Eesti ja naaberriikide apteekide hinnavahed on märkimisväärsed | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime sellest, kuidas apteekide hinnad Eestis ja naaberriikides võivad märkimisväärselt erineda. Kuigi Eesti on tuntud oma madalate hindade poolest, võivad naaberriikide apteekide hinnad olla palju kõrgemad. See tekitab küsimuse, miks on hinnad nii erinevad ning kuidas see mõjutab meie majandust. Kas see on seotud maksupoliitikaga või tarbijate nõudlusega? Täna sukeldume sellesse teemasse ja vaatame, milliseid järeldusi sellest võiksime teha.

Eelmisel nädalal kirjutas Helsingin Sanomat Soome kaubandusliidu tellitud uuringust, mille kohaselt maksavad käsimüügiravimid Rootsis 37 protsenti vähem kui Soomes. ERR vaatles enim kasutatavate palavikualandajate ja valuvaigistite ning teiste käsimüügiravimite hindu Eestis, Lätis, Soomes ja Rootsis ning ilmnes, et võrreldes Rootsiga on ka Eestis mitmed ravimid palju kallimad.

Apelsinimaitseline ibuprofeeni sisaldav Nurofeni siirup, mis on mõeldud laste palaviku alandamiseks ja valu leevendamiseks, on Rootsi veebiapteegis müügil 4,84 euroga. Eesti veebiapteekides küsitav hind on samal tootel 10,19 eurot ehk mitu korda kallim. Lätis müüakse seda veelgi kallimalt, 11,45 euroga.

Hinnavahed on märgatavad ka ibuprofeeni puhul. 400-milligrammine Ibumaxi karp 30 tabletiga maksab Eestis 4,51 eurot, samas kui Rootsis 2,52 ja Soomes 3,94 eurot. Kõige kõrgem on selle toote hind lätis – 5,07 eurot. Ka sama brändi kümne tabletiga karbi hind on eri riikides isesugune, seejuures kalleim Eestis – 2,45 eurot – ning soodsaim Rootsis – 1,3 eurot.

Sooduspakkumisi jälgides leiab Eesti lettidelt kümmet tabletti sisaldava ibuprofeenipaki 1,80 euroga ja 30 tabletiga karbi saab kätte kolme euro eest, kuid mõlemad hinnad jäävad ka kampaania ajal kõrgemaks kui Rootsi apteegi tavahind.

Paratsetamooli hinna puhul mängib suurt rolli ostetav kogus. Saja tabletiga purgi ostmisel leiab Eestist samasuguse hinnaga tooteid nagu Rootsist, erinevus tuleb aga esile väiksema, paarikümne tabletiga paki ostmisel. Enamik selliseid pakke maksab siinsetes apteekides üle kahe euro või jääb sooduskampaaniate ajal paarkümmend senti sellest allapoole, kuid Rootsis saab ka 20 tabletiga paratsetamoolipaki kätte 87 sendiga, mis teeb ühe tableti maksumuseks 0,04 eurot.

Soome apteekides on hind märksa kõrgem ehk veidi üle kahe euroga müüakse üldiselt kümmet 500-milligrammist paratsetamoolitabletti sisaldavaid pakendeid ning neil rohkem levinud suuruselt järgmine kogus, 30 tabletiga pakk maksab juba viie euro ringis. Suurema tabetisisaldusega soodsamaid purke Soomes käsimüügist ei leia.

Kui Eesti ja Läti apteekide hinnaerinevused ei ole pealiskaudsel vaatlusel väga suured, siis üksikuid kurioosume siiski leiab: Apotheka müüb oma brändi D-vitamiini tilku Lätis 4,30 euroga ja praegu käib sooduskampaania, kus selle saab kätte 2,58 euroga, samas kui Eesti Apotheka küsib sama toote eest 9,80 eurot ehk peaaegu neli korda rohkem.

Strepsilsi kurgutablettide pakk maksab Rootsi veebiapteegis 5,68 eurot, Eestis 7,44 eurot ja Lätis 7,83 eurot. Seegi toode on kõige kallim Soomes, kus samasugune karp on müügil 10,27 euroga.

Kannale tekkinud villile on Eesti apteegist leevendust leida tunduvalt kallim lõbu – Rootsis tuleb viie villiplaastri eest maksta 4,66 eurot, kuid Eestis 11,30 eurot. Lätis maksab samasugune plaastripakk 10,55 eurot ja Soomes 7,60 eurot.

