Pentus-Rosimannus: rohekava transpordisektoris on läbi kukkunud | Majandus

Tere tulemast, kallid kodanikud! Viimastel aastatel on keskkonnasõbraliku transpordisektori arendamine olnud oluline prioriteet Eesti valitsuse jaoks. Siiski on hiljutine uuring näidanud, et minister Urve Palo ja tema meeskonna rohekava transpordisektoris on läbi kukkunud. See on tekitanud palju kõneainet ja muret tuleviku suhtes. Kas valitsus suudab leida uusi, tõhusamaid lahendusi keskkonnasõbraliku transpordi edendamiseks? Viime teile lähemale uurimuse tulemused ja arutame selle võimalikke mõjusid Eesti majandusele.

Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus ütles usutluses ERR-ile, et täielikult elektriautodele üleminek aastaks 2035 on kaheldav, kuna sisepõlemismootorite CO2 heite vähendamise kava pole õnnestunud ning transpordisektor ei suuda täita süsihappegaasi vähendamise eesmärke. Seega on vaja kavad ja eesmärgid üle vaadata.

Mis on Euroopa transpordisektori suurim murekoht? Miks elektriautode kasutuselevõtt on olnud aeglasem kui ennustati? 

Kogu transpordisektori kõige suurem murekoht on see, et hoolimata väga kõrgele seatud eesmärkidest transpordis lihtsalt ei tule heide alla. Ilmselgelt  CO2 väljaheite vähendamise plaan ei ole tööle hakanud. Viimastel aastatel näeme, et sõiduautode heide on pisut hakanud allapoole liikuma, aga see on seotud elektriautode tulekuga. Lootus, et uued tõhustatud tehnoloogiaga sisepõlemismootorid toovad ka väiksema heite, see tegelikult ei ole ikkagi osutunud üldse tõeks. See on paraku olnud müüt.

Elektriautode puhul on arusaadav, et kõikide Euroopa Liidu tänavatel ja teedel liikuvate autode vahetamine elektriautode vastu on pööraselt mastaapne ettevõtmine. Igal juhul on see väga-väga aeganõudev. Sellisel üleminekutempol on olnud omad põhjused. Kontrollkoja roll on vaadata, kas see, mida siiani on tehtud, on töötanud. Ja vastus on, et ei ole töötanud. Järelikult tuleb senised kavad ja meetmed üle vaadata.  

Mida see tähendab, veelgi rangemaid nõudeid sisepõlemismootoriga autode tootjatele ja ostjatele?

Normid ise on ju paberil ranged. Ka laboritingimustes tehtud CO2 mõõtmised on kõik väga kenad. Aga seni on reeglid olnud Euroopa Liidus sellised, et autotootjatelt on tõesti nõutud puhtalt ja ainult laboritingimustes tehtud katsete tulemusi. Need aga ei vasta kaugeltki sellele, mis tavaliikluses toimub.

Euroopa Komisjon jälgib nüüd ka tavaliikluses tegelike heitmete kogust ja võrdleb neid laborinäitajatega. Võib päris kindel olla, et ikkagi edasi lihtsalt  niimoodi toimetada ei lubata. See on üks pool.

Elektriautode puhul on kindlasti laiema leviku vastu töötaja olnud liialt kõrge hind. Aga elektriautodel on veelgi kitsaskohti. Näiteks Euroopa autotootjate ligipääs toormele, mis on elektriautode akude tootmiseks vajalik, tegelikult läheb aasta-aastalt keerulisemaks, mitte vastupidi. See kindlasti aeglustab omakorda autode tootmise tempot.

Lisaks on väga paljudes liikmesriikides mugav ja loogiline laadijataristu puudu. See on kindlasti üks argument, miks mitte vahetada bensiini- või diiselmootoriga autod elektriauto vastu välja, vaid osta hoopis uus sisepõlemismootoriga sõiduk.

Need on asjad, mis elektriautode laialdasemaks kasutuselevõtuks tuleb lahendada ja kriitiliselt üle vaadata. Nõuete karmistamine või seal veel vindi juurde keeramine ei pruugi tuua soovitud tulemust. Pigem on meie soovitus olnud see, et ikkagi vaadata, kus on need päris kitsaskohad. Liiga leebed nõuded ei ole kitsaskohaks.

Kui nüüd vaadata tempot, kuidas elektriautode kasutuselevõtt on läinud ja millised raskused on ikkagi esilekerkinud, siis kui realistlik on, et 2035 lubatakse poest osta ainult elektriautosid? Sisulist läbimurret ei ole ju toimunud?

Tegelikult, kui me vaatame elektriautode müüki, siis 2018 oli igast sajast müüdud autost üks elektriauto, 2022 oli juba iga seitsmes müüdud auto elektriauto. Tempo on olnud märkimisväärne, kuid arusaadavalt on tegemist uute registreeritud autodega.

Inimesed, kes mõned aastad tagasi on endale uue auto soetanud, ei hakka ilmtingimata seda elektriauto vastu välja vahetama või täiendavat elektriautot perre hankima.

Elektriautode tuleku tempo oleks muidugi võinud olla juba mõnda aega teistsugusem.

Aga kui realistlik on 2035. aastaks täielik elektriautodele üleminek? Me teame tegelikult ju, et on liikmesriike, kes on olnud selles küsimuses väga-väga kriitilised. Ja just nimelt ka nendel põhjustel, mis ma just kirjeldasin. Kui me ei pääse piisavalt kiiresti ligi akude tootmiseks vajalikele toormaterjalidele, siis võime ju sihte väga kõrgele seada, aga takistused tulevad hoopis teise koha peal.

Kokkuvõttes on iga eesmärgiga nii, et kui ikkagi hästi põhjalikult ette valmistada, läbi mõelda, päriselt tegeleda pudelikaeltega, siis on igasugu asju võimalik teha. Aga selleks tuleb ikkagi päriselt tegutseda ka, mitte lihtsalt paberi peal eesmärke või uusi väga jäikasid nõudeid seada.

Sageli paberi peal olevad nõuded ja eesmärgid ei pruugi päriseluga ühte jalga käia.

Euro7 nõuetele üleminek peaks vähendama autode CO2 heidet, samas kergitab müüjate väitel ühe sisepõlemismootoriga auto hinda paari tuhande euro võrra. Kontrollkoja raport aga mingist sisulisest edasiminekust ju ei räägi.

Viimastel aastatel karmima kontrolli tingimustes on bensiinimootoriga autode väljaheited vähenenud keskmisel veidi üle nelja protsendi. Kuni 2020. aastani ei olnud tõesti üldse mitte mingit paranemist.

Kõik kasvuhoonegaase õhku paiskavad või heitmega seotud valdkonnad on CO2 heidet ikkagi päris korralikult alla toonud, ainuke kasvunumbreid näitav valdkond on transport. Võrreldes 1990. aastaga on kasv olnud 16 protsenti. Transpordi osakaal koguheitmest on 23 protsenti. Sageli arvatakse, et hea küll, sõiduautodest ei tule eriti palju heidet, kuid tegelikult 56 protsenti transpordisektori koguheitmest andsid just sõiduautod.

Aga kui vaatame neid ponnistuste tulemusi lähemalt: uus sõiduauto läheb 10 protsenti kallimaks ja me saavutame selle eest CO2 heite vähenemise ainult neli protsenti. See ei ole ju tasakaalus?

Jah, ma olen nõus. Plaanid on olnud uute autode puhul heidet alla tuua väga suured. Aga vastab tõele, et need plaanid ka ei ole absoluutselt realiseerunud pikka aega.

Aga nagu ma enne rääkisin, et kui eesmärk on klaar, küll siis lõpuks võimalusi leitakse.

In conclusion, it is clear that Pentus-Rosimannus’ green plan for the transport sector has failed to deliver the desired results. The lack of progress in reducing emissions and promoting sustainable transportation options is a significant setback for Estonia’s environmental goals. It is imperative that the government reevaluates its approach and implements more effective policies to address the environmental challenges in the transport sector. Without meaningful and impactful action, Estonia risks falling behind in its commitment to combat climate change and protect the environment for future generations.