Harri Tiido: jaht merepõhjas asuvatele haruldastele maavaradele | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Harri Tiido on olnud pühendunud merepõhjas asuvate haruldaste maavarade jahtimisele aastaid. Tema kirg geoloogia ja merekeskkonna vastu on viinud ta avastusretkedele, mis on avanud uusi võimalusi Eesti maavarade kaevandamiseks. Tema arvamus selle teema kohta on väärtuslik ja informeeritud ning sellel on suur mõju Eesti majandusele ja jätkusuutlikkusele. Lugege edasi, et saada teada rohkem tema põnevatest avastustest ja hämmastavast tööst merepõhjas.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all vee all peituvad maavarad. Siililegi on selge, et merepõhja rookimisega kaob ilmselt suur osa sealsest elust ja teadlaste arvates on sügavustes tuhandeid olendeid, kellest inimkond veel midagi ei tea, märgib Tiido.

Oleme taustajuttudes ka varem rääkinud haruldaste mineraalide kasvavast vajadusest seoses tehnoloogia arenguga ja oleme viidanud ka sellele, et kuna neid haruldasi maavarasid maailmas napib, on nende leiukohtade kontrollimiseks ka konkurents tekkinud, näiteks Aafrikas, kus Venemaa ja eriti Hiina on juba mõnda aega selles suunas askeldanud.

Kasvav vajadus kasvatab ka hinda ja nende maavarade otsimine ning kaevandamine levib ka piirkondadesse, kus neist varem juttugi ei olnud. Rootsis tõuseb maapinna lähedale geoloogiline Fennoskandia kilp, mis ulatub sügavamale langedes ka Eesti alla. Selles peaks nii mõndagi väärtuslikku olema.

Eestis on käimas kriitiliste tulevikumaavarade kaardistamine. Paljutki võib kuulu järgi leida fosforiidiga seotud diktüoneemakildas. Kuigi eks Eestis ole teada rahva vastuseis igasugusele kaevandamisele, kui see peaks toimuma kellegi kodu läheduses. Samas on meil Euroopa plaanis ainulaadne Silmeti tehas ja kavas ka magnetitehas, ehk meil on vajalikku oskusteavet harulduste töötlemisel.

Kuna kriitilised maavarad on kriitilised vajalikkuse poolest ja haruldased leviku poolest, siis on neid otsitud üha laiemalt. Hinnanguliselt olla juba kolme aasta pärast akudes kasutatavat liitiumit vaja kaks korda praegusest rohkem ja koobaltit 70 protsenti enam.

Üks ala, kust neid metalle seni veel pole kaevandatud, on merepõhi. Täpsem oleks küll öelda ookeanide põhi. Aga igal juhul vee all. Keskkonnakaitsjad löövad juba ammu lokku, et sellega hävitatakse terve puutumatu või vähe mõjutatud elukeskkond. Seadusandlikult ja rahvusvaheliselt on teema seni korralikult reguleerimata. Ehk kaevandamine võib olla juriidiliselt korrektne. Et selline JOKK värk.

Hiljuti oli selles valdkonnas oluline sündmus. Nimelt otsustas Norra avada oma vetes 280 000 ruutkilomeetrit kaevandamisvõimaluste uurimiseks. Mainitud ala on ulatuselt suurem kui näiteks Suurbritannia territoorium. Üldse olla maailma ookeanides perspektiivikaid alasid miljoneid ruutkilomeetreid. Mainitud Norra otsuse puhul on küll sadakond europarlamendi saadikut pöördunud Norra parlamendi poole üleskutsega peatada merepõhja kasutusele võtmine, mis ähvardab keskkonda.

“Rahvusvahelist kokkulepet mere elurikkusest väljaspool rahvuslikku jurisdiktsiooni on loksutatud 40 aastat.”

Arvata võib, et kui ots on lahti tehtud, siis võib protsess pidurdamatult liikvele minna. Vajadused ja võimalik kasum on loobumiseks liiga suured. Ja juriidiliselt ripub asi endiselt õhus. Rahvusvahelist kokkulepet mere elurikkusest väljaspool rahvuslikku jurisdiktsiooni on loksutatud 40 aastat, mullu suvel kukkus otsustamine taas läbi ja asi lükati tulevasse aastasse.

