Külli Taro: venekeelse haridussüsteemi säilitamine on olnud läbikukkumine | Arvamus

1750184hf033t24

Tere tulemast! Külli Taro äsja avaldatud arvamusartikkel “venekeelse haridussüsteemi säilitamine on olnud läbikukkumine” on tekitanud palju vastukaja ja arutelu üle kogu Eesti. Taro argumenteerib, et venekeelne haridussüsteem on venelastele tekitanud segregatsiooni ja raskendanud nende integreerumist Eesti ühiskonda. Tema sõnad on kutsunud esile vastakaid arvamusi ning tekitanud küsimuse, kuidas tagada kõigile Eesti elanikele võrdsed võimalused hariduses. Artikkel on avanud olulise teema, mis vajab lahendamist ja arutelu kogukonna poolt.

Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks peaks Eesti riigi raha eest ülal pidama venekeelset lasteaeda ja kooli. Vähim, mida kohe tegema peaks, oleks see, et eelolevast sügisest ei avataks maksumaksja raha eest mitte ühtegi uut venekeelset lasteaiarühma, leiab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Oma uusaastatervituses nimetas riigikogu esimees Lauri Hussar suurimaks eesootavaks väljakutseks eestikeelsele õppele üleminekut. Ainult riigikeelne haridussüsteem viiks meid sinna, et eesti keelest saaks tegelikult terve Eesti keel. Koolikeele reform on hädavajalik põhiseaduses sätestatud eesti keele ja kultuuri kaitsmiseks.

Venekeelse haridussüsteemi, sealhulgas lasteaia, säilitamine on olnud minu arvates Eesti riigi suurim läbikukkumine. Sellega oleme alt vedanud neid noori, kes riigi poliitikat usaldades on õppinud venekeelses koolis ning uskunud, et nii on võimalik Eesti ühiskonnas tulevikus edukalt hakkama saada. Või oleme ise kasvatanud põlvkondi, kel polegi põhjust end eestikeelse ühiskonnaga siduda.

Lisaks rahvusriigi, julgeoleku, ühiskonna sidususe ja heaolu õõnestamisele oleme iseendale tekitanud ka olulise kuluprobleemi. Peamine kulu ei tulene mitte kakskeelse kooli ülalpidamisest, vaid selle tagajärgedega tegelemisest. Sest kui kasvatame järjest peale aastakäike, kes eesti keelt ei oska, peame venekeelse haridussüsteemi tagajärjed täiendavalt riigieelarvest kinni maksma.

Koolikohad tuleb venekeelsest perest pärit lastele nagunii luua, kakskeelne süsteem vajab mõningast lisakulu, aga päriselt kalliks läheb meile maksma sellise ühiskonna jätkuv toetamine, kus eksisteerib kaks paralleelset keelemaailma.

Loe rohkem:  Kristiina Saks: mida räägib lõimumise kohta Eesti inimeste meediakasutus? | Arvamus

Riigieelarve seletuskirja järgi on 2024. aastal eestikeelsele haridusele ülemineku tegevustele planeeritud 71,9 miljonit eurot. Need on üksnes ülemineku kulud. Kuna koolisüsteem riigikeelt selgeks ei ole õpetanud, oleme aastaid pidanud rahastama täiendavat eesti keele õpet noortele koolis ja hiljem täiskasvanutele. Rahastame haridustöötajate keeleõpet ja täiskasvanute keeleõpet huvihariduse või tööturuteenuse osana. Eelarvest ei loegi välja, kui palju kokku eesti keele õppele erinevate ministeeriumide tegevuste raames aastas kulutatakse.

“Avalike teenuste osutamisel tuleb arvestada, et paljud elanikud ei saa eestikeelsetest dokumentidest ja suhtlusest aru.”

Keeleõpe on aga ainult üks lisakulu. Rahvusringhääling peab üleval venekeelset telekanalit, raadiokanalit ja uudisveebi. Riigi- ja kohalike omavalitsuste asutused peavad elanikkonna teavitamiseks eraldi tegema venekeelset kommunikatsiooni. Avalike teenuste osutamisel tuleb arvestada, et paljud elanikud ei saa eestikeelsetest dokumentidest ja suhtlusest aru. Keeleameti järelevalve koormus ei näi kuidagi vähenevat. Needki kulud pole veel kaugeltki kõik.

Ja selles kõiges ei ole süüdi ainult Keskerakond, kuigi Keskerakonna nõrgenemisel on kindlasti positiivne mõju eestikeelse ühiskonna turgutamisele. Aga haridusministreid on olnud aastate jooksul erinevatest erakondadest. Venekeelsete valijatega on püüdnud flirtida kõik erakonnad.

Nii juhtuski, et alles Ukraina sõda on ehk pannud meid mõistma, kui ohtlik on kakskeelne ühiskond. Keel on ainult üks pool murest, samade väärtuste jagamine hoopis laiem probleem. Minu meelest on veel vähem või peaaegu üldse mitte räägitud, kui palju venekeelse haridussüsteemi tagajärjed meile tervikuna maksma lähevad.

Kui nulleelarve katsetuste vaimus kujutleda olukorda, kus varasemad valikud riigi toimimist ei kammitseks, siis ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks peaks Eesti riigi raha eest ülal pidama venekeelset lasteaeda ja kooli. Kindlasti esitataks vastuargumendiks, et ka venekeelsed elanikud maksavad makse ehk panustavad riigi tuludesse. Aga maksumaksjaid on meil ka hispaania-, prantsuse- või hindukeelseid. Ja ometi ei arva me, et peaksime riigieelarvest nende emakeelse hariduse eest tasuma.

Loe rohkem:  Ingar Dubolazov: eestikeelne haridusruum annab noortele paremad võimalused | Arvamus

Seega oleme enam kui 30 aastat ajanud sellist poliitikat, et kõigepealt tekitame ise probleemi ja seejärel maksame probleemi tagajärgedega tegelemise eest. Ehk kasvatame üles lapsed ja noored, kes eesti keelt ei oska, ning seejärel hakkame tegelema nende keeleõppega ning nende jaoks paralleelmaailma loomisega.

Üleüldse oleme üha enam harjunud riigina probleeme lahendama erinevate toetuste kaudu. See on viinud ka riigieelarve kriisi. Peaksime esmalt hoopis hoiduma probleemide tekitamisest ja enam kasutama ühiskonnaelu korraldamiseks regulatsioone kui poliitikameetmeid. Vähim, mida Eesti riik kohe tegema peaks, oleks see, et eelolevast sügisest ei avataks maksumaksja raha eest mitte ühtegi uut venekeelset lasteaiarühma.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

In conclusion, Külli Taro’s opinion on the preservation of the Russian-language education system as a failure raises important questions about the effectiveness of Estonia’s language policies. While the country has made significant efforts to promote the Estonian language and integrate Russian-speaking minorities, it is clear that there are still challenges and shortcomings in the education system. The discussion surrounding the language issue should continue, with a focus on finding a balanced and inclusive approach that respects the rights of all linguistic communities in Estonia. It is important to address these issues in order to create a more cohesive and harmonious society.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga