Mihkelson: lääs ei tunneta veel Ukraina sõjaga seotud eksistentsiaalset ohtu | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Olle Mihkelsoni väljaandest “Mihkelson: lääs ei tunneta veel Ukraina sõjaga seotud eksistentsiaalset ohtu”. See artikkel arutleb Ukraina sõja mõju üle Läänele ning sellest tulenevast eksistentsiaalsest ohust. Mihkelsoni sõnad annavad meile mõista, et ilma piisava teadlikkuse ja valmisolekuta võib see konflikt kujuneda tõeliseks ohuks kogu maailmale. See teema on ühtaegu murettekitav ja oluline ning väärib meie tähelepanu ja arutelu. Lähme sügavamale selle artikli teemasse ning mõtleme selle tagajärgede üle mitte ainult Ukrainale, vaid ka kogu maailmale.

Osade lääneriikide liidrid ei tunneta jätkuvalt reaalset eksistentsiaalset ohtu, mida Ukrainas käiv sõda endast kujutab, ütles riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson “Esimeses stuudios”.

Mihkelsoni sõnul on Ukraina armee praegu varustatud paremini kui täiemahulise sõja alguses. Ta lisas, et kuna aga Ukrainas käiv sõda on intensiivseim kõigist sõdadest Euroopas pärast teist maailmasõda ning ületab ka pikkuselt paljusid sõdu, siis on riigi sõjaline varustus kriitilise tähtsusega.

“Arvestades, et Venemaa poolel on pigem nii laskemoona kui ka relvastuse osas pidev juurdevool, ka piiri tagant Põhja-Koreast, Iraanist jne, siis on Ukrainal on ülimalt oluline saada lääne pikaajaline toetus,” sõnas ta.

Mihkelsoni sõnul ongi neljapäeval ka Tallinnas visiidil käinud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski tähtsaim küsimus see, kuidas luua jätkusuutlik kaitseressurss selleks, et Ukraina sõja võidaks, ning lisaks näidata ka Venemaale, et kogu maailm on valmis, kui ta peaks ohuläve tõstma.

Mihkelson tõdes, et kuigi Eesti on suur Ukraina toetaja, on läänes hulk riike, keda oleks vaja rohkem veenda Ukrainat abistama. Tema sõnul võib mõnes riigis olla takistuseks jätkuvalt hirm sõja laienemise ees.

“Kui me vaatame, et Saksa liidukantsler pole siiani otsustanud anda Ukrainale tiibrakette Taurus, mille väidetav võimekus võiks olla kas või ühe lasuga Kertši sild neutraliseerida, siis eks see kartus ja mõttekoht on mõnes suuremas meie liitlasriigis, et juhul kui see sõda võiks kanduda üle Vene territooriumile, milline võiks olla siis Venemaa reaktsioon. See küsimus, kui palju on mängus hirm ja kartus Venemaa ees,” rääkis ta.

Mihkelson märkis, et paljud riigid ei tunneta ikka veel Ukrainas käiva sõja tegelikku ohtu ning ei pinguta seetõttu ka piisavalt Kiievile relvade andmisega.

“Kui me võtame selle järgi, et Venemaa suudab praegu suurtükimürske toota erinevatel andmetel kaks-kolm korda rohkem kui kogu lääs kokku, siis võiks öelda küll, et vabadel riikidel tuleb veel väga palju pingutada. Ja oluline on praegu ka see, et ikkagi veel ei tunnetata läänes seda reaalset eksistentsiaalset ohtu, mida tegelikult see sõda endast kujutab. Et see pole lihtsalt regionaalne Ukrainat puudutav sõda – Ukraina riigi hävitamise nimel ju see käib –, aga Venemaa eesmärk on ju segi paisata kogu maailmakord, ennekõike Euroopas,” rääkis Mihkelson.

“Ja Venemaa ähvardab paljusid riike, mitte ainult Ukrainat. Ja selles küsimuses, kui on selline olukord, maailmamuutev sõda, siis sellele peab olema ka adekvaatne reaktsioon ka kaitsetööstuse, kaitseinvesteeringute, jätkusuutliku heidutuse loomisel,” lisas ta.

Eesti initsiatiivil on lubatud Ukrainale anda miljon mürsku, kuid siiani see veel õnnestunud ei ole. Mihkelsoni sõnul on seegi poliitilise tahte vähesuse taga.

“Võtame kas või Eesti enda näite – kui keeruline selles olukorras, kus me majanduslikult oleme, riigieelarve kontekstis ka pikaajalises vaates, on kiirelt suurendada kaitseinvesteeringuid, kaitsekulutusi. Need peavad tulema millegi arvelt ja siis on poliitiliste valikute ja otsustamiste koht. Demokraatlikes riikides selliseid pöördeid teha, isegi riigis, kus eksistentsiaalne ohutunnetus on palju kõrgem kui näiteks Saksamaal, Prantsusmaal või USA-s, siis on selge, et sinna on võib-olla see koer maetud praegu,” rääkis Mihkelson.

Mihkelsoni hinnangul ei tajuta lääneriikides ka seda ühtemoodi, milline peaks olema Ukraina võit sõjas.

“Kindlasti, kus ollakse selgelt ühel meelel, on see, et Ukraina ei tohi seda sõda kaotada. Aga mida see tähendab? Ja küsimus ka võidus, kas jagatakse täiel määral seda plaani, mille on välja käinud Volodõmõr Zelenski, tema 10-punktiline rahuplaan, mis sisuliselt tähendab ju tegelikult ikkagi ka kogu okupeeritud territooriumi vabastamist – mis on selle hind ja mida selle nimel, et seda operatsiooni edukalt läbi viia, peab tegelikult tegema, millise abi Ukrainale andma. Ja siin veel seda kokkulepet, ega ka väga arusaadavat võidustrateegiat väga lihtne välja lugeda ei ole, eriti kui räägime USA-st või Saksamaast,” selgitas Mihkelson.

Kokkuvõttes on Mihkelsoni seisukoht selge – lääs ei mõista täielikult, kui suur on Ukraina sõja eksistentsiaalne oht. Ta rõhutab vajadust tugevdada lääneriikide julgeolekupoliitikat ning toetada Ukrainat selle raskes ajas. Eestina peame olema teadlikud sellest, et Ukraina sõda mõjutab ka meid ning meil on oluline osa toetada oma idanaabrit. On oluline jälgida seda teemat ning olla valmis toetama Ukrainat nii poliitiliselt kui ka moraalselt.