Aaviksoo: ettepanek, et lisaraha peaks leidma haridusministeerium, pole õiglane | Eesti

Tõstatades olulise teema haridusmaastikul, avaldas endine haridusminister Tõnis Lukas arvamust, et lisaraha haridussüsteemile peaks leidma haridusministeerium, mitte teised ministeeriumid. Kuid vastupidise seisukoha võttis endine haridusminister Jaak Aaviksoo, kes leiab, et selline ettepanek pole õiglane. Tema arvates peaksid ka teised ministeeriumid panustama haridusvaldkonda, kuna haridus mõjutab kogu ühiskonda. See arutelu on tekitanud palju vastukaja ja paneb inimesi arutlema selle üle, kus ja kuidas peaks leidma lisaraha hariduse jaoks.

Endise haridusministri Jaak Aaviksoo sõnul on vastutuse hajumine hariduse rahastamisel muutnud lahenduse leidmise väga keeruliseks. Ettepanekuid, et õpetajatele peaks palkadeks lisaraha leidma haridusministeerium, peab ta ebaõiglaseks.

“Töölepinguid sõlmivad kohalikud omavalitsused, raha on rahandusministri või regionaalministri käes, ja vastutus on haridusministri käes. Ja siis, kui tüli majas on, näidatakse üksteise suunas näpuga. Tänane debatt ju näitab seda väga ilmekalt. Sellises olukorras lahenduse leidmine on väga raske, kui mitte võimatu,” ütles Jaak Aaviksoo Vikerraadio saates “Uudis+”.

Endise haridusministri hinnangul koosneb tüli lahendamine kolmest osast – täiendava raha leidmine, osapoolte valmisolek sisuliseks aruteluks ning suurem vastutuse võtmine kohalike omavalitsuste poolt.

Streik on tema hinnangul vaid üks lüli pikas ketis.

“Ma olen seda meelt, et praegu on parim võimalus, mis meil viimase 10–15 aasta jooksul on olnud. Ühiskonnas tajutakse, et edasi niimoodi ei saa. Lahenduse oluliseks osaks on õiguste, vastutuse ja kohustuse jaotamine. See ei ole võimalik väljaspool seaduse avamist. Samuti peab kaasama ka natukene laiemaid küsimusi, nagu kohalike omavalitsuste rahastamine ning õpetajate õigused ja kohustused,” ütles Jaak Aaviksoo.

Aaviksoo sõnul on haridusele eraldatud raha mitme osapoole käes. Ainult 40 protsenti rahast on haridusministeeriumis, ülejäänud kohalikes omavalitsustes ning rahandusministeeriumis.

“Need ettepanekud, et haridusministeerium lisaks sellele, mis ta leidis oma vahenditest, veel raha juurde, ei ole õiglased. Ma saan haridusministrist aru, et teaduselt ja kõrghariduselt seda raha ära võtta ei saa,” sõnas Aaviksoo.

“Hästi lihtsalt öeldes – raha on, aga sellest alla poole jõuab õpetajateni. Ma olen piltlikult öelnud ka niiviisi, et peres on lapsed näljas, aga ema ja isa ostavad uut korterit ning autot,” tõi Aaviksoo võrdluse.

Aaviksoo hinnangul investeerime Euroopa Liidu vahenditest liiga lahke käega. Ilusad riigigümnaasiumite hooned võrreldes odavamate tüüpprojektidega on tema hinnangul eelarve jaotamise kohapealt mõttekoht.

Overall, the proposal by Aaviksoo that additional funding should be found within the Ministry of Education is not fair. It is clear that the education system in Estonia is in need of additional resources to ensure a high-quality learning environment for students. The government should prioritize investing in education to support the future of our country. It is important for all stakeholders to come together and find a fair and sustainable solution to address the funding issue in the education sector. Every child deserves access to a quality education, and it is crucial that the government takes the necessary steps to make this a reality.