Andrei Korobeinik: Jüri Ratase lahkumisega lõpeb Keskerakonnas kodusõda | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Viimastel päevadel on Eestis olnud palju kõneainet Jüri Ratase lahkumine Keskerakonna juhi kohalt. Andrei Korobeinik, tuntud ettevõtja ja poliitik, tõdeb, et Ratase lahkumine võib olla kodusõda erakonnas lõppenud. Tema arvamus sellest sündmusest on oluline, sest ta on tuntud oma terava silmaga poliitika kommentaatorina. Korobeiniku arvamus on paljude jaoks oluline, sest tema terav pilk ja selged seisukohad pakuvad sisukat perspektiivi Eesti poliitiliste sündmuste kohta. Lähme avastame, mis ta veel selle teema kohta öelda võib!

Jüri Ratase viimased päevad Keskerakonnas tõotavad olla väga töised. Küsimus ongi selles, palju erakonnakaaslasi lahkub koos temaga. Ja loomulikult selles, mis saab Keskerakonnast edasi, kirjutab Andrei Korobeinik.

Viimane aasta oli Keskerakonna jaoks tormiline. Riigikogu valimistel saime vaid kolmanda tulemuse, mis veel mõni aasta tagasi tundus mõeldamatu. 16 kohta Riigikogus on niigi vähe, aga nüüd on 16-st saadikust fraktsioonis alles vaid seitse.

See võib matusemeeleolu tekitada küll, kuid siiski väärib märkimist, et need seitse saadikut on toonud kaks korda rohkem hääli kui üheksa lahkunut. Meeles tasub pidada sedagi, et mitmed valimistel edukad Keskerakonna poliitikud eesotsas Mihhail Kõlvartiga on riigikogu mandaadist hoopis loobunud, aga erakonnast lahkuda ei kavatse ja teevad loodetavasti hea valimistulemuse ka tulevikus. Keskerakond on endiselt Eesti suurim erakond ja kõik häältemagnetid on endiselt meil alles.

Kahjuks ootab meid siiski peatselt juba järgmine löök. Lähematel päevadel näeme Jüri Ratase lahkumist Keskerakonnast, mis on suur kaotus mitmel põhjusel.

Esiteks on tegemist väga tugeva poliitikuga, kes on riigikogu valimistel saanud kuuenda koha ning Keskerakonnas teise tulemuse.

Teiseks on ta juhtinud erakonda aastaid ja viinud Keskerakonna sügavast opositsioonist peaministrierakonnaks.

Kolmandaks on tegemist inimesega, kelle poliitilised oskused, eriti taktika tasandil, on väga tugevad. Eesti poliitikas on sarnase kaliibriga tegijaid vähe.

Paraku on Jüri Ratas pidanud juba kuu aega läbirääkimisi Keskerakonna konkurentidega ja jõudnud nendega kokkuleppele, kusjuures tal on korraga kaks erinevat kokkulepet: nii sotsidega kui ka Isamaaga. Lisaks muidugi võimalus kandideerida europarlamenti Keskerakonna nimekirja esinumbrina, kuid see variant ei tundu ratsionaalne, kuna kahte mandaati Keskerakonnale ei paista ja Yana Toomist suurema häältesaagi saamine tundub üsna utoopiline.

Jüri Ratase käivitatud lõppmäng näitab kahte asja: et ta on tõepoolest väga hea poliitik (kolme erakonnaga korraga kokkuleppe sõlmimine pole lihtne), ja et nüüd on särgivahetus vaid vormistamise küsimus.

See on valus, kuid vältimatu asjade areng. Praegu näeme protsessi lõppu, mis sai alguse veel enne Keskerakonna erakorralist kongressi. Toona kasutati kampaania ajal argumente, mis erakonda lõhestasid. Kampaania ei lõppenud esimehe valimistega ja päädis kaotajate lahkumisega, eesotsas Tanel Kiigega.

“Ka peale Ratase lahkumist ei kao erakonnast sisuline debatt, kuid lõpeb kodusõda.”

Kiige poliittehnoloogilised oskused ei ole muidugi Jüri Ratase omadega võrreldavad, lisaks vahetas ta erakonda vaid neli kuud pärast seda, kui kandideeris Keskerakonna esimeheks. Isegi Kiige tulistel toetajatel tekitas tema maailmavaate paindlikkus mitmeid küsimusi. Eelmise nädala lõpus lahkusid Keskerakonna fraktsioonist kuus saadikut ja koos nendega veel paarkümmend erakonna liiget. Veel pea 13 000 inimest jäid Keskerakonda.

Endised keskerakondlased Tanel Kiik, Jaak Aab, Andre Hanimägi ja Ester Karuse asuvad nüüd panustama Reformierakonna juhitud koalitsiooni poliitikasse, toetades hiljutist kaheprotsendilist käibemaksu tõusu ja tulevast tulumaksusoodustust rikkamatele.

Kiik, Aab ning Hanimägi said riigikokku teiste keskerakondlaste häältega, nende enda valimistulemus jäi selleks liiga tagasihoidlikuks, kuid riigikogust lahkumise peale nad ei mõtle. Nad selgitavad oma valijatele, miks nad peavad vajalikuks automaksu kehtestamist ja peretoetuste kärpimist.

Keskerakond on kogu aeg seisnud võrdsema ühiskonna eest, aga koalitsiooni kõik peamised initsiatiivid suurendavad ebavõrdsust ühiskonnas. Poliitiliselt ei ole see kindlasti lihtne stardikoht ja niigi tagasihoidliku poliitilise kapitali taastamine saab uutele sotsiaaldemokraatidele olla keeruline (kuid poliitikas pole mitte võimatu).

Jüri Ratas plaanib võtta praegusest olukorrast Kiigega võrreldes oluliselt rohkem poliitilisi dividende. Tema narratiiviks on see, et erakonna liikmed ei usu, et Keskerakonnal on tulevikku ning just selline lähenemine võib teoreetiliselt kahjustada erakonda kõige rohkem ja läbi selle tuua Ratasele märtri oreooli. Praegu pole see usk keskerakondlastel kuhugi kadunud, kuid see pole ka oluline, oluline on sõnum.

Ratase viimased päevad Keskerakonnas tõotavad olla väga töised. Küsimus ongi selles, palju erakonnakaaslasi lahkub koos temaga. Ja loomulikult selles, mis saab Keskerakonnast edasi.

Keskerakond elab suurt lahkumislainet üle iga kümne aasta tagant, eelmised toimusid aastatel 2004 ja 2012. Mõlemal juhul väljus erakond nendest tugevamana. Nii nagu eelmistel kordadel, saab ka nüüd otsustavaks see, kellel on rohkem kaalu, kas lahkujatel või neil, kes jäävad.

Oma lahkumisega ja sellele eelneva kampaaniaga üritavad Tanel Kiik ning Jüri Ratas Keskerakonda nõrgestada, kuid kas see neil õnnestub? Väga suure tõenäosusega mitte. Ka peale Ratase lahkumist ei kao erakonnast sisuline debatt, kuid lõpeb kodusõda.

Edaspidine asjade käik sõltub juba juhtkonnast. Kui peale Ratase lahkumist ei suuda me Keskerakonda tagasi Eesti poliitika esiliigasse tuua, siis selles saame vaid ennast süüdistada. 

In conclusion, the departure of Jüri Ratas marks the end of the internal conflict within the Center Party, as stated by Andrei Korobeinik. This could potentially bring a new era of stability and unity within the party. It is clear that the resignation of Ratas has significant implications for the future of the party and Estonian politics as a whole. It will be interesting to see how the Center Party moves forward under new leadership and whether they will be able to regain the trust of the people. Overall, Korobeinik’s perspective sheds light on the potential impact of Ratas’ departure and the future direction of the Center Party.