeva enne streigi algust sai Postimehest lugeda 35-aastase staažiga õpetajast, kes sõnas ajakirjanikule, et ta streigib küll, kuid ei tea, mis on tema töölepingus täpselt kokku lepitud ning usaldab selles “valla raamatupidajat”. Õpetaja väitis, et teeb tööandjaga kokkulepitult ja püsivalt ületunnitööd, annab 27 kontakttundi nädalas, lisaülesannetena juhatab ka klassi ja täidab muid õpetaja tööülesandeid.

Tööleping on töösuhte vundament ja selles lepitakse kokku töökoormus, tööülesanded ning tasu. Õpetajatele kehtivad kõik töölepinguseadusest tulenevad õigused ja kohustused. Seetõttu on kummastav lugeda magistriharidusega õpetajast, kes on allkirjastanud lepingu, millega ta rahul ei ole.

Rahulolematus ei väljendu ainult palgas, vaid ka ajale jalgu jäänud töö- ja palgakorralduse süsteemis. Osa kontakttundide läbiviimiseks on vaja teha ületunde, õpetaja teised tööülesanded täidetakse samuti ületunnitööna ja eraldi lisatasustatuna. Kehtivad hoiakud ja arusaamad normaliseerivad ülekoormust ja erinevaid tööülesandeid hinnasildistatakse “vabriku tükitöölise” kombel.

Kõige tasuvam on tunde “küttida”

Osas koolides on kehtestatud lausa vastuolulise sisuga töö- ja palgakorralduse põhimõtted. Näiteks ütleb üks punkt, et õpetaja töötasu hulka kuulub vahetu õppekasvatustöö, klassijuhatajatöö ja teised töölepingus kirjeldatud ülesanded.

Järgmises punktis öeldakse, et õpetaja üldtööaja sisse kuuluvad ülesanded, mille eest makstakse lisatasu, on klassijuhatamine, loovtööde ja uurimistööde juhendamine, loovtööde ja uurimistööde retsenseerimine, õppe- ja tööriistade ning tarvikute hoidja ja hooldaja (laborandi) tasu, ainekomisjoni esimehe tasu jne.

Kui suurem osa hariduspoliitika kujundajatest ministeeriumi, omavalitsuse ja koolijuhi tasandil aktsepteerivad süsteemi, milles kõige väärtuslikum on kontakttund ning tegelikku tööõigust ja tööaja regulatsiooni ignoreeritakse, siis ei ole mõtet imestada, miks toimub õpetajate poolt kontakttundide “küttimine” ning miks teisi õpetaja tööülesandeid, mis on hinnastatud madalama tasumääraga, keegi täita ei soovi.

Õnneks on paljud koolipidajad ja koolijuhid õpetaja töö sisu lahti mõtestanud õpetaja kutsestandardi kompetentsidest lähtuvalt ning õpetajale on tagatud väärtustatud põhipalk kõikide tööülesannete eest.

Miks miinimumpalk?

Eelnev viib teise küsimuseni, mille streik tahtmatult tõstatas: miks miinimumpalk? Õpetajad väärivad rohkemat kui miinimumpalka ja selleks on võimalused juba loodud. Praegugi annab riik omavalitsustele ja eraüldhariduskoolide pidajatele õpetaja palgatoetust arvestusega, et maksta õpetajale töötasu alammäärast ca 20 protsenti rohkem.

Riik ei arvesta palgatoetust iga kooli ja iga tegeliku õpetaja ametikoha kohta, vaid annab õpilasepõhise pearaha koolipidajale. Koolipidaja kujundab oma koolidele sobiva õpetajate töötasu arvestamise mudeli ja katab õpetaja palgaks vajalikud kulud.

Paljud omavalitsused panustavad õpetajate töötasudeks igal aastal ka oma tulubaasi vahenditest märkimisväärse osa. Näiteks 2022. aastal panustasid põhikooliõpetajate töö tasustamiseks üksikisiku tulumaksu vahendeid 65 kohalikku omavalitsust 79-st (riigi raamatupidamise andmed 2022).

Olen kahe käega poolt, et igas koolis ja omavalitsuses peabki täistööajaga töötava õpetaja töötasu olema vähemalt 120 protsenti Eesti keskmisest. Nii haridus- ja teadusministeerium koolipidajana kui ka suurem osa omavalitsusi ja erakoolipidajaid peavad vaatama koos koolijuhtidega peeglisse ja endalt küsima: miks meil on töö- ja palgakorralduse süsteem, mis maalib õpetajast pildi kui kõige enam koormatumast ja kõige vähem teenivamast kõrgharidusega spetsialistist ja kas see tegelikkuses ikka vastab tõele?

