Akadeemik: tööstuses võiks olla rohkem doktorikraadiga juhte | Teaduselu

Tervist kõigile! Tänases artiklis uurime akadeemiku seisukohta, et tööstuses võiks olla rohkem doktorikraadiga juhte. See teema on aktuaalne ja oluline Eesti teaduselu kontekstis, kuna see mõjutab otseselt meie riigi majanduslikku ja teaduslikku potentsiaali. Akadeemiku arvamused panevad meid kahtlema olemasolevate juhtimispraktikate üle tööstuses ja julgustavad meid mõtlema doktorikraadiga juhtide lisamise võimalikkusest. Lähemalt uurime, milline on akadeemiku argumendid ja kas tema ettepanek oleks Eesti jaoks tõesti kasulik. Oleme valmis avastama!

Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Grossberg-Kuusk jagab end mitme rolli vahel, olles nii materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi direktor kui ka oma valdkonna tippteadlane. Tema erialavalikule andis tõuke teadusmaailma suurkuju. “Üks põhjusi, miks ma üldse füüsikat õppima läksin, oli Marie Curie eluloo lugemine,” rääkis professor.

Samuti on Grossberg-Kuuse eeskuju tema doktoritöö juhendaja professor Jüri Krustok, kellel on suur roll selles, et temast sai üldse teadlane. “Oleks mu juhendaja keegi teine olnud, siis võib-olla ma ei oleks teadusesse jõudnud,” lausus ta. Väga hea juhendaja avab tema sõnul teadusmaailma sellisel viisil, et see motiveerib ja tekitab huvi. Peale selle on juhendaja roll anda oskused, et selles maailmas toime tulla.

Tallinna Tehnikaülikoolis uurib ja arendab Grossberg-Kuuse uurimisrühm eri materjale ning nende valmistamistehnoloogiaid päikeseenergeetika rakenduseks. Ta toob välja, et päikesepaneele saab poest osta juba kümneid aastaid. Need põhinevad aga vanadel ja end juba tõestanud tehnoloogiatel, näiteks ränil. “Meie aga töötame oma rühmaga välja juba järgmise põlvkonna päikesepaneele, mis on paremate omadustega, võimaldavad erinevaid rakendusi ja on keskkonnale sõbralikumad,” rääkis ta.

Panustab töösse ja teadusesse missioonitundega

Maarja Grossberg-Kuusk iseloomustab oma teadusrühma küllaltki suure ja võrdlemisi nooremapoolsena. “Me oleme elanud üle selle etapi, kus vanema põlvkonna juhid on ära läinud ja kui vahel on see valus etapp, siis meil läks see õnneks kuidagi valutult,” rääkis professor. Ta selgitas, et osades teadusrühmades, kus noortel teadlastel ei lasta kõrgemale positsioonile tõusta, võib viia see inimeste lahkumiseni ning on samuti üks teaduselu valupunkte. “Olen aga kindel, et meie uurimisrühm jõuab veel päris pikalt koos tegutseda ja areneda,” rääkis Grossberg-Kuusk.

Ta tunneb heameelt ka tööde edukuse üle, millega teadusrühm on silma paistnud. Selle teadustöö kesksmeks on tõusnud ainulaadse päikeseelementide tehnoloogia edasiarendused, mis suurendavad päikeseelementide kasutegurit.

“Uue põlvkonna keskkonnasõbralikel kesteriitidel põhinevate päikeseelementide maailmarekord on sellest aastast meie käes. See tähendab, et meie päikeseelement on praegu kõige enam võimeline päikesekiirgust elektrienergiaks muundama,” selgitas Grossberg-Kuusk. Ta lisas, et üldse saavad nende päikeseelemendid muuta kasutatavaks energiaks kolmandiku neile langevast valgusest. Tema uurimisrühm on jõudnud 12 protsendi juurde. See on tulemus, mille üle võib rõõmus olla, kuid tema sõnul on ees veel palju tööd.

Grossberg-Kuusk tõi välja, kuidas ühe levinud eksiarvamusena pole Eestis ole piisavalt päikest, et päikeseparkide rajamine end ära tasuks. “Tegelikult on meil siiski suurem osa aastast piisavalt päikest, et päikesepaneelid töötaksid. Jah, meil on need mõned talvekuud, kus tõepoolest tootlikkus on väike, kuid selleks on samuti väljatöötamisel lahendused, eelkõige salvestuslahendused,” lausus ta.

Professor tõi välja, kuidas päikeseparke rajanud inimestelt tagasisidet küsides on nad suures osas rahul sellega, et investeering sai tehtud. Tegu pole kindlasti ideaalse lahendusega, kuid see on viis, kuidas toota elektrit keskkonnasõbralikumalt ja rohelisemalt suure osa aastast. Müüt on ka see, et talvel päikesepaneelid ei tööta. “Kui talvel on päike ja külm, siis päikesepaneel töötab tegelikult kõige paremini – mida jahedam, seda paremini see töötab,” rääkis ta.

Eeskuju teistest riikidest

Maarja Grossberg-Kuusk on töötanud erinevates Euroopa teaduslaborites: Saksamaal, Hispaanias, Soomes ja Poolas. Enim on talle silma jäänud enda valdkonnas Saksamaa, millest tasuks eeskuju võtta. “Nende teadusvõimekus ja -rühmad on selles valdkonnas tõesti pea kõige kõrgemal tasemel Euroopas. Lisaks on neil võrdlemisi selge karjäärisüsteem, kuigi mitte ideaalne,” selgitas professor.

Ta lisas, et stabiilsuse kõrval peab teadlasele olema arusaadav, millised on tema karjäärivõimalused ja kuidas kusagile liikuda. “Mulle meeldib Saksa süsteemi juures, et fookuses on sisu, mitte ülaltpoolt etteseatud numbrite täitmine – see laseb teadlasel keskenduda olulisele,” sõnas ta. Enda eelistuste järgi meeldib talle ka hispaanlaste rahulikkus ja hoiak. “Mulle tundub, et seal on vähem pidevat kiirustamist. Nad võtavad asju palju rahulikumalt, mis ei tähenda, et nad teeksid vähem tööd,” rääkis Grossberg-Kuusk. Ta tõi ka välja, et hispaanlasi võib eeskujuks tuua, sest nad on seda tüüpi, kes väärtustavad koosoldud aega ja ilmselt see soodustab ka teadustöö tegemist meeskonnana.

Doktorikraad tuleb kasuks ka tööturul

Maarja Grossberg-Kuusk on lisaks instituudi juhtimisele ja teadustööle ka õppejõud. “Eelkõige on minu südameasi oma valdkonnas midagi korda saata ja tagada, et see valdkond läheks edasi, areneks ja jätkuks valdkonna õpe,” ütles ta. Igal rindel kasulik olemine on tema jaoks asjade loomulik käik ja osa missioonist.

Ülikoolis magistrante õpetades näeb ta, et suurem osa neist ei ole huvitatud edasi doktorantuuri suundumisest ja parema meelega minnakse akadeemilisest maailmast välja tööturule. “Kahjuks näeme palju, et süsteem ei toeta, eelkõige sissetuleku mõttes, et noored teeksid valiku teadlaskarjääri kasuks,” ütles professor.

Akadeemilises maailmas ootavad teadlased endale järelkasvu ja eriti kahju on tal saata teistesse sektoritesse inimesi, kes sobiks hästi just teadusmaailma. Kuna tasakaal on ka ühiskondlikul tasandil praegu just rakenduslikkuse ja kiirete tulemuste poole kaldu, näeb ta arenemiskohta noorteadlaste karjäärivõimaluste paremas tutvustamises, mida tulevikuvalikuid langetades oleks aus noortel teada. ​​Lisaks iga-aastaselt tõusvale doktorant-nooremteaduri sissetulekule pakub doktorantuur väga häid võimalusi silmaringi avardamiseks ja kontaktide loomiseks väljaspool Eestit.

