Madis Kallas: omavalitsuste rahastamise muudatustega venitada ei saa | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Madis Kallas on tuntud poliitik ja omavalitsuste rahastamise ekspert, kes on võtnud enda kanda olulise rolli Eesti omavalitsuste rahastamise muudatuste elluviimisel. Tema arvamusartikkel, “Madis Kallas: omavalitsuste rahastamise muudatustega venitada ei saa,” käsitleb olulist teemat, mis mõjutab kogu riigi elanikkonda. Kallas rõhutab vajadust kiirete ja tõhusate muudatuste järele omavalitsuste rahastamises ning pakub välja oma nägemuse sellest, kuidas parendada kohalike omavalitsuste olukorda Eestis. Tema arvamus on kindlasti väärt lugemist ja kaalumist.

Kohalike omavalitsuste rahastamine peaks põhinema eelkõige kindlaksmääratud maksude laekumisel, mitte tasandusfondil. Maksulaekumisel põhinev rahastamine tagab omavalitsustele stabiilsed tulud, nende kasvu ning suurema finantsautonoomia, kirjutab Madis Kallas.

Eesti omavalitsuste käekäigu erinevus muutub aasta-aastalt aina suuremaks. Ebavõrdsusele on tagumine aeg piir tõmmata, sest meie riik ja tulevik on täpselt nii tugevad, kui on seda meie omavalitsused. Oleme piisavalt väike ja kompaktne riik, et saaksime edukalt toimida ühtse tervikuna pea kõigis valdkondades. Seetõttu ei tohi kuidagi maad ja linna vastandada. Pea kõigi linnainimeste juured on pärit mõnest meie maapiirkonnast ja moel või teisel on kõik maainimesed seotud ka meie linnadega.

Olen pärit Saaremaalt ja seetõttu näen valitsuse esindaja rollis Eesti piirkondlikke muresid oma kogemuse vaatenurgast. Viimase 30 aastaga on Eesti maaelu ja regionaalpoliitika jäänud liialt teiste teemade varju. Valitsuses ja riigikogus on selle aja jooksul olnud rahva esindajaid erinevatest valdkondadest ja piirkondadest. Saan kinnitada, et mõlemas leidub ka praegu inimesi, kes on seisnud ja seisavad poliitilisest vaatest sõltumata südamega väiksemate piirkondade ja ääremaade eest. Kuid nende hääl pole seni piisavalt kõlanud.

Eestis elab ligikaudu 1 360 000 inimest, neist umbes 640 000 Harjumaal, sealhulgas 460 000 Tallinnas. Inimesed on liikunud maapiirkondadest linnadesse, kuna linnas leiab lihtsamini töö, teenused on kättesaadavamad, on rohkem lasteaedu ja koole ning suurem valik poode. Pole kahtlustki, et linlaste jaoks on mugavused ja vajadused paremini tagatud. Samal ajal ei saa mööda vaadata faktist, et väljaspool Harjumaad elab veel 730 000 inimest.

Nii-öelda maalt pärit ministrina olen mõistnud, et elu Eestis on tugevalt meie suuremate linnade suunas kreenis. Probleemid, mida näiteks arutatakse pealinnas, ei ole üldjuhul samad, millega seisab silmitsi ülejäänud Eesti. On viimane aeg mõista selle erisuse tõsidust. Lahendused saame leida vaid üheskoos.

Sõltume maapiirkondadest

Olen aruteludel Eesti maaelu üle kuulnud inimesi küsimas: “Aga mis siis, kui kõik inimesed linna kolivad?” või “Kelle jaoks me seda kauget piirkonda elus hoiame?”. Pehmelt öeldes teeb selline teemakäsitlus kurvaks.

Elu linnas sõltub väga otseselt elust maal. Meie linnade elekter ja soojus tuleb maalt, toit meie lauale tuleb maalt, suur osa tööstustestki asub väljaspool linnu. Linnaruumis seda kõike pakkuda ei oleks lihtsalt võimalik. Üha tühjenevad maapiirkonnad on ka selge risk meie julgeolekule. Mida ühtlasemalt on Eesti inimeste ja teenustega kaetud, seda paremini suudame vastu panna ka kõikvõimalikele kriisidele, seda nii sise- kui välisjulgeoleku vaates. Austame neid inimesi, kes on jäänud maapiirkondadesse elama.

