Harri Tiido: hirmust ajaloos ja eriti poliitikas | Arvamus

Terviseks! Harri Tiido on Eesti poliitiline kommentaator ja ajaloolane, kelle sõnavõtud on alati kaalukad ja kõnekad. Tema arvamused ja analüüsid on kujundanud paljude inimeste arusaamu nii ajaloos kui ka poliitikas. Tiido ei karda rääkida tabuteemadest ega võtta seisukohta ka kõige vastuolulisemates küsimustes. Tema teravmeelsed ja otsekohesed arvamused on teinud temast ühe kõige mõjukamaid arvamusliidreid Eestis. Tema uusim arvamuslugu käsitleb hirmu ajaloos ja eriti poliitikas ning kutsub lugejaid avatud mõttevahetusele.

Euroopa Liidu esindaja välispoliitika küsimustes Josep Borrell ütles möödunud aasta lõpul tänavusi arvukaid valimisi kommenteerides, et ta kardab hirmu. Ta pelgab, et eurooplased hääletavad hirmu mõjul. Kas see on nii või mitte, kuid hirmu kui mõjurit ta märkis.

Hirmu kasutamisel, eriti võimu tööriistana, on pikk ajalugu. Seda on kasutatud nii võimu hoidmiseks kui ka selle saavutamiseks. Tuginen jutus Robert Peckhami raamatule “Hirm. Maailma alternatiivne ajalugu” (Peckham, Robert, “Fear. An Alternative History of the World”, 2023).

Nimest hoolimata ei vahenda üllitis uut ajalugu, see on vaid ühe mõjuri kirjeldus läbi aegade. Termin “hirm” on ulatusliku tähendusskaalaga ja sel on ka arvukalt sünonüüme, nagu ärevus, õudus, kabuhirm, hüsteeria ja nii edasi.

Läbi ajaloo on hirmu põhjused teisenenud või täienenud. Mitmed nüüdisaja hirmud olnuks ilmselt keskaja või antiikaja inimestele mõistetamatud. Paljudes lääneriikides, kuid ka väljaspool neid, on tõusetunud debatid rassi, soo, seksuaalsuse, klassi ja kultuuri üle sünnitanud ka uusi hirme. See on üldiselt libe maastik, kus palju ülepingutamist eri pooltelt ja jätan selle kõrvale.

Huvitav on hirmu kasutamine poliitikas, sest see mõjutab meid kõiki. Ajas tagasi minnes näeme, et keskaegne kirik, absoluutsed monarhiad ja koloniaalriigid, kõik on tunnistanud hirmu jõudu ja seda teevad ka nüüdisaegsed liberaalsed demokraatiad.

Hirm võib aidata kehtivat võimu kõigutada. See võib olla ülalt alla suunatud nähtus, mida juhib poliitiline eliit. Või siis alt üles suunatud nähtus, mis toitub populistlikest vaadetest ja mida kütavad autokraatiast unistavad eliidivastased liidrid ja nende taha koondunud erakonnad. Autor väidab, et mitmeti on kogu kaasaegne maailm hirmu loodud.

Inimene on hirmu tundnud olemasolu algusest peale. Võib-olla ongi hirmu juured meie sügavas evolutsioonilises minevikus ja alguse said need jahimeestest ning korilastest eellaste hirmudest madude, ämblike, pimeduse ja röövloomade ees. Kui aga inimene hakkas taimi ja loomi kodustama ning hakkas elama külades ja linnades, võtsid röövloomade kartmise üle võimust uued hirmud. Näiteks hirm poliitilise türannia, kogukondade vahelise vägivalla, põua, näljahäda ja haiguste ees. Ehk siis hirm hakkas olema osa sellest inimese elus, mida võib poliitikaks nimetada.

Antiikajal oli hirmul kindlasti poliitilise töövahendi roll. Keskajal mõjutas hirmu seeria katastroofilisi sündmusi, mis tõid kaasa sotsiaalseid ja poliitilisi muudatusi. Need viisid omakorda hirmu globaliseerumiseni. Nälja ja pandeemiate järel seati katoliku kiriku ühtsus kahtluse alla, kirik lõhenes ja sellega kaasnes verevalamine. Sõjast räsitud Euroopa lihvitud hirmu poliitika koondati Ameerika, Aasia ja Aafrika vallutamiseks. Seda nimetab autor hirmu ekspordiks.

