Lauristin: Väljas oli äärmiselt huvitav isiksus Eesti ajaloos | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Lauristin – Väljas oli äärmiselt huvitav isiksus Eesti ajaloos on üks põnevamaid ja mõjukamaid ajaloolasi Eestis. Tema töö ja panus Eesti ajalukku on kordumatu ning tema uurimused ja kirjutised on aidanud avada Eesti mineviku saladusi. Lauristin on tuntud oma kirgliku ja pühendunud lähenemise poolest ajaloo uurimisele ning tema teadmised on aidanud kaasa Eesti kultuuri ja ajaloo paremale mõistmisele. Ta on tõeline ikoon Eesti ajaloo ringkondades ning tema töö jätkab inspireerimist ja harimist ka tänapäeval.

Vaino Väljase kõige olulisem tegu Eesti iseseisvuse taastamisel oli see, kui ta 16. novembril 1988 käskis oma parteijuhi autoriteediga hääletada suveräänsusdeklaratsiooni poolt, sh vene rahvusest ja kommunistidest saadikutel, meenutas oma järelehüüdes Marju Lauristin.

“Vaino Väljas on olnud äärmiselt huvitav isiksus Eesti ajaloos. Ma arvan, et see vääriks kindlasti mõne ajaloolase spetsiifilisemat uurimist, kahjuks tagantjärele. Tema elutöö algas sellest, kui meie olime alles lapsed. Ta oli juhtiv tegelane Tartus, oli komsomolisekretär. Sellega algas Stalini ajal tema karjäär. Siis sai temast partei keskkomitee sekretär. Kui meist said üliõpilased, oli tema juba kõrgel kohal parteis.

Nagu me kõik teame ja oleme lugenud – tema parteilises karjääris tekkis üks murrang. Ta sattus kas just põlu alla, aga vähem usaldatud tegelaste hulka ja saadeti ära suursaadikuks Ladina-Ameerikasse. Ja sealt tagasi tulles oli tal toimunud murrang mingites arusaamades.

Ta tuli tagasi sellisena, kus teda ootas ees terve lauluväljaku täis rahvast. Ta asendas ju Karl Vainot ja teda võeti vastu kui eestimeelset juhti. Tal oli juba siis selline renomee.

Väljase võib-olla kõige olulisem ja praktiline tegu, kui me räägime Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest, oli ilmselt see, kui võeti 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsioon. Siis oli Vaino Väljas Ülemnõukogu juhataja ja sisuliselt tema oma parteijuhi autoriteediga käskis poolt hääletada.

See oli ju veel nõukogude aja Ülemnõukogu, mis ei olnud mitte valitud, vaid sisuliselt määratud. Seal istusid ju nii-öelda tööliste ja talupoegade esindajad ehk kõik need, kes olid harjunud üksmeelselt hääletama.

Ja siis tuli nendele ette äkki selline asi, et Eesti kulutab ennast suveräänseks ja ütleb, et Nõukogude Liidu seadused Eestis ei kehti enne, kui Ülemnõukogu pole neid kinnitanud. Mis oli ju selles olukorras täielik pööre!

Ja Vaino Väljas oma parteilise autoriteediga sisuliselt käskis poolt hääletada nendel samadel Ülemnõukogu liikmetel, ka vene rahvusest ja kommunistidel ja kel polnud aimugi, mida see kõik tähendab. Ja nad tõepoolest hääletasidki poolt sellepärast, et Väljas oli seal ees ja tõstis kätt.

See Väljase tegu, just tegu, sest see ei olnud ainult sõna, viis tegelikult Eesti suveräänsuse deklaratsiooni kaudu sisuliselt kogu Nõukogude Liidu lagunemise protsessi algamiseni.

See on see, millega Väljas läheb juba Eesti riigi ajalukku.

See, kuidas oli tema parteilne karjäär ja kõik see toimus, jäägu nüüd ajaloolaste uurida. Nagu ka see, kuidas ta jõudis 16. novembri õhtuni, kus tegelikult temast sõltus väga palju, et see otsustav samm tehti.

Üks märgiline asi, millest inimesed väga ei tea, aga Vaino Väljas oli Eesti kommunistliku partei juht, kui tema algatusel partei teatas, et lõpetab oma tegevuse. Ma arvan, et see on ainulaadne kogu Ida-Euroopas. Väga paljudes Ida-Euroopa riikides need komparteid igasuguste teiste nimede all jätkasid tegevust. Olid Leedus võimul ja Ungaris. Aga Väljas ütles selge sõnaga, et sellel parteil ei ole enam midagi teha ja selle tegevus lõpetati Eestis.

Ta oli ju ka selles samas, juba vabalt valitud Ülemnõukogus, aga pärast seda ta täielikult lahkus poliitikast. Ja sisuliselt see oligi tema hinnang kogu sellele tegevusele.”

In conclusion, Marju Lauristin was an incredibly interesting and influential figure in Estonian history. Her impact on journalism and politics, as well as her dedication to supporting Estonian independence during the Soviet era, cannot be overstated. Lauristin’s tireless work in advocating for freedom of speech and expression has left a lasting legacy in Estonia. Her commitment to democratic values and her contributions to the country’s development will be remembered for years to come. Lauristin will always be remembered as a remarkable and important personality in Estonian history.