Jaanika Palmi lugemispäevik: islandi lastekirjandusest tehisaruni | Kirjandus

2222379h678b

Tere tulemast! Tahame tutvustada teile Jaanika Palmi lugemispäevikut, mis pakub põnevat sissevaadet Islandi lastekirjanduse maailma. Te leiate siit arvukalt arvustusi ja soovitusi, mis aitavad teil leida uusi ja põnevaid lugemiselamusi oma lastele või ka iseendale. Lisaks tutvustab Palmi tehisaruni ning selgitab, miks see Islandi lastekirjanduse jaoks nii oluline ja eriline on. Kui soovite avastada uut ja huvitavat lugemismaterjali, siis on see lugemispäevik just teile!

Seekordses lugemispäevikus võtab Jaanika Palm põhjalikumalt ette kaks teost: islandi lastekirjaniku Arndís Þórarinsdóttiri jutustuse “Surmasõlm” ja inglise autori David Almondi raamatu “Uhiuus poiss”.

Üha enam juurdub komme aasta lõpus oma lugemistest sotsiaalmeedia vahendusel aru anda. Neid usinaid, kel jätkunud järjekindlust aasta jooksul kirja panna nii loetud teoste pealkirjad kui lehekülgede arv, on uskumatult palju. Mõni on koguni püstitanud aasta alguses eesmärgi ja siis, tundub et metoodiliselt, asunud seda täitma. Ilmselt andsid pühade toodud puhkepäevad nii neile, kel nimekiri olemas, kui ka neile, kes kokkuvõtetest suurt lugu ei pea, võimaluse oma aastast lugemisnimekirja tõhusalt täiendada. Ilmus ju aasta lõpus nii mõnigi intrigeeriv teos, mis end lausa kätte võtma ahvatles.

2222379h678b

Islandi lastekirjandust ei ilmu meil kuigi tihti. Viimased teosed – Þórarinn Leifssoni “Vanaema Huldi raamatukogu” (2012), Guðrún Helgadóttiri “Islandi trollilugu” (2012) ja Sigurður Örn Brynjolfssoni “Jääkaru Polli” (2011) – jõudsid meieni üle kümne aasta tagasi. Seepärast tundus eriti huvipakkuv Arndís Þórarinsdóttiri jutustus “Surmasõlm” (tõlkinud Maarja Siiner, kirjastus Hea Lugu 2023). Raamatu tagakaanelt selgub, et tegemist on mitmete populaarsete laste-ja noorteraamatute autoriga, kelle käesolev teos on pälvinud ka Reykjavíki lastekirjanduse auhinna. “Surmasõlme” peategelane on täiesti tavaline koolipoiss Álfur, kes elab Reykjavíki eeslinnas Kópavoguris oma vanemate ja väikevenna Eikiga. Poisi ja tema parima sõbra Ragnari hobiks on sportvõimlemine. Ka Álfuri tädi, kellega poiss suurt hingelist sidet tunneb, on olnud võimleja, kuid tema karjäär on lõppenud ebaõnnestunud hüppe tõttu. Sellest masendusse langemine on toonud kaasa ka peresuhete katkemise, kuid poisile pole peetud vajalikuks olukorda täpsemalt selgitada. Teadmata, millest kaugenemine on tingitud, igatseb Álfur väga oma tädi muretust ja lustlikkust. Kui siis poisi vend autismi diagnoosi saab, mis pere elu pea peale pöörab, soovib Álfur tuge leida just tädi Harpalt ja otsustab ta üles otsida. Kaua ei suuda ta oma muret ka tädiga jagada, niivõrd piinlik, uskumatu ja ebaõige tundub poisile venna diagnoos. Eik vajab lihtsalt veidi rohkem kasvatamist ja järjekindlust, arvab ta.

Loe rohkem:  Sven Mikser: kas "Anna Karenina" puhul keegi mõtleb, et tegu on heteroromaaniga? | Kirjandus

Teose pealkiri kirjeldab ilmekalt olukorda, millesse pere satub – kõigi osaliste jaoks on see oma ettearvamatuses hirmutav. Nii tulebki nii emal, isal kui ka Álfuril sellega lihtsalt leppida, end juhtunus mitte süüdistada ja uskuda, et kõik läheb hästi. Just nagu võimlemistreeninguil tuleb surmasõlme tehes end usaldada ja loota, et tehtud trennist on piisanud. Võibolla ei piisa sellest küll täiuslikuks maandumiseks, kuid sellest peab piisama, et mitte kaela murda. Teinegi treeningute käigus Álfurini jõudnud tarkusetera on igaühel ka tavaelus rakendatav. Nimelt satub poiss enne otsustavat võistlust ärevusse ega suuda kuidagi matile minna. Ta ei suuda ette kujutada, mis juhtub, kui ta kukkuma peaks. Pühendunud treeningkaaslase Svalgeiri (kes on muide samuti autist) enesekindlalt ja vägagi otse öeldud sõnad, et siis tuleb püsti tõusta ja uuesti proovida, aitavad Álfuril mitte muretseda eesoleva pärast, vaid keskenduda sellele, mis on hetkes toredat.