Võimeka koolipidaja ja koolijuhina saame töö- ja palgakorraldust mõistlikumalt kujundades seada eesmärgiks, et täistööajaga töötava õpetaja brutokuupalk on ca 2200-2500 eurot. Jah, see on võimalik ka käesoleval aastal. Tingimusel, et omavalitsuses on koolivõrk korras, koolipidajal töö- ja palgakorralduse põhimõtted koolijuhtidega koostöös kokku lepitud ning julgus ja oskus õpetajate töö- ja palgakorralduse muudatusi ette valmistada ja rakendada.

Ebanormaalne ületunnitöö

Kuigi püsiv ületunnitöö ei ole seadusega lubatud, siis miskipärast teevad paljudes koolides juhid palgaarvestusi nii, nagu oleksime veel ühe jalaga ENSV tsentraalselt juhitud haridussüsteemis, kus põhialuseks oli “normkoormus”.

Juhin tähelepanu, et mitte üheski riigikogu, valitsuse või ministeeriumi kehtestatud õigusaktis ei ole enam aastaid määratletud õpetajate kontakttundide ülem- ega alammäära ehk normkoormust.

Kehtivast seadusest tulenevalt on õpetajal lühendatud tööaeg 35 astronoomilist tundi nädalas. Aga palgaarvestus käib paljudes koolides ikka nõukogudeaegse korra järgi: koolis on kokku lepitud, et õpetaja täiskoht võrdub 21 kontakttundi (so 15,75 astronoomilist tundi), ning kui õpetajal on kontakttunde 27, siis töötab ta justkui püsiva ülekoormusega (21/27=”püsiv ülekoormus” 1,28) ning tema palgaks kujuneb õpetaja alammäära ja ülekoormuse korrutis (1820 eurot x 1,28). Nii saadakse vaid kontakttundide eest makstavaks töötasuks “püsiva ülekoormusega” 2329 eurot ja 60 senti.

Väärib eraldi arutelu, kas sentides töötasu maksmine ikka väärtustab õpetaja tööd. Ja sellele palgale lisanduvad veel kõik “üldtööaja sisse mahtuvad lisatasud”, mis on eraldi tükkidena hinnastatud. Kogupalk on kogu selle keerulise ja kaheldava väärtusega arvestuse tulemusena paljudes koolides ja omavalitsustes Eesti keskmisest palgast kõrgem. Aga rahulolematus on ikka, sest alammäärast kõrgem tasu on teenitud justkui lisatöö tulemusena.

Tekib ka küsimus, et kui põhipalka saadakse vaid kontakttundide eest, siis mille eest saadakse tasu õpilaste vaheaegadel, kui kontakttunde ei toimu.

“Lahendus ei ole demokraatlikusse riigikorda plaanimajanduslike aspektide sisse toomine, see ongi just probleemide allikas.”

Nõukogude okupatsioon ja plaanimajandus on möödas. Meil on koolitatud koolijuhid ja koolipidajad, kehtib töölepingu seadus, vaidluste korral saab pöörduda tööinspektsiooni. Lahendus ei ole demokraatlikusse riigikorda plaanimajanduslike aspektide sisse toomine, see ongi just probleemide allikas.

Sama ütles hiljuti saates “Impulss” ka ettevõtja Martin Villig, kes haridusvaldkonna uuendustesse panustava tegijana rõhutas, et “õpetajate palgasüsteem, mis on nõukogudeaegne ja ainetunnipõhine, tuleb teha ametikohapõhiseks.”

Tagasi minevikku?

Veel kümme aastat tagasi kehtisid koolis nõukogudeaegsete juurtega miinimumpalga astmed, millest üles minemiseks pidi olema koolis mingi aja töötanud ning olema täitnud teatud formaalsed nõuded. Sellega käis kaasas kaks ränka taaka.

Esiteks pidasid paljud normaalseks, et igal astmel olev õpetaja saabki “riiklikku palgamäära” ehk miinimumpalka ja mitte sentigi rohkem. See kaotati kümmekond aastat tagasi ära ja alles jäi vaid ainult üks, kõige kõrgem miinimumpalk. Ehk ettepanekud teha uued palgaastmed tähendavad eelkõige alumiste palgaastmete loomist.

Teiseks polnud saadud ametijärgul seost õpetaja töö tegeliku tulemusega. Teiste valdkondade tasustamise kogemus on andnud ka teadmise, et staažipõhine palgasüsteem ei motiveeri kedagi olema parem töötaja. Töökogemust saab ja võib töö tasustamisel arvestada, kuid see ei tohiks olla ainuke ja määrav tegur. Eriti meil, kus on puudus just alustavatest õpetajatest.

Haridus-ja teadusministeerium on toetanud mitmel eelneval aastal Eesti Linnade ja Valdade Liidu eestvedamisel omavalitsuste õpetajate töö- ja palgakorralduse kaasajastamise projekte. Aruanne on leitav liidu veebilehelt ning sealt leiab omavalitsuste ettepanekuid nii ministeeriumile kui ka koolipidajatele.

Omavalitsuste tagasisidest lähtuvalt saaks poliitikat kujundav ministeerium koos omavalitsustega arutada, kuidas koolpidajaid toetada keerukate muudatuste juhtimisel. Koostöiste arutelude asemel on aga ministeerium andnud viimasel ajal välja üha segasemaid sõnumeid. Näiteks õpetajate karjäärimudeli osas, mis ühest küljest peaks toetama õpetaja enesearengut, teisest küljest aga eeldatakse, et selle alusel hakatakse kehtestama (jäikasid) palgaastmeid.

21. sajandisse ei sobi unistus õpetajate karjäärimudelist, mis tsentraliseeritakse enam kui 15 000 õpetaja palga- ja karjäärisüsteem mõnda lehekülge või Exceli tabelisse ja koolijuhtidelt ja koolipidajatelt võetakse vastutus ja juhtimisvõimalus töötajate motiveerimisel. See on hirmutav.

Õpetajate töö õiglane tasustamine on tööandja vastutus

Taasiseseisvumisest on möödas 30 aastat, kuid jätkuvalt kulgeb koolielu liiga paljude otsustajate peas Nõukogude Liidus kehtestatud tsentraalse korra loogika valguses, kus tänapäevane tööõigus ja töötajate kaitseks mõeldud reeglid justkui ei kehtikski. Hoiakud ja arusaamad õpetaja töö- ja palgakorralduses on visad muutuma, isegi kui selle muutuse vajalikkuses on riigikogu juba enam kui kümmekond aastat tagasi kokku leppinud.

Õpetajate töö õiglast tasustamist saab teha vaid kohapeal, omavalitsuses ja koolis. Ministeerium ei saa eales iga õpetajaga kokku leppida, milliste tööülesannete ja koormusega ta töötab. Kellel on klassis viis ja kellel 30 õpilast, kes õpetab ajakulukamat ainet ja kes mitte. Kes tegeleb arendustööga ja kes mitte. Kes on mentor või alles alustanud õpetaja. Seda näeb eelkõige koolijuht ja see vastutus peab talle ka jääma.

Õpetaja töö- ja palgakorralduse muudatused on üks oluline osa organisatsioonikultuurist ning sellest sõltub olulisel määral, kas õpetaja tunneb ennast koolis väärtustatuna või mitte.

Koolipidajate roll on kasvatada oma võimekust, sh kujundada selged õpetaja töötasu finantseerimise põhimõtted erinevate suurustega koolidele. Koolijuhtide vastutuseks on pidada õpetajatega arenguvestlusi, teada oma õpetajate tugevusi ja nõrkusi, jagada tööülesanded vastavalt õpetaja kompetentsidele ning valmisolekule organisatsiooni arengusse panustada.

Suurenema peab õpetajate teadlikkus tööõigusest

Tähtajatu streik, mille ametiühing lõpetas pärast seda, kui riik lubas õpetajate miinimumpalka kasvatada pea ühe euro võrra tööpäevas, ei olnud läbikukkumine, sest streik tõi selgelt välja, et pangaarvele laekuv töötasu on oluline, kuid kaugeltki mitte ainus õpetajate rahulolematuse põhjus.

Ainult rahastamise kasv ei lahenda probleemi, kui õpetajat tasustatakse paljudes koolides tükitöölise kombel ja viisil, mis garanteerib pideva ja ette planeeritud ületunnitöö (kus on tööinspektsiooni või ka õpetajate huvisid kaitsva ametiühingu silmad?).

Suurenema peab ka õpetajate endi teadlikkus tööõigusest, sest töölepingusse kirja pandud ülesannetes ja tasus saab kokku leppida vaid kahepoolsete läbirääkimiste tulemusena. Kui õpetaja päriselt iseennast ja oma tööd väärtustab, siis on vaja oma teadmisi tööõigusest uuendada ja julgeda oma töölepingu üle läbi rääkida. Õpetajate valmisolek oma töölepingu eest seista motiveerib ka koolijuhti ja koolipidajat looma selgeid töö- ja palgakorralduse aluseid.

Kooli eesmärk ja seadusest tulenev õpetaja põhiülesanne on õppija arengu toetamine. See on parimal moel võimalik vaid siis, kui arusaam õpetaja töö sisust ja palgakorraldusest on üheselt selge nii õpetajale, kooli pidajale, koolijuhile kui ka ministrile.

In conclusion, Piret Sapp’s article sheds light on the work and salary conditions of teachers in Soviet Estonia and the challenges they faced. The comparison between then and now shows the progress made in terms of pay and working conditions for teachers. The article serves as a reminder of the importance of valuing and supporting the teaching profession, as well as the need to continue improving the education system. It also highlights the resilience and dedication of teachers who persevered through difficult times. Overall, Sapp’s article prompts reflection on the past and serves as a call to action for the future.