Ester Haas: Eesti kool ei vaja streiki, see vajab revolutsiooni | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Ester Haas on kutsunud üles revolutsioonile Eesti haridussüsteemis, väites, et streikimine ei lahenda probleeme. Ta juhib tähelepanu õpetajate madalale palgale ja õpilaste koormavale õppekavale ning usub, et ainult radikaalne muutus suudab tõelisi probleeme lahendada. Tema arvamusartikkel on tekitanud elavat arutelu üle kogu riigi ning tõstnud esile olulisi teemasid hariduses. Haas pakub välja põhjaliku revolutsiooniplaani, mis võiks aidata Eesti koolidel saavutada kõrgetasemelist haridust ja õpetajate-laste suhet.

Järgnev kirjutis esindab minu arvamust, mis on kujunenud isikliku kahes erinevas koolis õpetajaks olemise kogemuse, kolleegide ning õpetajaks õppivate kursusekaaslaste kommentaaride ning pedagoogikaõpingute põhjal. Kirjutada on paljust ning põhjendada võiks pikemalt, kuid lugeja aja ning energia säästmiseks annan endast parima, et väljenduda lühidalt.

Räägime koolist, mitte haridusest

Paljutsiteeritud väide, et eestlane on hariduse usku, sai viimasel rahvaloendusel taas kinnitatud1. Rahvusvahelise haridusuuringu PISA tulemuste2 üle võime uhkust tunda. Meil on kaasav haridus3 ja meil tehakse haridusuuendusi. Paberil paistab eelmainitu eeskujulik, kuid silmas tuleb pidada, et kool on midagi enamat kui pelgalt hariduse “andmise” asutus.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus4 nimetab, et nii põhikoolil kui ka gümnaasiumil on hariv ja kasvatav ülesanne. Samas dokumendis välja toodud üldhariduskooli alusväärtused keskenduvad inimese kui terviku arengule, mitte hariduse “saamisele”. Andmise ja saamise jutumärkidesse panekuga rõhutan asjaolu, et nüüdisaegse õpikäsituse5 järgi ei teleporteerita enam õpetaja teadmisi õpikute ning töövihikute vahendusel õpilaste ajudesse.

Õppeprotsessi keerukuse ja arengu toimumiseks vajalike tingimuste tundmise valguses on äärmiselt oluline mõista, et hariduse sisust olulisemgi on selle vorm. Minu arvates võiks Eesti kooli näha, kujundada ning defineerida eelkõige õpilase holistilist arengut toetava organisatsioonina.

Kool vajab raha, mitte õpetaja

Olles ise õppinud õpetajaks, sh sotsiaalpedagoogikat, mitte pelgalt õpetatavat eriala, olen veendumusel, et õpetajana töötamise elutähtsaks eeltingimuseks on muu hulgas teadmised õpilaste psühholoogilistest vajadustest, suhtlemistehnikatest, õppetöö planeerimisest ja oma aine õpetamise metoodikast ning nende teadmiste põhjal kujunenud positiivne hoiak õpilaste suhtes.

Minu arvamust toetab ka õpetaja kutsestandard6, mis kirjeldab õpetaja kvalifikatsiooninõudeid ehk miinimumtaset. Kõlab karmilt, kuid neile tingimustele mittevastavat õpetajat ei tohiks klassi ette lubada. Kui mitte seetõttu, et ta ei suuda tõenäoliselt õpilaste mitmekülgset arengut piisavalt toetada, siis kindlasti sellepärast, et ta võib kogemata teha rohkem kurja kui head. Rääkimata sellest, et õpetajal endal on raske.

Armas Eesti Vabariigi valitsus, palun jätke õpetajate palganumber muutmata. Kool teenib ühiskonna huve ning ühiskond vajab ennastjuhtivaid, emotsionaalselt tasakaalukaid ja tegusaid liikmeid, kes tunnevad huvi uute teadmiste ning jätkuva enesearengu vastu. Selliste omadustega koolilõpetaja kujunemisel on õpetajal kanda põhiroll.

Olukord on paljudes koolides niisugune, et õpetajalt eeldatakse rohkem, kui ühel inimesel on võimalik jätkusuutlikult panustada. Ülemäära suur on nõutav kontakttundide hulk, mille arvelt langeb tunniplaneerimise, materjalide valiku, individuaalsete eripäradega arvestamise ning tagasiside andmise kvaliteet.

“Mina leian, et koolis peaks fookus olema õpilastele nende arenguks vajalike tingimuste loomine.”