Hirm sundis inimesi katku ajal pagema linnadest. Hirm põhjustas ka vägivalda ja mässe valitsejate vastu. Lisaks olid hirmu ohvrid tavakohaselt vähemused, nagu kerjused, juudid, pidalitõbised ja välismaalased keda rünnati kui nakkuse aevatavaid kandjaid.

Katkuaeg Euroopas oligi üks hirmu võimutsemise aegu. Tuhat aastat oli katoliku kirik omanud hirmu monopoli ja kasutanud seda usu levitamiseks. Katku põhjustatud muudatused aitasid kaasa kiriku haarde nõrgenemisele, mida kasutasid reformiliikumised. Protestantlikeks pööranud riikides oli hirm aluseks riiklikule distsipliinile valitsemise ja sotsiaalse kontrolli tagamisel.

“Hirmul oli suur roll sündmustes, mis viisid algul revolutsioonini ja seejärel terrorini.”

Ajas on olnud ka huvitavaid hirme. Filosoof Gottfried Leibnitz hoitas 17. sajandi lõpul raamatute kasvava hulga eest, kuna nii palju kirjasõna tekitab segadust ja külvab hirme. Tänapäeval võiks seda hirmu tinglikult kohaldada interneti ja tehisintellekti kartuse puhul. Ajalukku minnes tasub märkida prantsuse revolutsiooni 1789. aastal, mis andis hirmule uue mõõtme. Hirmul oli suur roll sündmustes, mis viisid algul revolutsioonini ja seejärel terrorini. Sellele revolutsioonile järgnevatel kümnenditel levis hirm poliitilise vägivalla ees üle Euroopa.

Tööstusrevolutsioon tõi kaasa uued hirmud, millest paljud olid seotud linnavaeste ohuga sotsiaalsele stabiilsusele. Rahvamasse seostati töölisklassi sõjakusega, streikide, mässude, vägivalla, alkoholi kuritarvitamise ja kõige muuga. Tööliste ja kodanluse elukeskkonna lähedus põhjustas omakorda kodanlaste hirmu kuritegevuse ees.

19. sajandil ilmusid uued hirmud seoses raha paigutamisega. Tekkinud raha- ja aktsiaturgudel hakkasid sündima paanikahood, mille mõju aktsiate ja raha kursile on tuttav tänapäevalgi. Seni värvikaim oli ilmselt 1929. aasta New Yorgi börsi kokkukukkumine, mis tõi kaasa spekulantide saju kõrghoonete akendest.

Järgnesid esimene maailmasõda koos hirmu mõjudega rindel. Ajas edasi jõuame natsirežiimini, mis kultiveeris hirmu kodanike seas teadlikult. Sama tegi stalinlik režiim nõukariigis. Hirm oli omane ka Stalinile enesele ja kujunes taustaks tema terrorile lähikondlaste seas. Hirm oli tööriist isegi vangilaagrites.

Teise ilmasõja järel saabus tuumahirm. Albert Camus on iseloomustanud kogu 20. sajandit kui “hirmu aastasada”, sest olid veel kommunismihirm USA-s ja kapitalismihirm nõukaliidus. Ja tagatipuks veel hirm AIDS-i ees. 1980. aastatel lisandusid hirmud terrorismi, uimastite ja ohtude ees rahvusriigile. Need vältasid läbi järgnenud aastakümnete ega ole kadunud praegugi.

Külma sõja lõpul tekkis nõukariigi lagunemisega “ähvarduse defitsiit” ja tekkinud tühimikku siseneski terrorism oma hirmudega. Ja siis tulid veel keskkonnahirmud kogu komplektis, mida on nimetatud ka ökopaanikaks.

Mida turvalisemaks meie elu üldiselt muutub, seda rohkem näikse tekkivat hirme. Neid õhutab kindlasti inforuum valeuudiste ja inimeste mõjutamise kaudu. Kuid jätkub hirmu roll poliitikas. Näiteks kasutavad seda Donald Trump ja paljud teised. Hirmul ongi poliitiline olemus. Eriti praegu, mil me oleme autori sõnul jõudnud illiberaalse demokraatia ja autoritaarse populismi maailma kõigi asjakohaste hirmudega.

In conclusion, Harri Tiido’s article sheds light on the role of fear in shaping historical events and political decisions. Tiido effectively argues that fear has been a driving force in Estonian history, from the Soviet occupation to the present day. He emphasizes the importance of acknowledging and confronting this fear in order to move towards a more open and democratic society. Tiido’s insights are thought-provoking and provide a valuable perspective on the impact of fear in Estonian politics. Overall, his article serves as a call to action for Estonians to break free from the grips of fear and strive towards a future of freedom and progress.