2222382hd9e5

David Almond, üks rahvusvaheliselt auhinnatumaid inglise lastekirjanikke, on aga erinevalt Arndís Þórarinsdóttirist meie lugejatele juba tuttav. Näiteks “Skellig” (2000) on saanud 2020. aastal kordustrüki ja mitmetes koolides lausa soovitusliku lugemise hulka arvatud. Veidi vähem on tuntud jutustused “Poiss, kes ujus piraajadega” ja “Minu nimi on Mina”, kuid vähemalt samaväärse lugemiselamuse võivad pakkuda needki. Oma värskelt eesti keelde vahendatud raamatus “Uhiuus poiss” (illustreerinud Marta Altés, tõlkinud Helen Kristi Loo, kirjastus Tänapäev 2023) käsitleb Almond huvitava nurga alt tehisaru ja sellega seonduvaid loomulikkuse, siiruse ja loovuse küsimusi.

Oma varasemateski teostes on Almond ikka julgelt ja omapäraselt püüdnud noortele lugejatele kaasaja ühiskonnas esile kerkivaid probleeme selgitada, nende üle arutleda. Seda toredat tava pole ta muutnud oma värskes teoseski. “Uhiuue poisi” sündmustik saab alguse kevadsemestri viimasel nädalal, mil Danieli kooli tuleb uus poiss George. Ta on erakordselt kahvatu, väga korralikult riides, omab ohtralt igasugu faktilisi teadmisi ega eksi viisakusreeglite vastu – perfektne õpilane, ehk tõeliselt tipp-topp, nagu õpetaja Sage väljendub. Samas aga ei oska George naeratada, on justkui hajevil ega suuda klassikaaslastega loomulikult suhelda ja käitub igasugu eripäradega harjunud laste arvates vägagi veidralt. Kui siis paari päeva pärast selgub George’i tegelik päritolu, hakkab lastel temast kahju – tuntakse, et faktiteadmiste poolest rikkad teadlased on minetanud inimlikkuse ja poissi ära kasutanud. Üheskoos otsustatakse George täiskasvanute käest päästa ja pakkuda talle elu, mida ta laste arvates vääriks. George viiakse linnakese servas asuvasse Cogani metsa, mis on laste jaoks ülima vabaduse kants. Siin on võimalik (kooli)reeglitest priina ronida puude otsas, ehitada onni, mängida kõiki pähe tulevaid mänge ja lihtsalt üheskoos aega veeta.

Loe rohkem:  Raamatukoguhoidjate ühing tunnustas 2023. aasta parimaid raamatukoguhoidjad | Kirjandus

Almond segab vaid talle omasel viisil reaalsust fantaasiailmaga ning kutsub lugejaid mõtisklema praeguses ühiskonnas kehtestatud reeglite ja vabaduse, tehislikkuse ja loomulikkuse, täiuslikkuse ja piisavuse, tavalisuse ja erilisuse üle. Ennekõike on aga loo keskmes küsimus, mida tähendab olla inimene, milles väljendub inimlikkus ning kas see saab olla omane vaid inimestele.

Jaanika Palmi lugemispäevik “Islandi lastekirjandusest tehisaruni” pakub põnevat ülevaadet Islandi lastekirjanduse maailmast ning avab uksi uute lugude ja tegelaste juurde. Palmi sügavamõtteline analüüs ja kirglikud arvamused annavad lugejatele põhjaliku ülevaate sellest, mida Islandi lastekirjandus meile pakkuda võib. Tema lugemispäevik on väärtuslik lugemine nii lastele kui ka täiskasvanutele, avardades meie teadmisi ning tutvustades uusi kultuurilisi vaatenurki. Kokkuvõttes on see raamat suurepärane teejuht Islandi lastekirjanduse maailma, pakkudes elamusterohkeid lugusid ja põnevaid avastusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga