Terje Toomistu: Eesti dokfilmil on juba mõnda aega naise nägu | Film

Tere tulemast Eestisse! Juba mõnda aega on Eesti dokumentaalfilmidel olnud üha suurem mõju naise vaatenurgast. Terje Toomistu on üks neist naisdokumentalistidest, kes on oma töödega tõmmanud tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal. Tema sügavalt isiklikud ja hästi konstrueeritud filmid käsitlevad nii ühiskondlikke kui ka poliitilisi teemasid, andes neile uue ja värske vaatenurga. Tule ja avasta koos meiega Eesti dokumentaalfilmide ainulaadne kvaliteet, mis kannab endas naiste häält ja jõudu.

Antropoloog ja filmitegija Terje Toomistu on uurinud ning filme teinud Indoneesia transnaistest wariadest Nõukogude hipideni välja. Eesti dokfilmil on tema hinnangul naise nägu olnud juba mõnda aega, põhjusteks naiste julgus rääkida isiklikemaid lugusid ja valmisolek töötada ennastsalgavamalt.

“Ma arvan, et Eesti dokumentaalil on olnud juba mõnda aega naise nägu. Ma arvan, et selle taga on natuke struktuursemat laadi põhjused: dokfilmi tegemise on finantsiliselt keeruline, töötasud on halastamatult madalad, töömaht režissöörile ja stsenaristile võib olla üüratult suur, samas kui eelarve on nii kitsas,” tõi Toomistu välja.

“See ühiskondlik ettekirjutus, kui palju võiks teenida mees ja kui palju naine või kui paljuga lepib naine ja millega mees, siis tihti on nii, et naised on valmis ennastsalgavamalt tegema tööd väiksema tasu eest või on neil kõrval partner, kes teenib palju rohkem,” arutles Toomistu, miks režissöörid ja sisuloojad kipuvad Eestis olema naised.

Toomistu tahaks loota, et naistel on rohkem kui meestel julgust rääkida isiklikke lugusid. “Naiste lugusid on vaja rääkida ja kuulda. Me tuleme maailmast, mis oli kirjutatud meeste poolt. Kindlasti on ka minevikus neid lugusid, milleks just naisrežissööride kätt ja pilku oleks vaja, et neid lahti mõtestada.”

Lavastuslikkus on Toomistu sõnul dokžanri päris algusaegadest sisse kirjutatud. “Minu arust sellist üdini dokumentaalset asja pole olemas. Ka antropoloogina, kui ma nüüd otsustan, et ma panen nüüd kaamera käima ja nüüd kinni, siis see on alati valik ja valik on subjektiivne,” märkis ta.

Samas on Toomistu sõnul olemas ka n-ö “guerilla-dokumentalistikat”. “Sa hüppadki mootorratta peale ja kaamera on käes ning sa püüad seda, mis on. Mis lavastuslikkusest me selles kontekstis räägime, kui sa oled Indoneesia ööelus ja meil ei ole võimalust seal režissöörina hakata midagi looma. Teiselt poolt, kui ma esitan küsimuse, siis juba see on sekkumine, muutub inimese käitumine, kui ta näeb kaamerat. Eks iga see samm dokumentalistikas on sekkumine reaalsusesse,” selgitas Toomistu.

Koos kunstnik Kiwaga Indoneesia transnaistest ehk wariadest vändatud dokfilm oligi Toomistu esimeseks filmiks. Film tõi wariadele rahvusvahelist tähelepanu ja kontakte, nende eluolu parendades. Indoneesiasse sattus Toomistu aga suuresti läbi juhuse, kui ta teenis stipendiumi ja viisa, et aasta aega Indoneesias elada ja õppida. Selle kõige käigus sündiski dokfilm, mis sai ka Toomistu doktoritöö aluseks. Film on viinud teda üle maailma ülikoolidesse seda näitama ja rääkima.

Kui Indoneesias kujunes film välja suuresti filmimise käigus, siis dokfilmi “Nõukogude hipid” tegemine nõudis võrreldes esimesega rohkem eeltööd. “Alustasin intervjuudega Eestis. See materjal oli nii rikas, et Eesti Rahvamuuseum oli huvitatud teemakohasest näitusest. Pärast seda ma tundsin, et ma olen valmis seda filmi kirjutama,” rääkis Toomistu.

Toomistu sõnul ei arvanud esimese põlvkonna hipid, et nende tegevus oleks olnud suures vastanduses Nõukogude korraga. “Neil kindlasti ei olnud mõttes, et meil on vaja kukutada see režiim. Nad lootsid, et nad saavad Nõukogude oludes luua endale natuke rohkem individuaalset vabadust. See hipide liigitamine poliitiliseks liikumiseks tuli ikka väljast poolt,” selgitas Toomistu.

Huvitaval kombel suri Toomistu sõnul lääne hipiliikumine kiiremini välja kui Nõukogude oma. “See stagnatsioon, mis toimus läbi 70ndate, võimaldas hipiliikumisel kesta. See kestis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, samas kui läänes oli hipiliikumine ammu ära kadunud,” rääkis ta. “Läänes neelas kapitalism liikumise alla ja siis tuli juba punkliikumine peale. Transformatsioonid läänes olid palju kiiremad,” selgitas Toomistu.

Viimasel kolmel aastal on Toomistu keskendunud noorte rändluse uurimisele. “Olles Eestis pärit, aga elades eemal, on sul kahe ühiskonna võrdlusmoment, ja mõtle milline loominguline potentsiaal sellel on. Kõik inimesed, keda ma intervjueerisin, kõik väga hindasid oma rahvusvahelist kogemust, kuivõrd see on isikutena kasvatanud ja andnud julgust ja loovust nende eluteele.”

“Uurimustööst jäi kõlama ka see, et ka majanduslikud põhjused on ikka oluline põhjus, miks välismaale jäädakse,” sõnas Toomistu. “Me ei saa siin rääkida, et see on tingimata valik, vaid see tihti ka on paratamatus, miks inimesed kuskile jäävad, rääkimata sellest, kui luuakse perekondi ja sa ei näe oma mitte eesti keelt kõnelevale elukaaslasele väga viljakat karjääriperspektiivi Eestis.”

“Mulle Eestis väga meeldib, ma väga loodan, et mu põhibaas saab olla siin, sest ma seda murekohta näen elukalliduse meeletus tõusus ja jagan paljude eakaaslastega seda sama muret, et kas õnnestub siin kodu luua ja mõnusat tervislikku töö- ja eraelu balansseeritud elu elada,” jagas Toomistu.

“Kui ma tagasi vaatan oma projektidele, et tihti nad ongi olnud juhuse kaudu alguse saanud lõng, mis tundub korraga, et ma olen õiges kohas ja ma tegelen teemaga, mis mind kuidagi puudutab. Ma mööda seda lõnga liigun edasi ja ühest meediumist saab järgmine, näitusest saab film ja filmist saab artikkel ja võib-olla veel midagi. Liigun sinna, kuhu elu mind kannab ja see sõltub ka sellest, kust tuleb toetus sellele tööle, sest õhust ja armastusest seda tööd ära ei tee.”

In conclusion, Terje Toomistu’s work has shed light on the growing presence of women in Estonia’s documentary film scene. Her exploration of the experiences and perspectives of Estonian women through the medium of film has not only challenged traditional gender norms but has also enriched the diversity of voices in the country’s film industry. Toomistu’s dedication to amplifying the voices of women in her work is a testament to the progress of gender equality in Estonia’s film industry and serves as an inspiration for aspiring female filmmakers in the country.