Õpetaja võimed ei suurene palganumbri kasvades. Teisisõnu, rohkem teeniv õpetaja ei toeta õpilaste arengut paremini. Mina leian, et koolis peaks fookus olema õpilastele nende arenguks vajalike tingimuste loomine. Seetõttu tuleks kohalikel omavalitsustel kooli pidajatena raha õpetajate taskute asemel suunata õpikeskkonna parendamisse, inimressursi suurendamisse (et igas koolis oleks olemas tugipersonal, et aineõpetajaid oleks rohkem ja sellest tulenevalt nõutavate kontakttundide arv väiksem) ja tegevõpetajate (vahel ka kohustuslikku!) professionaalsesse arengusse.

Õpetajatöö väärtusest ja streigist

Mulle on nii mõnigi kord ette heidetud, et “aga reaalsuses ju asjad nii ei toimi”. Minu kindel vastus: järelikult tuleb reaalsust muuta. Õpetajate ning tugispetsialistide põuda aitaks vähendada, kui õpetajatöö oleks ühiskonnas rohkem väärtustatud.

Meie ameti ebapopulaarsuses näen ma süüd peamiselt õpetajail endil. Kes on need, kes avalikult kurdavad õpilaste üle? Kes kiruvad väikest palka. Kes ahastavad töökoormuse pärast? Ikka õpetajad, mitte ülejäänud ühiskond.

Millal sa viimati kiitsid oma ameti mitmekülgsust, inspireerivust ja põhjapanevat tähtsust? Mina tegin seda sel nädalal oma õpilaste ees, hoolimata sellest, et mul on viimastel kuudel olnud sügavalt häbi olla õpetaja. Piinlikkuse põhjustajaks on Eesti Haridustöötajate Liidu korraldatav streik, õigupoolest ametiühingu retoorika.

Esiteks rõhutakse meediakajastustes rahale ning alakajastatud sisulistes probleemides – üllatus-üllatus – süüdistatakse väikest palganumbrit7.

Teiseks, kui tööle võetakse pedagoogilise hariduseta ja mõnikord lausa ülikoolihariduseta inimesi, on minu arvates ebaõiglane, et nende palganumber on samasugune kui minul. Kui tõstetakse miinimumi, tähendab, et ka nemad peaksid justkui nii suure summa välja teeninud olema. Leian, et nad ei ole, samuti nagu ei ole need kolleegid, kes ei järgi nüüdisaegset õpikäsitust ega teaduslikult tõestatult tõhusaid arengu toetamise meetodeid.

Kolmandaks, kas me ikka tahame kooli tööle inimesi, kelle jaoks on kõrge palk peamine motivaator? Kool kui muu hulgas väärtushoiakute kujundaja võiks olla missioonitundega professionaalsete teadmiste ning käitumisega isikute pärusmaa, kes ei mõõda iga tehtud liigutuse väärtust eurodes. Just seetõttu ei ole ma tahtnud tunnistada, et olen õpetaja, kardan, et vestluskaaslane võiks mind pidada keskpärase intelligentsiga kanakarjaga “Raha! Raha! Raha!” kaasa kaagutajaks.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et Eesti kool vajab revolutsiooni eelkõige oma olemuses, kujunemaks haridus- ja kasvatusasutusest õpilase holistilise arengu partneriks ja toetajaks. Teine mastaapne muutus peab toimuma õpetajate teadmiste ja oskuste ajakohastamises ning paljudel juhtudel ka hoiakutes oma töösse ning õpilastesse.

Reaalsuse ideaaliks kujundamist saab suuresti toetada kõigi ühiskonnaliikmete sotsiaalne surve koolipidajatele, et nood suunaksid ressursid selliselt, et need toetavad õpilaste ja seeläbi kogu ühiskonna hüvangut ning õpetajate väljapaistev uhkus oma ameti üle. 

2 Tire, G., Puksand, H., Kraav, T., Jukk, J., Henno, I., Lindemann, K., Täht, K., Konstabel, K., Lorenz, B. ja Kitsing, M. (2023). PISA 2022 Eesti tulemused: Eesti 15-aastaste õpilaste teadmised ja oskused matemaatikas, funktsionaalses lugemises ja loodusteadustes. Tallinn: Trükikoda Auratrükk.

In conclusion, Ester Haas’s article “Estonian schools do not need a strike, they need a revolution” brings up important issues in the education system in Estonia. The focus on traditional methods and lack of innovation is hindering the potential for growth and development in students. It is important to consider Haas’s arguments and push for a revolution in the education system to provide more opportunities for students to thrive and succeed. By addressing the issues raised in the article, Estonia can work towards creating a more effective and progressive learning environment for its youth.