Maal elavad inimesed on üldjuhul arvestanud nende eripäradega, mis elukohaga kaasnevad, olgu selleks talvisel perioodil raskesti läbitavad teed, sagedasemad elektrikatkestused, halb levi või kehvem toodete ja teenuste kättesaadavus. See on selge, et igal pool ei hakkagi olema nii palju võimalusi kui linnades, kuid oluline on tagada eluks vajalikud baasteenused ja -tingimused kõigile.

“Mida enam tööealised linna kolivad, seda väiksemaks jääb omavalitsuste eelarve.”

Linnadesse pole läinud ainult inimesed, vaid nendega koos ka raha ja sellega väiksemate omavalitsuste võimekus tagada allesjäänud elanikele kvaliteetseid teenuseid. Omavalitsused saavad riigilt raha läbi tulumaksu, mis tuleneb tööealiste elanike arvust: inimene käib tööl, maksab makse ja sellest läheb osa omavalitsusele, kuhu ta on sisse kirjutatud. Mida enam tööealised linna kolivad, seda väiksemaks jääb omavalitsuste eelarve.

Samal ajal on aga maale elama jäänud inimesed üha suuremas osas pensioniealised, kes vajavad seal samuti teenuseid, ohutuid ja puhtaid teid, elektrilevi, ühistransporti, arstiabi jms. Osa piirkondi ei suuda enam teenuseid ega head elukeskkonda inimestele tagada sellel põhjusel, et ei ole inimesi ja osa sellel põhjusel, et inimesi on liiga palju.

Leevenduseks otsustasime 2024. aastast teha nii, et vallad ja linnad hakkavad saama enam raha ka pensioni tulumaksu pealt, aga selle võrra vähem töötavate inimeste tulumaksult. Selle tulemusena hakkavad raskemas seisus olevad omavalitsused saama tuge suuremate tuludega omavalitsustelt. Raha vajavad oma teenuste ja investeeringute jaoks loomulikult kõik.

Seisame silmitsi keeruliste valikutega, ent paremaid aegu lihtsalt ootama jäädes künname pinnast uutele kriisidele, mille lahendused on veelgi kulukamad.

Omavalitsuste kaasaegsem rahastamine

2024. aasta tulumaksumuudatused oli vaid esimene samm ning lähiaastail tuleb probleemile tõsisemalt otsa vaadata. Peame ka pakkuma neile omavalitsustele, mille kasvu pealt teisi rohkem toetatakse, täiendavaid motivatsioonimeetmeid.

Üks selline võimalus on näiteks juriidilise isiku tulumaksu osaline laekumine omavalitsuse tulubaasi. See tähendaks muudatust, millega hakkaks omavalitsus raha saama nende töökohtade pealt, mis füüsiliselt asuvad nende territooriumil. Omavalitsused oleks nii ka veel enam huvitatud leidma uusi võimalusi ettevõtluse arendamiseks oma piirkonnas.

Ootame jaanuaris linna- ja vallajuhtidelt tagasisidet sellele ettepanekule. Lisaks küsisime omavalitsustelt, mida nad arvavad sellest, kui ühtlustame tööealiste ja pensionäride pealt makstavad tulumaksumäärad ning palusime ka ettepanekuid, kuidas vähendada omavalitsuste kogueelarve defitsiiti.

Kohalike omavalitsuste rahastamine peaks põhinema eelkõige kindlaksmääratud maksude laekumisel, mitte tasandusfondil. Maksulaekumisel põhinev rahastamine tagab omavalitsustele stabiilsed tulud, nende kasvu ning suurema finantsautonoomia.

On aeg võtta omavalitsuste rahastamise muudatused tõsisemalt ette, sest kauem nendega enam venitada ei saa. Paraku on aastatega ebavõrdsus vaid kasvanud ning suurele hulgale Eesti inimestest on halvenenud ligipääs teenustele ja võimalustele. Ehkki on loomulik, et suuremad linnad ja tihe asustus pakuvad laialdasemaid võimalusi, ei tohiks ülejäänud elanikke neist ilma jätta. Eesti inimestel peab olema kõikjal riigis ühtemoodi hea elada.

In conclusion, Madis Kallas brings up valid points about the need for changes in the financing of local governments in Estonia. His argument that delaying these changes will only exacerbate the existing problems is well-founded. It is clear that action needs to be taken to ensure that local governments have the necessary resources to provide essential services to the communities they serve. The current system is not sustainable and Kallas’s perspective sheds light on the urgency of addressing this issue. It is time for the government to take heed of Kallas’s insights and make the necessary reforms to support the effective functioning of local governments in Estonia.