Koosloome paneb kõlama teiste liikide hääled | Teadus 3 minutiga

Tere tulemast Eestisse! Koosloome on üha olulisem mõiste meie ühiskonnas, eriti kui tegemist on teiste liikide hääledega. See mõiste räägib meile sellest, kuidas inimesed ja loomad saavad koos elada ja koos luua paremat tulevikku. Teadus on kiiresti edasi arenenud, ning see on viinud meid arusaamiseni, kuidas meie tegevus mõjutab teisi elusolendeid meie ümber. See on teema, millele tasub pühendada vaid 3 minutit oma ajast, kuid mis võib muuta meie suhtumist ja käitumist looduse suhtes olulisel määral. Loodame, et teile meeldib see põnev lugu teadusest ja koosloomega seotud teemadest!

Maailmas, mis vajab häid strateegiaid kohanemiseks kahanemisega, avardavad loovad kokkupuuted teiste liikidega arusaamu elukogemuste erinevustest. Öeldes meie, võiksime mõelda enamat kui inimesi. Kunst pakub selleks loovaid lähenemisi.

Ühel kargel talvehommikul ärkasin pööningult kostvate koputuste peale. Hallpea-rähn oli tulnud tooneseppadest puretud palke uurima. Võib-olla otsis ta  süüa, võib-olla trummelduspuud. Minu ilmumine heidutas rähni ja ta põgenes, kuid mulle oli kohtumine kirgastav – meie eluase pakub huvi ka teistele, mitteinimestele. Küllap on teilgi selliseid kokkupuuted teiste liikidega: koerte, konnade või kiilidega.

Tasaareng pakub võimalusi süvenemiseks ja koosloomeks teiste liikidega 

Elurikkus maailmas kahaneb – miljonid liigid on hävimisohus, mitmekesisus väheneb ja inimeste elupaigad halvenevad. Meie suhted ülejäänud loodusega on ka esteetilised, lisaks sellele, et need on ökoloogilised ja sotsiaalsed. Hõlmates näiteks küsimusi, keda me enda kõrval märkame ja atraktiivseks peame või kellele ja millele tähendust omistame. Ökoloogilisi teemasid võib ja peab käsitlema paljudest perspektiividest, muu hulgas kunstist lähtuvalt.

Toetan mõtet, et peame inimestena oma ressursikasutust vähendama ja nägema tasaarengus võimalust. Kui kohanemine kitsamate oludega muudab meid materiaalselt ja vaimselt haavatavamaks, võiksime pidepunkte ning rõõmu otsida kokkupuudetest ja koosloomest teiste elusolenditega.

Mõistmine, et kogukond, kellega suhtleme on laiem kui inimühiskond, aitab tajuda end osana tervikust. Looming ei pea olema inimkeskne. Kunstnikuna intrigeerib mind mõte, et kui maalin muldpigmentidega linasele lõuendile, mis on küülikukondiliimiga krunditud, siis kas küülik, lina ja mullamineraalid võiksid olla maali kaasautorid. Isegi kui annan aru, et meil on protsessis erinevad eesmärgid, muudab tavatum lähenemine autorlusele arusaamu teiste liikide toimijavõimekusest ja meievahelisest koostööst.

Liikidevaheline koosloome sünnib omailmade kokkupuutel

Posthumanistlik lähenemine, mis arvestab teisi olendeid inimesega võrdsetena, on kunstis laiemalt üha levinum. Kunstnike strateegiad ökoloogiliste probleemidega tegelemisel on mitmekesised, ulatudes poeetilistest representatsioonidest samastumisrituaalide ja sekkuvate aktsioonideni. Mina katsetan oma töös kaasavaid lähenemisi, et avada teisi vaatenurki ja kuulata teisi hääli kunsti tegemise kaudu. Suhtlen teiste liikidega kunsti kaudu, näiteks maalin tihastele ning jäädvustan nende reaktsiooni.

Liikidevaheliseks suhtluseks pean tundma teiste liikide tajude eripära. Jakob von Uexkülli mõiste “omailm” tähistab tajutud maailma, milles organism subjektina tegutseb. Tähenduslikud maailmad on aga erinevad, sest taju- ja mõjuväljad on erinevad. Nii on maailmas korraga mitmeid ilmu, mis omavahel kokku puutuvad.

Suhtlus on võimalik neis kokkupuutepunktides. Liikidevaheline suhtlus haarab mitmeid meeli ja annab võimaluse kasutada dialoogiks teiste liikidega visuaalseid märke. Tihastele mõjus minu kujutatud värbkakk heidutavalt, kuid maalitud seemned neid ligi ei meelitanud.

Koosloomeks teiste olenditega kasutan kahte lähenemist. Mõjutan oma käitumisega nende loomingut, näiteks olen loonud mesilastele tingimusi vabakujuliste kärgede loomiseks. Teisalt võimendan teiste liikide loodud objekte, mille ühe näitena olen teinud herilasepesadest inspireeritud vilte. Herilase jaoks on pesa loomine tähenduslik tegevus, nii nagu kunsti tegemine kunstnikule.

Koosloome on kätketud mõjusse, mida nende loodu mulle avaldab ja mida mina kunstnikuna võimendan. Selleks, et teiste elusolendite hääli esile tuua, tuleb mul eestvedajana enda kontrolli vähendada ja arvestada lõpptulemuse ennustamatusega.

Me ei saa näha maailma kellegi teise pilgu läbi, kuid teiste perspektiivide toomine kunstiloomesse muudab loomingu vähem inimkeskseks ja aitab mõtestada suhteid teiste elusolenditega. Kunst pakub loodusega suhestumiseks tavatumaid vaateid ja provotseerib uutmoodi küsimusi. See viib uute uurimisküsimuste püstitamiseni ja uute arusaamadeni teaduses.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab käsitsi, ise- ja koostegemist kui võimalust tajuda end osana loodusest.

Koosloome on oluline osa meie ühiskonnast, sest see aitab meil mõista teiste liikide vajadusi ja hääli. Teaduslikud uuringud selle kohta aitavad meil paremini mõista loomade käitumist ja suhtlemist ning seeläbi luua säästvamat ja kaasavamat elukeskkonda kõigile liikidele. Kõigil liikidel on oluline roll meie ökosüsteemi tasakaalus hoidmisel ning koosloome aitab meil seda paremini mõista. Seega on oluline toetada ja jälgida teadusuuringuid, mis keskenduvad teiste liikide häälele ja koosloomele meie ühiskonnas.