Olavi Ruitlane oma pojast: Kaarel tegi minust inimese | Inimesed

2216619hd463t24

Tere tulemast Eestisse! Olavi Ruitlane, tuntud Eesti poliitik ja ärimees, on alati olnud uhke oma pojast, Kaarel Ruitlasest. Olavi on avaldanud, et tema poeg on teinud temast parema inimese ning on väga uhke selle üle, milliseks meheks Kaarel on kasvanud. Kaarel on tuntud oma eduka äri- ja poliitikakarjääri poolest ning tema pühendumine ühiskonnale on imetlusväärne. Olavi ja Kaareli lugu on südantsoojendav ning põnev, andes meile kõigile inspiratsiooni ja sihti saavutada oma eesmärke. Oleme õnnelikud, et saame nende lugu jagada.

“Inimestest hoolimine puudus. Ma ei süvenenud inimestesse, võtsin neid kui materjali, lihtsalt lappasin neid. Aga siis sündis väike laps. Kaarel tegi minust inimese. Ja leidsin temas inimese, keda pole võimalik reeta,” rääkis Olavi Ruitlane, kes ei varja, kuidas ta varem mõtles ja käitus.

“Selline ma olin. Tänasel päeval ei ole ma võimeline enam selliseid asju tegema – valetama näkku, lõhkuma suhteid. See oli päris kole tegelikult.”

Olavi mäletas, kuidas lapse sündides tõmbas see väike inimene ta täielikult endasse. “Ma restartisin ennast inimesena, õppisin hoolima. Kaarliga elasin ma ka enda lapsepõlve kvaliteetselt läbi. Kõik asjad mis tulid, olid nii ägedad – pöörab, keerab, hakkab roomama, vaatab mulle otsa, naeratab – see oli nagu ime,” rääkis ta.

Peksmine kui kasvatusvahend

Oma lapsepõlve meenutades mainis Olavi, et ta vanemad läksid lahku ning esialgu jagati nad õega ära, siis leiti, et lapsed peaksid olema koos ning hiljem elasid nad ema ja vanavanematega 14-ruutmeetrises korteris. Oma isaga sai Olavi “tuttavaks” alles teismeeas. Teda kasvatasid peamiselt vanavanemad.

Olavi sõnul oli vanaisa tark mees, kel oli kõige kohta seletus, kuid kelle kõrvale ei mahtunud ühtki teist isiksust. Vanavanemad karistasid lapsi füüsiliselt, eriti vanaisa. “Tal oli peenike kumminiit, millega oli tõhus vitsa anda – kolm korda said, siis olid tagumiku peal jutid,” meenutas Ruitlane.

Kirjanik on mõelnud, kas ta peaks oma kasvatajate peale olema vihane, kuid usub, et nad lihtsalt ei osanud teistmoodi. “Ja siis mul kadus pahameel ära. Nad olid lollid, nad siiralt uskusid, et see (peksmine) parandab lapse elukvaliteeti, annab neile tulevikus parema “toote”. Nad eksisid tõsiselt,” tõdes Ruitlane.

Seda mõistis Olavi selgelt, et peksmine ei ole toimiv kasvatusvahend ning tema pole seda oma lastele teinud. “Ma ei tahtnud, et Kaarel mõtleks neid mõtteid, mida mina nende peksjate suhtes sel hetkel mõtlesin. Need ei olnud ilusad mõtted.”

Reaalsusega ei vaielda, sellega harjutakse

Turvatunnet ei pakkunud ka kool. “Keskkond, kus ma koolis käisin oli iseenesest traagiline. Mul oli kogu aeg silm sinine või mokk rullis või kellelgi teisel minu pärast. Ma ei tea, kuidas seal üldse õpiti, seal pidi ellujäämisega tegelema.”

Loe rohkem:  Reet Linna: nüüd ma tean, et elu saab paremaks minna igas vanuses | Inimesed

Olavi kinnitas, et harjus sellise eluga. “Reaalsusega ei vaielda, sellega harjutakse, selles elatakse – see on normaalsus. Tagantjärele võib küll öelda, et see polnud kõige parem keskkond. Elu on läinud miljard korda paremaks,” rääkis Ruitlane.

Paik, kus oli siiski hea, oli kodutänava mängukeskkond – poisid, kellega ta oli imikust saati koos kasvanud.

Siiski elas Olavi kogu aeg kaitsepositsioonis ning puudus igasugune psühholoogiline tugi. “Olen olnud kogu aeg rünnatav, mul läks väga palju aega, et mõista, et keegi pole minu vastu. Alles 30ndates eluaastates sain aru, et olen paigas, et keegi ei ründa mind, ma ei pea olema kaitses,” tõdes ta.

Olavit ümbritses töölisklass, tema hinnangul lihtsad ja ebahuvitavad inimesed ning tal puudus illusioon, et võiks eluga kuhugi ägedasse kohta jõuda. Pärast kõikvõimalikke töökohti mõistis mees, et peab kodulinnast lahkuma. Siis tuli Tartu, luule ja NAK (Noorte Autorite Koondis). Saabus äge periood.

