Lutsar: vaktsiinikahjude hüvitamise seadus tuleks ümber vaadata | Eesti

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik väidab, et “Lutsar”: vaktsiinikahjude hüvitamise seadus vajab ülevaatamist, kuna praegune süsteem on aegunud ja ei kaitse vaktsineerimise kahjude eest piisavalt. See tekitab palju küsimusi vaktsineerimise ohutuse kohta ning paljud inimesed tunnevad end haavatavamana. Uus seadus võiks pakkuda inimestele paremat kaitset ning suurendada usaldust vaktsineerimise vastu. See on oluline teema, mis väärib rohkem tähelepanu ja arutelu Eesti ühiskonnas.

Eestis on rahuldatud umbes kuus protsenti kõigist vaktsiinikahjude taotlustest. Põhjamaades on see protsent näiteks 30. Lutsar selgitas “Impulsis”, et riikides on vaktsiinikahjude hüvitamiseks erinevad kriteeriumid ja paljudes riikides oli selline fond olemas juba enne Covidit.

“Meie fond on suhteliselt suhteliselt uus. Kui see fond tehti, siis mingid kriteeriumid tuli paika panna kas või selleks, et need inimesed, kes siis arvasid, et neil on vaktsiinikahjustus, saaks esitada, et nad näeks ära, kas ta kvalifitseerub või ei kvalifitseeru hüvitisele,” lisas ta.

Maia Uusküla ravimiametist tõi näite, et Lätis on Eestist veel vähem hüvitisi makstud, sest Läti süsteem on rangem. “Kompenseeritakse ainult teadaolevad ehk juba ravimiteabes kirjas olevad kõrvaltoimed. Ja Lätis on esitatud kõigest umbes 200 taotlust ja hüvitatud 11. Aga Soomes on täiesti teised kriteeriumid, seal, kui ma ei eksi, on tunduvalt kergem tervisekahju ja inimene peab esitama arved, et tal kulus näiteks ravimitele 80 eurot, ja see kompenseeritakse,” rääkis ta.

Uusküla hinnangul võiks Eestis olla Lätiga sarnane süsteem. “Õigem oleks kompenseerida teatud reaktsioonid, mis on juba ravimiteabes ja teatud loetelu sellistest vaktsiinidele üldiselt omistatavatest autoimmuunsetest reaktsioonidest. Aga see, mis meil täna toimub, on ikkagi meeletu töökoormus meile. Ma arvan, et vist on üle 1700 taotluse ja tegelikult peaaegu 700 neist üldse ei kvalifitseerunudki, tervisekassa lükkas need juba esimeses hoos tagasi,” selgitas Uusküla.

Lutsari hinnangul tuleks Eestis vaktsiinikahjude hüvitamise seadust muuta.

“Meil on see seadus 2022. aastast, natukene üle aasta olnud ja see on esimene niisugune ravimite kõrvalnähtude kompenseerimise või hüvitamise seadus. On täiesti selge ja mina olen küll väga veendunud, et me peame selle seaduse ümber vaatama, sest Covidi vaktsiin ei ole ainuke, millel on kõrvalnähud, kõrvalnähte on ka ravimitel ja me peame oma seadusandluse korda tegema,” rääkis ta.

“Ja kuidas seadusandlusesse pandi kirja see raske haigus? Meie õigussüsteemis oli juba niisugune kriteerium, et raskeks haiguseks loetakse seda, mis on neli kuud kestnud, see oli juba meie seadusandluses olemas /…/ ja selle tõttu, et seadused oleks hästi arusaadavad, lihtsalt interpreteeritavad, võeti seesama kriteerium. Aga see kriteerium tõenäoliselt ei ole õige. Ja siin oli Soomest juttu, et Soome tõenäoliselt palju kergemaid nähte ka kompenseerib, ka lõhna- ja maitsetundlikkuse häire – jah, see ei ole raske, aga kui me vaataksime oma seadusandluse ringi, see tuleb kindlasti teha,” lisas Lutsar.

Tema hinnangul ei peaks hüvitamise alla võtma ainult need kõrvalnähud, mis on ravimi infolehes kirjas, vaid ka ekspertide hinnangud. “Aga kindlasti see seadusandlus vajab ümber vaatamist. Praegu on hea aeg, praegu koroonaviirus on küll siin ja haigeid inimesi on, aga meil ei ole niisugune “sõjaolukord”,” ütles viroloog ja riigikogu liige.

Lutsar märkis, et nüüdseks on näiteks Covidi vaktsiinide kõrvalnähtude kohta ka rohkem andmeid ja kogemusi, mis samuti õigustaks seaduse muutmist.

Patsientide huvikaitseorganisatsiooni MTÜ Ikkagi Inimesed esindaja Riina Küti hinnangul ei toimi vaktsiinikahjude hüvitamise seadus praegu nii nagu selle algne eesmärk oli ehk seadust ei tõlgendata praegu inimese kasuks.

“Selle konkreetse seaduse vastuvõtmisel öeldi selgelt välja, seaduse seletuskirjas on kirjas, et eesmärgiks on suurendada usaldust vaktsiinide vastu ning parandada seeläbi ka inimeste soostumust vaktsineerida. Praegu meil siin tegelikult (Tartu Ülikooli rakubioloogia professor) Toivo Maimets toob ikkagi välja seda, et meil on väike prosotsiaalsuse tase ühiskonnas, et inimesed ei taha vaktsineerida ja see on tegelikult halb kogu ühiskonna jaoks. /…/ Põhjamaades on selline prosotsiaalsus palju suurem, inimesed on valmis nii-öelda teiste heaks mingisuguse isikliku liigutuse tegema. Ja kui me nüüd tahame seda, et see meede oleks päriselt ka ühiskonda liitev läbi selle, et inimestel oleks usaldus süsteemi vastu, siis sellisel juhul on Soome valik kindlasti hea valik. Sest kui inimene on ikkagi üle kahe nädala juba kannatanud, siis on selge, et see ei ole tavapärane sümptom, vaid et ongi juba midagi raskemat ja riik juba hüvitab ja inimeste usaldus ongi suurem,” kommenteeris Kütt.

“Aga kui me võtame selle Eesti süsteemi, siis esiteks, tõesti, see väga pikk aeg (raske kõrvaltoime kestmine neli kuud – toim.), pluss omakorda see lugu, et erinevalt seadusandja tahtest alguses, et olukorda tõlgendatakse inimese kasuks, praegu meil pigem seda ei tõlgendada inimese kasuks. Isegi hoolimata sellest /…/, et siiski paljudel juhtudel on ka hüvitatud neid kõrvaltoimeid, mis ei ole ravimteabes kirjas, ikkagi on liiga vähe võrreldes terviksummat või tervikarve,” lisas ta.

Kütt: ravimiamet teeb otsuseid ebatäieliku info põhjal

Riina Küti hinnangul langetavad ravimiamet ja tervisekassa kahjude hüvitamise otsuseid ebatäieliku informatsiooni põhjal, kuna kasutavad vaid kirjalikke andmeid ning ei vestle patsiendiga.

“Ravimiamet on meil ju praegu koos tervisekassaga otsustanud seda, et nemad tõesti teevad otsuseid ainult terviseinfo põhjal. See tähendab seda, et ainult kirjalike andmete põhjal, mis on inimese tervisedokumentides kirjas. Ta ei küsi mitte midagi juurde hoolimata sellest, et ravimiamet ise ütleb ka seda, et me kasutame hindamisel WHO juhendit ja WHO juhend ütleb, et andmed tuleb koguda kõigilt ja igalt poolt, peaasi, et nad oleksid täielikud. Sest kui sul pole täielikke andmeid, ei pruugi tulla ka õige vastus. Ja see, et terviseinfo andmed ei ole meil ei 100-protsendiliselt täielikud ega 100-protsendiliselt õiged, on see koht, kust tegelikult tulevad probleemid, et tegelikult tehakse ka nii-öelda neid lõppotsuseid ebatäieliku info põhjal,” rääkis Kütt.

Küti hinnangul võivad olla paljude patsientide Covidi-aegsed terviseandmed lünklikud selle tõttu, et arstidel oli tol ajal väga suur koormus.

“Tuletame meelde kõigepealt seda, mis aeg see oli, kui eelkõige nende inimeste terviseandmed meil kogunesid. Mis aeg see oli? See oli haiglate, arstide ülekoormuse aeg. Meil on tagantjärele paljudel juhtudel ka näiteks arstid andnud tõendeid selle kohta, et minu esimene prioriteet on ravimine ja dokumenteerimine on selles olukorras täiesti teisejärguline ja sellepärast ongi dokumenteerimata,” sõnas Kütt.

Küti sõnul näeb seadus ette, et nii ravimiamet kui ka tervisekassa võivad inimese vajadusel ka ekspertiisi kutsuda, aga seda pole tehtud. “Viimase paari kuu andmeid ma ei tea, aga vähemalt sügise alguse seisuga ei olnud ei ravimiamet ega tervisekassa rakendanud ühelgi korral seadusega ette antud võimalust kutsuda inimene ekspertiisi.”

Perearst Le Vallikivi tõdes saates, et võib-olla kõik arstid ei täida tõepoolest digilugu korralikult. Samas on tema sõnul Eestis see tavaline praktika, et terviseseisundi esmane hindamine toimub just digiloo alusel.

“Kui me räägime töövõime hindamisest, kui me räägime puude raskusastme määramisest, järjest enam ka kaitseväkke minekul,” loetles ta.

Ka Irja Lutsar ei näe probleemi selles, et ravimiamet langetab hinnanguid ja otsuseid kirjalike andmete põhjal. “Meie andmed on küllaltki head nendes digilugudes. /…/ Ma siin mingit probleemi ei näe. Ja ma arvan, et me ei pea looma süsteemi, et ravimiamet hakkab haigeid vastu võtma,” sõnas ta.

Maia Uusküla sõnul ei ole digiloos olevad andmed kehvad ning dokumentatsioon on ainus, millele ravimiamet saab tugineda. Vajadusel palub amet arstidelt lisainfot juurde.

“Loomulikult ideaalne epikriis on selline, et on aru saada, kuidas patsient arsti juurde pöördub, kas e-kiri, telefon, mis oli sellel ajal võimalik, arst dokumenteerib subjektiivsed kaebused, siis vaatab patsienti, objektiivne leid, vererõhk, siis kõik analüüsid, uuringud, püstitab diagnoosi, määrab ravi. Järgmine vaatab, kas ravi toimib. Tegelikult enamusel juhtudel see nii on. Ja mõnedel juhtudel, kus pärast vaktsineerimist on arsti poole pöördumine, kus on näha, et on välja kirjutatud ainult retsept, see on oluline epikriis, et aru saada, kas patsient üldse kaebas midagi, siis me oleme tervisekassal palunud arstiga ühendust võtta, et saada rohkem andmeid. Aga siit tulebki see, et kui on raske tervisekahju ja patsient ei pöördu arsti poole, siis kas see on raske tervisekahju ja kas üldse esineb?” rääkis Uusküla.

Uusküla kinnitas, et kui kõrvalnähtude kohta ilmnevad uued andmed, siis saab ravimiamet oma varem antud hinnangu ümber vaadata. “Kui nüüd peaks olema, et meil on mõni vaktsiinikahju taotlus, kus oleme andnud eitava hinnangu, sest puudub justkui igasugune viide seosele vaktsiiniga, aga selgub, et see kõrvaltoime on ikkagi vaktsiini kõrvaltoime, siis me ei näe põhjust oma hinnangut mitte ümber vaadata.”

In conclusion, the call by professor Irja Lutsar to reassess the vaccine damage compensation law in Estonia is an important one. It is essential for the government to ensure that individuals who have experienced adverse effects from vaccines are adequately supported and compensated. By re-evaluating the current law, Estonia has an opportunity to improve its vaccine injury compensation system and better meet the needs of its citizens. It is crucial to strike a balance between promoting vaccination and ensuring that those who suffer from vaccine-related injuries are properly cared for. The government should give due consideration to this issue and take necessary steps to address any shortcomings in the current legislation.