Keili Sükijainen modellitööst: peab olema erakordselt tugev, et sealt tervena väljuda | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! Keili Sükijainen on tuntud Eesti modell, kes on oma karjääri jooksul pidanud läbima mitmeid väljakutseid ja õppinud olema erakordselt tugev, et sealt tervena väljuda. Ta on tõestanud, et modellitööstuses on oluline mitte ainult välimus, vaid ka vaimsus ja vastupidavus. Keili on saavutanud edu mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel tasandil ning on inspireerinud paljusid noori Eesti modellinduses karjääri tegema. Tema lugu on tõeliselt motiveeriv ja näitab, et igaüks võib saavutada oma unistused, olles selleks vaid piisavalt tugev.

Varateismelisena oli Keili väga kõhn ja pikk ning see jäi silma modelliagentuurile, aga ka õelatele koolikaaslastele.

“Ma kasvasin nii kiiresti, et mul jalad valutasid,” mäletas Keili ja meenutas, kuidas teised tüdrukud teda küll “kraanaks”, küll “hiiglaseks” kutsusid. Õelat ja kadedat suhtumist võimendas modellitöö, mille tõttu Keili koolist puuduma pidi.

“Ma ei saa salata, olin ka ise nõme ja ütlesin halvasti vastu, mõtlesin, et olen siis kuidagi lahedam, kahetsen siiani neid asju. Lapsed võivad teineteisega inetud olla, ma kindlasti ei õigusta seda,” jagas ta oma reaktsiooni narrimistele.

Pikkuse ja suure jalanumbri tõttu oli Keilil väga keeruline leida näiteks ägedaid jalanõusid, mistõttu käis neiu ringi krõnksus varvastega, et moekad tossud siiski kuidagi jalga pressida, sest teistel ju olid. “Ema ütles kogu aeg, et mul on tellitav jalg,” naeris Keili.

Koos Keiliga saatesse tulnud ema Annely Alliku sõnul oli Keili mure oma pikkuse üle tol ajal tihti kodus jutuks: “Pidime sellest palju rääkima – pikk on ilus, sa ei pea seda varjama, sa ei pea käima plätudega. Panedki kontsad alla, ajad selja sirgu – sa oled ilus sellisena, nagu sa oled.”

Modellitöö karmid telgitagused

Väga noorelt modellimaailma sattunud Keili ütles alustuseks, et see on nii karm ala, et oma lapsele ta modellindust esimese hooga küll ei soovitaks.

“Ma olin megakõhn ja siis öeldi, et meil tuleb ülioluline casting – kui sa nüüd teeksid nädal aega rohelise tee dieeti, aga emale ei ütle, siis sa oleksid veel paremas vormis,” tõi Keili näite talle antud soovitusest ning meenutas, et kaalus toona oma 181 cm pikkuse juures vaid 46–49 kilogrammi.

Modellidele toodi pidevalt näiteid teistest, justkui parematest, kes tegid seda, teist või kolmandat ja said mõne töö tänu suuremale pingutusele ning vihjati, et sul jääb kogu aeg midagi puudu.

Söögiisu peletamiseks apelsinimahla sisse kastetud vatitupsud, kanged sigaretid “õhtusöögiks” – see oli menüü modellidele, kes olid nõus minema enesepiitsutamisega oluliselt kaugemale kui Keili, kel ei ole modellikorteritest, kus tüdrukud ühiselt elasid, meeles mitte mingit söömist.
Keili ekstreemnälgimisse ei lasknud, ta leidis nälgijate keskelt tüdruku, kellega sai salaja friikartuleid söömas käia. Ka ei ahvatlenud teda sigaretid ega alkohol.

Keili ei unusta šokeerivat juhtumit Hispaanias, kus modell moelavalt alla astudes suri. Hiljem selgus, et tema kehamassiindeks oli väga madal – ta näljutas end põhimõtteliselt surnuks. Pärast seda hakati tüdrukuid casting’utel kaaluma ja nende kehamassiindeksit jälgima.

Modelliaastaid kokku võttes tõdes Keili, et ta ei kahetse seda aega, kuna see andis võimaluse maailmas ringi reisida ja kogemusi omandada, kuid tunnistas, et see murdis ta enesekindluse. “Sa pead olema erakordselt tugev, et sealt tervena välja tulla. Mul on sellest kaasa tulnud suur probleem enesekindlusega. See on ka põhjus, miks ma pelgan avalikkuse tähelepanu: mida inimesed minust arvavad; milline ma välja näen; kuidas ma inimesena olen. Olen seda väga kartnud.”

Ühel hetkel sai Keili ise aru, et ei soovi modellindusega jätkata: “Kui sain vanemaks, mõtlesin, et minus pole seda Carmen Kassi tüüpi, et oleksin hästi eriline. Ja kui ma ei jõua nii kaugele välja, et olla maailma parim, siis tahan midagi muud.”

Keili sõnul on ta alles nüüd, 30. eluaastate alguses mõistnud, et see kõik, mida ta endast arvab, ja asjad, mida ta on iseendas pidanud ületama, on tulnud kaasa modelliajast, mil sellega kaasnevast negatiivsest poolest ei räägitud.

Anu Välba mõju

Loomaarstiks või advokaadiks saada soovinud Keili läks õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Kogemus Anu Välba juures äratas temas tõsisema televisioonihuvi.

“Miks ma telesse püsima jäin – ma ei tee saladust, mis mu otsust mõjutas,” avaldas ta ning kirjeldas üht töövarjupäeva Meelis Kubitsa juures suhtekorraldusbüroos ja teist Anu Välba juures “Ringvaates”.

“Välba ütles, et tal on maailma kõige parem töö ja ma nägin seda kõrvalt. Ning kui kirglikult ta sellest rääkis,” imetles Keili.

Need kaks töövarjupäeva aitasid Keilil mõista, et suhtekorraldajana esindaks ta mõnda ettevõtet, aga ajakirjanikuna inimesi: “Ja mulle meeldis see mõte.”
Järgnesid suvised telepraktikad, õppimine Ameerikas, töö uudistetoimetuses ja saatejuhi töö. Tänaseks on Keili juhtinud kümme aastat heategevussaateid.

Kuid Keili nägi end esialgu kaadritaguse tegutsejana, sest pelgas avalikkuse tähelepanu. “Ma kindlasti ei tahtnud ekraanile, see väga hirmutas mind. Mõtlesin, et ei taha kellelegi aru andma hakata, millega ma tegelen. Mulle meeldis mõte, et olen produtsent või toimetaja.” 

Ta märkis, et naudiks saatejuhi tööd palju rohkem, kui inimesed ei tunneks tema isikliku elu vastu huvi. “Kuulsaks ma ei ole kunagi tahtnud saada, see on asi, mis on mind väga hirmutanud ja mul on olnud ebameeldivaid kogemusi,” jagas naine.

Ema Annely sõnas, et vaatab tütart ekraanilt väga hea meelega, sest Keili on siiras: “Ta ei mängi kedagi teist.”

Töö vaimse tervisega

Mõneti raske on Annelyl näha, kui palju tütar saadetes kajastatud keerulisi inimsaatusi ja teemasid hinge võtab: “Ta elab neid väga palju enda sees läbi.”

Annelyl on meeles hetk, mil ta mõistis, et tütrega ei ole asjad hästi, kuigi viimane korrutas, et kõik on kõige paremas korras. “Kui ta murdus, siis ausalt – see oli ka minu jaoks väga raske, sest ma sain aru, et ma pole midagi märganud. Ta oli täiesti ummikus, just vaimselt. Aga ta tuli sellest väga hästi välja.”

Keili jutustas oma läbipõlemisest, rääkis faktoritest, mis võivad selleni viia, julgustas inimesi otsima abi teraapiast ja mõistma puhkepäevade vajalikkust.

“Mul ei ole mingeid ravimeid olnud – see on olnud minu teadlik valik. Olen sellest ise välja tulnud,” sõnas ta ja selgitas, et oma emotsioonide mõistmine ja neist rääkimine muutis ta tugevamaks.

Keili tunnistas, et kuigi ta ei soovinud esialgu vanematega oma murekoormat jagada, on emaga alati väga hea rääkida. Ta soovitas neile, kelle lähedasel on raske aeg lihtsalt inimene ära kuulata ja anda mõista, et oled olemas. Lähedasel inimesel ei pea olema psühholoogi oskusi või lahendust kõigele, kinnitas Keili ja soovitas: “Las inimesed tunnevad oma tundeid, lihtsalt ole tal olemas, kallista teda, sa ei peagi midagi ütlema.”

Annely meelest on üks olulisemaid oskusi elus oskus hinnata ja väärtustada oma lähedasi. Ta kirjeldas, kuidas lapsed on tema ja ta abikaasa Aivo ühed parimad sõbrad. Annely tõi armsa näite oma noorimast tütrest, 17-aastase Maibritist, kes tõdes pärast koos perega veedetud aega, kui tore pere neil on ja kuidas nad kõik tahavad üksteisega koos olla.

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Keili Sükijainen on näidanud, et modellitööstuses ellujäämine nõuab erakordset tugevust ja vastupidavust. Tema ausad sõnad annavad aimu sellest, et tööstus võib olla karm ja nõudlik ning vajab vastavaid oskusi ja vastupidavust. Sellest hoolimata on võimalik säilitada tervislik ja tasakaalustatud eluviis. Keili edulugu on inspiratsiooniks kõigile noortele, kes soovivad sarnast karjääri luua, näidates, et edu saavutamiseks peab olema nii füüsiliselt kui vaimselt tugev.