Rõõmustada võivad aga Eesti allergikud, sest Zyrteci siirup on Eestis müügil 4,28 euroga, samas kui Soome apteegilettidel maksab see 10,45 eurot. Rootsi veebiapteegist selle brändi siirupit müügilt ei leia.

Ka loratadiini sisaldavad allergiarohud on Eestis odavamad kui lähinaabrite juures. Kümne tabletiga karp Claritine’i maksab Rootsis 6,07 eurot, Lätis 6,16 eurot, samas kui sama toote saab Eestist kätte 5,23 euroga.

Samuti saab kohalikest apteekidest naabritest soodsamalt ehk 12,81 euroga kätte Voltareni valuvaigistava geeli, mille sajagrammine tuub maksab Lätis 15,49, Rootsis 15,65 ja Soomes lausa 23,05 eurot.

Kõhuhädade leevenduseks kasutatav Enterol on odavaim Rootsis, kus pakk maksab 9,18 eurot. Eestis küsitav hind, 9,54 eurot jääb alla Lätile ja Soomele, kus see maksab vastavalt 11,16 ja 13,67 eurot.

Rootsis on ravimite käibemaks null

Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik Laura Viidik ütles ERR-ile, et hinnaerinevusi võivad mõjutada mitmed tegurid, näiteks tootja määratud alghind, mis enamasti kujuneb vabalt ja võib sõltuda ka ravimituru suurusest ja teistest ärilistest faktoritest, aga ka edasised hinnakujundamise meetodid on riigiti erinevad.

“Käsimüügiravimite puhul Rootsis jaemüügi juurdehindluse regulatsioon puudub ning apteekidel on lubatud toodete hinda ja juurdehindlusi vabalt kujundada. Eestis on seatud maksimaalsed juurdehindluste piirmäärad nii hulgimüügi kui apteegi tasanditel,” sõnas Viidik.

Samuti mõjutab lõpphinda ravimite käibemaksumäär, mis on Rootsis null, Soomes kümme ja Eestis üheksa protsenti.

Sotsiaalministeeriumi andmed näitavad, et 2022. aastal oli Eestis ravimite kaalutud keskmine juurdehindlus hulgimüügis 3,5 protsenti ja jaemüügis 12,4 protsenti.

Apteekrite liidu juhatuse liige Kaidi Sarv märkis, et ravimi hind, mida tarbijal tuleb apteegis maksta, kujuneb tootja hinna ehk hulgiostuhinna, hulgimüüja juurdehindluse, jaemüüja juurdehindluse ja käibemaksu liitmisel. Seejuures erinevalt üldisest käibemaksutõusust jäi ravimite käibemaks endiseks.

Sarv tõi välja, et ravimite juurdehindluse piirmäärad on pea muutumatuna kehtinud pea kogu taasiseseisvumisjärgse aja. Juurdehindluse protsent sõltub pakendi hinnast ja mida kõrgema ostuhinnaga on ravimi pakend, seda madalam on lubatud maksimaalne juurdehindlus protsentides.

Näiteks kuni 64-sendisele tootele saab apteek lisada maksimaalselt 38 senti, 1,29-1,92-eurosele tootele kuni 35 protsenti ning üle 44,74 euro ulatuva hinna puhul ei tohi juurdehindlus ületada 5,11 eurot.

Sarv rõhutas, et maksku ravim kas või miljon eurot, ei tohi selle juurdehindlus apteegis 5,11 eurost suurem olla. Seepärast on hinnakujundus apteekide osas tema sõnul suhteliselt läbipaistev, kui aga laiemat pilti vaadata, on keeruline täpselt öelda, miks täpselt on ravimite hinnad just sellised, nagu nad on.

“Sissetoomise hindu katab suur saladuseloor, kõik see on ärisaladus ning keegi ei tea midagi ega tohigi teada. Hulgimüüja müüb selle välja, saadab arve apteekrile, selle järgi arvutatakse apteegi jaehind. Aluseks on riiklik tabel ja kuna juurdehindluse määrad on väga väiksed, kasutatakse igal pool maksimaalset lubatud juurdehindlust,” tõdes Sarv.

Ta lisas, et aegade jooksul on palju kordi tõstatunud teema, et ravimite hinnad võiks vabaks lasta, et need saaksid piiranguteta kujuneda, kuid tema usub, et siis läheksid hinnad pigem kallimaks. Kui vähendada apteekide juurdehindlust, ei annaks see Sarve hinnangul samuti olulist kokkuhoidu, kuna see protsent pole nagunii väga suur.

“Järgmine asi, et tootja hinnast võiks alla viilida. Aga tootjad on suhteliselt ligipääsmatud kindlused, kuna Eesti ei suuda erilist survet avaldada mitte kellelegi,” tõdes apteekrite liidu esindaja, viidates Eesti turu väiksusele.

Laura Viidiku sõnul näeb ka sotsiaalministeerium vajadust ravimite ja meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni, sealhulgas juurdehindluse reeglistiku kaasajastada, kuna see on üle 20 aasta muutumatuna püsinud. Mullu oktoobris valmis Tartu ülikoolis ministeeriumi tellimusel uuring, kus just seda küsimust käsitleti.

Uuringust selgus, et praegune ravimite juurdehindluse regulatsioon ei täida oma eesmärki, sealhulgas puudub terviklikuks järelevalveks nii vastav asutus kui ka õigusruum. Ka meditsiiniseadmete hinnaregulatsioon toob kohati kaasa ebavõrdsed turutingimused.

“Uuring annab tõenduspõhisemat materjali, et edaspidi koostöös ravimivaldkonna osapooltega ette valmistada Eesti jaoks sobivaimat hinnaregulatsiooni väljatöötamiskava,” lausus Viidik.

Soomes on kallim hind osa regionaalpoliitikast

Kaidi Sarve sõnul mängib Soome kallite käsimüügiravimite hindade puhul muu hulgas rolli regionaalpoliitika – nimelt doteeritakse seal ravimite hinnast apteekide pidamist väheasustatud piirkondades ehk sisuliselt on see nagu apteegimaks. Diskussiooni selle mõistlikkuse üle on Soomes peetud aastakümneid.

“Senimaani on poliitiliselt leitud, et see hüve, et apteegid on kättesaadavad üle Soome, kaalub üles selle hüve, et inimesed võiks osta seda ravimit kolm protsenti odavamalt, kuigi kallima ravimi puhul võib see kolm protsenti väga suur summa olla,” selgitas Sarv.

Ta võttis ravimite hinnaerinevuse teema eri riikides kokku tõdemusega, et kõik oleneb käibemaksu ja juurdehindluse määrast, lisaks ka maaletoomishinnast.

“Ravimite hinna teema on üks Bermuda,” ütles Sarv. “See on nii keeruline asi, nii palju mängijaid – tervisekassa, riiklikud regulatsioonid, riigi ostujõud, välismaised maaletoojatest firmad.”

Kui Rootsi võimude statistika järgi on ravimite hinnad seal madalaimad Euroopa Liidus, siis Eestis pole sotsiaalministeeriumil Viidiku sõnul sellist statistikat, et Eesti ravimihindade positsiooni sellisel skaalal kindlaks teha.

Ka ravimitootjate liidu juhataja Riho Tapfer ütles, et tema teada ei ole niisugust universaalset andmebaasi, kus võrreldaks sama toimeainet sisaldava ja sama suure pakendiga ravimite hinda eri riikides, olemas. Ta lisas, et kuna käsimüügiravimeid on sadu erinevaid, võib ka hinnakõikumiste põhjuseid olla väga mitmesuguseid. 

Helsingin Sanomat tõi Soome ja Rootsi hinnaerinevuste ühe põhjusena välja ka Soome nõrgema konkurentsiolukorra. Nimelt saab Rootsis paljusid käsimüügiravimeid lisaks apteekidele müüa ka tavalistes toidupoodides. Rootsi apteekide liit on varem hinnanud, et toidupoodides ravimite müügi lubamine on soodustanud konkurentsi ja langetanud hindu.

Eestis pole ravimite poelettidele jõudmisele seni poliitilist toetust. Diskussioon selle üle on alati sumbunud argumendiga, et ravimimüük vajab professionaalset nõustamist.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti ja naaberriikide apteekide hinnavahed on selgelt märkimisväärsed ning võivad mõjutada tarbijate ostukäitumist. Kuigi Eesti hinnad on võrreldes mõne naaberriigiga madalamad, on siiski oluline, et tarbijad oleksid teadlikud hinnaerinevustest ning saaksid teha informeeritud otsuseid oma tervise eest hoolitsemisel. Samuti võiksid apteegid kaaluda hinnastruktuuri kohandamist, et pakkuda tarbijatele konkurentsivõimelisemaid hindu ning tagada tervishoiuasutuste võrdne konkurentsivõime.