ÜRO Rahvusvaheline Merepõhja Agentuur on alates 2001. aastast andnud välja 31 luba merepõhja uurimiseks selle kasutuselevõtu eesmärgil. Maailma Looduse Fondi moratooriumiga süvamere põhja kasutuselevõtule on liitunud Euroopa Parlament ja mõned riigid, pluss toetuse avaldamine 15 riigi ja mitme suurfirma poolt.

On veel mõned piiravad dokumendid, muuhulgas Antarktika vete kaitsmiseks, kuid tulevik on lahtine ja rahvusvahelised lepingud jätavad tihti riikide territoriaalveed ning majandustsoonid kõrvale. Seetõttu saigi Norra taolise otsuse langetada.

Norra uuritavatel veealustel aladel arvatakse olevat kuni 45 miljonit tonni tsinki, kolm miljonit tonni koobaltit merepõhja mangaanikihtides pluss veel mitmeid haruldasi mineraale. Kaevandusfirmasid huvitavad eeskätt niinimetatud polümetalsed konkretsioonid ehk lihtsamalt öeldes kartulisuurused mügarikud, mis võivad sisaldada vaske, koobaltit, niklit, tsinki, hõbedat, kulda ja haruldasi mineraale. Lisaks on perspektiivikad ka polümetalsed sulfiidid ja metallirikkad kihid veealustes mägedes.

Praeguseks on kõige paremini uuritud Vaikse ookeani idaosas olevat Clarion-Clippertoni tsooni põhja 3500 kuni 5500 meetri sügavusel. Suurt huvi pakub ka India ookeani keskosa ja merepõhi Cooki saarte, Kiribati ja Prantsuse Polüneesia atollide ümbruses Vaikse ookeani lõunaosas.

Veekihi paksus ehk kaevandamise sügavus on kindlasti probleemiks, kuid seda kompenseerib tihti maagi lihtne kättesaadavus. Neid metallimügarikke võib näiteks kokku koguda suure veealuse kombaini moodi masinaga, millelt need pumbatakse veepinnale kogumislaeva. Seadet on juba katsetatud.

Siililegi on selge, et merepõhja sellise rookimisega kaob ilmselt suur osa sealsest elust. Vetesügavuse elanikud vajavad eluks pimedust ja suurt veerõhku. Seega, kui nad koos vee ja kaevistega pinnale pumbatakse, siis kõigi eelduste kohaselt nad surevad. Teadlaste arvates on seal sügaval tuhandeid olendeid, kellest inimkond veel midagi ei tea.

Kaevandusfirmad väidavad vastu, et selle eest on süsinikdioksiidi heide atmosfääri merepõhja kaevanduste puhul 80 protsenti väiksem kui maapealsetes kaevandustes. Lisaks välditakse metsade hävitamist ja paljut muud.

Eks mõlemal poolel ole õigus, kuid tasub märkida, et mingist jätkusuutlikkusest ei saa juttugi olla. Kui metsad kasvavad aastakümnetega uuesti, siis metallimügarike metallikiht kasvab vaid mõne millimeetri miljoni aastaga. Samuti võib tegemist olla ka negatiivse mõjuga kalandusele. Mikroorganismide häving elurikkuse järsul kahandamisel ookeanis lööb kogu süsteemis nii mõndagi sassi.

Lõpetuseks midagi positiivse ja loodushoidliku poole pealt. Nimelt on 24 riiki, sealhulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Kanada, Suurbritannia ja teised, esitanud üleskutse süvamere kommertseesmärgil kaevandamise pausile panemiseks või isegi keelustamiseks. Teema võetakse uuesti lauale järgmisel aastal.

Viited lugemishuvilistele

In conclusion, Harri Tiido’s pursuit of rare minerals on the seafloor is a controversial topic. While some see it as a potential source of wealth and economic benefit for Estonia, others are concerned about the environmental impact and the exploitation of natural resources. It is important to carefully consider the potential consequences and weigh the benefits against the risks before moving forward with such endeavors. Additionally, thorough research and consultations with environmental experts and stakeholders should be conducted to ensure that any extraction of rare minerals is done in a responsible and sustainable manner.