Professor toob välja, et doktorantuuri eesmärk on iseseisva teadlase kasvatamine. Nii on ekslik arvata, et kõik doktorid peaksid vaid akadeemilisele maastikule jääma, vaid nad on eriala tipptasemel spetsialistid. Näiteks tööstussektor ja avalik haldussektor vajavad tema arvates kõrge kvalifikatsiooniga juhte, kes on iseseisvad ja laialdaste teadmistega juhid. “Ka tööstusel on kasu sellest, kui doktorikraadiga inimene on seal juht, kes on võimeline valdkonnas innovatsiooni juhtima,” sõnas Grossberg-Kuusk.

Naisteadlase keerukad valikud

Teadlasena tuleb ette ka olukordi, kus isegi meeskonnana toimides ei taha teadlane enda ülesandeid kaaslaste õlule seada. “Üks asi, mida ma kahetsen on see, et ma ei võtnud kohusetunde tõttu aega maha, kui mu teine laps sündis,” rääkis professor. Projektijuhi koormus jäi ka lapsepuhkuse ajal alles. “Mitme eraelulise ebameeldiva sündmuse taustal oleksin pidanud teisiti toimima, et endale mitte liiga teha – ma ei soovitaks seda olukorda mitte kellelegi,” ütles Grossberg-Kuusk.

Peale seda on ta jaganud oma kogemust kõikidele lapsehoolduspuhkusele minevatele kolleegidele, et vähemalt nemad saaksid seda viga vältida. “Oleksin võinud oma vastutuse ära anda selleks perioodiks, kuid see oli hetk, kus meie uurimisrühmas oli nii palju asju korraga toimumas,” selgitas ta.

Professor rõhutab, et tegelikult ei tohiks taolisi olukordi juhtuda, kuid kohati on naiseks ja teadlaseks korraga olemine väga keeruline ning tihtipeale saab pereelu ja tööelu ühildamise ebaõnnestumine saatuslikuks just naiste puhul. “Ilmselt on see ka põhjus, miks on doktorikraadiga naisi Eestis võrdlemisi palju, kuid sealt edasi professoreid vaid käputäis,” rääkis ta.

Stressi peletab rokkmuusika ja perega koosveedetud aeg

Maarja Grossberg-Kuusk toob enda elus tähtsaimana välja oma lähedased. “Pere on kindlasti minu jaoks kõige olulisem ja ma ei kõhkleks hetkegi, kui peaksin töö ja pere vahel valima,” sõnas ta. Professor lisas, et kohusetundlikkus paneb teda mõlemasse panustama – nii hästi või halvasti, kui see parasjagu õnnestub. “Me oleme perega päris palju tegelikult oma koduses keskkonnas, elame linnast väljas, kus on piisavalt toimetamist ja võimalus värskes õhus aega veeta. Ühised õhtusöögid ja ka kallite sõpradega koosoldud aeg on see, mis on kõige väärtuslikum,” lausus ta.

Grossberg-Kuuse jaoks on maandav rokkmuusika, mille ta võtab appi siis, kui tal on vaja ennast välja lülitada. Tema kõrvaklappidest võib kostuda seega näiteks Led Zeppelini, Metallicat ja Linkin Parki. “Vanasti mulle meeldis väga joonistada, aga see on jäänud unustuse hõlma. Minu vanem tütar on aga kunstihuviline ja joonistab tohutult hästi, seega on võimalik, et tema võtab minu hobi endale päris kutsekski,” rääkis professor. 

In conclusion, the article “Akadeemik: tööstuses võiks olla rohkem doktorikraadiga juhte” highlights the importance of having more leaders with a doctoral degree in the industry. The article raises valid points about the valuable expertise and critical thinking skills that individuals with a PhD can bring to leadership positions. It also emphasizes the need for companies to recognize and create opportunities for these highly qualified individuals. Overall, the article emphasizes the potential benefits of having more leaders with a doctoral degree in the industry and calls for actions to make this a reality in Estonia.