Raamat nimega “Naine”

Eufooriline Tartu-aeg tõi tutvusi. “Tüdrukutele meeldisid luuletajad,” muigas Olavi. Kätte jõudis kohtumine naisega, kellest sai poja Kaarli ema, kuid pere lagunes, kui poiss oli kuueaastane. Lahkuminek traumeeris kõiki ja lahutus oli raske ja närviline.

“Inimesed kasvavad lahku ja see on tavaline. See asi oleks võinud varem ära lõppeda, aga ma kartsin, et mul ei jää Kaarliga sidet,” rääkis Olavi. Side jäi, kuigi oli aastaid, kus suhtlust oli vähe.

12- aastaselt kolis Kaarel isa juurde ning elati “vaeste kirjanike majas”, kus värvikas seltskond aitas last kasvatada ja kooliasju teha. Olavil oli väga hea meel, et Kaarel tema juurde tuli ning see oli ajendiks lõpetamaks inetud jutud Kaarli emast.

“Ma siiamaani kahetsen, et oli mul vaja seda raamatu kirjutada,” alustas Olavi, kui teemaks tuli ca 15 aastat tagasi raamatupoodide menukite pingereas esikoha hõivanud raamat “Naine”, kus Olavi kirjeldas isiklikku “abielupornot”.

“See ei olnud kättemaks, vaid mul polnud tol hetkel kuhugi oma emotsioone panna. Keegi ei tahtnud mind kuulata. Ma ei suutnud end kellelegi selgeks teha, istusin maha ja kirjutasin raamatu. Seal on palju võimendatud, see on ilukirjandus, aga praegu seda lugedes… – olen teinud inimestele liiga,” tõdes Olavi ja lisas, et tahtis endast tunnet välja kirjutada, mitte raamatut avaldada. Aga läks teisiti.

Alati lapse poolt

Isaga saatesse tulnud Kaarel Ruitlane ütles, et on isa raamatuid lugenud, ka eelpool mainitut, kuid teab, et isa ei suhtu emasse enam niimoodi ning mõistab, et see on minevik.

Loe rohkem:  Video: Marko Reikop käis külas mereväe ülemal Jüri Saskal | Inimesed

“Ma arvan, et mul on väga tore isa ja inimesed lihtsalt on erinevad. See on tema elu, tema valikud ja mina hindan, et iga mees teeb seda, mida ta oskab ja tahab. Kui mul on mure, siis ma helistan isale – ta on kõige parem psühholoog minu jaoks, kes mõtestab asjad lahti,” iseloomustas Kaarel Olavit.

Koos meenutati äärmiselt ebameeldivat juhtumit, kuhu Kaarel teismelisena sattus ning olukorraga toimetulekuga oli raskusi nii isal kui ka pojal. Sealt kivistus Olavisse sõbra Kaur Kenderi öeldud tarkus – sa pead alati olema lapse poolt, ka siis, kui kogu maailm on lapse vastu, sa pead olema lapse poolt!
Ja Olavi on Kaarli poolt.

Kuigi Kaarel mainis, et on mõlgutanud isegi pisut kirjutamisest mõtteid, eelistab ta kirjaniku elukutsele stabiilsemat elu. “Mulle meeldib kindlus ja stabiilsus, et ei oleks mingeid agasid, mis võivad jalad alt tõmmata. Et mul oleks kindel töökoht ja palk, kodu. Ja mul on seda oluliselt lihtsam saavutada oma tööga,” kinnitas Kaarel, kes töötab elektrialal ja kes sai hiljuti isaks.

“Kaarel on alati unistanud millestki turvalisemast ja nüüd ta loob endale seda,” kommenteeris Olavi.

Ma ei saa veel laua taha kõduneda

Olavil on ka noorem poeg, 7-aastane Pärt, kelle eest kannab ta hea meelega vastutust, mille Kaarel temas kunagi lõi. Ka siis, kui on vaja raamatut kirjutada, aga nädalalõpp toob jooksmised mängutoast mängutuppa.

“See on okei, see on minu kohus ja mulle päriselt meeldib see kohustus, mis inimesel seoses lapsega on. See teeb paremaks, hoiab elus. Ma olen 54, mul on seitsmeaastane laps – ma ei saa ära surra, laua taha kõduneda,” rääkis Olavi ja muigas: “õnneks on ta nüüd nii suur, et ma ei pea temaga batuudikeskuses kaasa hüppama.”

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

In conclusion, Olavi Ruitlane’s story about his son Kaarel is a heartwarming example of the transformative power of love and parenthood. His pride and admiration for his son’s kindness and empathy is a powerful reminder of the impact a child can have on their parent’s life. It’s a beautiful testament to the bond between a father and son, and the influence a child can have on shaping their parent into a better person. Olavi Ruitlane’s story serves as a touching reminder of the profound and positive impact our loved ones can have on our lives.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga